What do you think?
Rate this book
Filmberättelser #30
Fanny och Alexander
Fanny och Alexander, med sin färgsprakande skildring av en borgerlig familj i seklets början, blev en av Bergmans största framgångar.
262 pages, Hardcover
First published January 1, 1982
16 people are currently reading
514 people want to read
About the author
Ingmar Bergman
164 books601 followersErnst Ingmar Bergman was a nine-time Academy Award-nominated Swedish film, stage, and opera director. He depicted bleakness and despair as well as comedy and hope in his explorations of the human condition. He is recognized as one of the greatest and most influential filmmakers in cinematic history.
He directed 62 films, most of which he wrote, and directed over 170 plays. Some of his internationally known favorite actors were Liv Ullmann, Bibi Andersson, and Max von Sydow. Most of his films were set in the stark landscape of his native Sweden, and major themes were often bleak, dealing with death, illness, betrayal, and insanity.
Bergman was active for more than 60 years, but his career was seriously threatened in 1976 when he suspended a number of pending productions, closed his studios, and went into self-imposed exile in Germany for eight years following a botched criminal investigation for alleged income tax evasion.
He directed 62 films, most of which he wrote, and directed over 170 plays. Some of his internationally known favorite actors were Liv Ullmann, Bibi Andersson, and Max von Sydow. Most of his films were set in the stark landscape of his native Sweden, and major themes were often bleak, dealing with death, illness, betrayal, and insanity.
Bergman was active for more than 60 years, but his career was seriously threatened in 1976 when he suspended a number of pending productions, closed his studios, and went into self-imposed exile in Germany for eight years following a botched criminal investigation for alleged income tax evasion.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 58 reviews
August 8, 2022
This book, taken from Ingmar Bergman's testament film script, plunges us into a dreamlike and phantasmagoric childhood vision. Much more than an ordinary chronicle of a bourgeois family's life in Sweden at the beginning of the 20th century, the work is intended as an initiatory journey of the young hero Alexander. Childhood was not always a dream. It can also be interpreted or suffered as a nightmare with its share of horrors and wonders. Found all the depth and themes dear to Bergman there. An honest social novel that can be devoured in one go, provoking fascination and admiration.
December 25, 2023
"...sve može da se desi, sve je moguće i verovatno. Ni vreme ni prostor ne postoje. Na slabašnim temeljima stvarnosti uobrazilja ispreda i tka nove šare..."
Jedan od najuticajnijih filmskih režisera dvadesetog veka je davne 1979. potpisao roman "Fani i Aleksander" po kom je 1982. godine snimljen i njegov istoimeni film. Iako će ostati upamćen po svojim dostignućima u sedmoj umetnosti, Bergman i u ulozi pisca pokazuje naročit talenat.
4-
Jedan od najuticajnijih filmskih režisera dvadesetog veka je davne 1979. potpisao roman "Fani i Aleksander" po kom je 1982. godine snimljen i njegov istoimeni film. Iako će ostati upamćen po svojim dostignućima u sedmoj umetnosti, Bergman i u ulozi pisca pokazuje naročit talenat.
4-
September 8, 2024
Helena: Are you sad because you have grown old, Isak?
Isak: No. It's just that it seems as if everything is getting worse. Worse weather, worse people, worse machines, worse wars. The boundaries are burst, and all the unspeakable things spread out and can never again be checked. It's good then to be dead.
*
Gentle but steady summer rain is falling on the thick greenery that encloses the house and almost blocks the view of the bay. Off and on the thunder mutters halfheartedly over the water. The rain trickles down the panes; there is a gurgling and splashing from the drainpipes and the water butts.
The glass veranda is like a diving bell submerged in a green, translucent sea. Helena has been lulled to sleep by the summer rain. The security of childhood, the days pass, suddenly you are old. The rain patters on the roof, the child slumbers. It is also the old woman s sleep. No time has passed. The grandfather clock ticks, clears its throat, and strikes—doing its duty although hours and minutes no longer exist. The house is empty, deserted. Deep in dreamless repose Helena is enveloped by the summer verandas scents of meadow flowers, aging basket chairs and sun-drenched floorboards. Through a half-open window wafts the smell of heavy, wet greenery, of the water in the bay, of the summer afternoon's transience.
*
Reality has been broken ever since, and oddly enough it feels better that way. So I don't bother to mend it. I just don't care if nothing makes sense.
Isak: No. It's just that it seems as if everything is getting worse. Worse weather, worse people, worse machines, worse wars. The boundaries are burst, and all the unspeakable things spread out and can never again be checked. It's good then to be dead.
*
Gentle but steady summer rain is falling on the thick greenery that encloses the house and almost blocks the view of the bay. Off and on the thunder mutters halfheartedly over the water. The rain trickles down the panes; there is a gurgling and splashing from the drainpipes and the water butts.
The glass veranda is like a diving bell submerged in a green, translucent sea. Helena has been lulled to sleep by the summer rain. The security of childhood, the days pass, suddenly you are old. The rain patters on the roof, the child slumbers. It is also the old woman s sleep. No time has passed. The grandfather clock ticks, clears its throat, and strikes—doing its duty although hours and minutes no longer exist. The house is empty, deserted. Deep in dreamless repose Helena is enveloped by the summer verandas scents of meadow flowers, aging basket chairs and sun-drenched floorboards. Through a half-open window wafts the smell of heavy, wet greenery, of the water in the bay, of the summer afternoon's transience.
*
Reality has been broken ever since, and oddly enough it feels better that way. So I don't bother to mend it. I just don't care if nothing makes sense.
July 12, 2025
«فانی و الکساندر» یک مرثیهی سینماییست بر دوران کودکی، خیال، خانواده، و چهرهی دوگانهی قدرت: قدرتِ پدر، قدرتِ خدا، و قدرتِ هنر. این اثر، جزو واپسین ساختههای برگمان است و بیش از هر چیز بازتابیست از دوران کودکی خودش، با نگاهی انتقادی به سلطهی مذهب و پدرسالاری. جهان در «فانی و الکساندر» دو پاره است: یکی جهان پرشور تئاتر، زن، رنگ، زندگی و اسطوره؛ دیگری جهان خشک، سرد، سایهگون و مطلقگرای کلیسا. این دوگانگی، میان فانی و اسقف، میان مادربزرگ و پدرخوانده، میان نور شمع و ظلمت موعظه، تقابل اصلی فیلم را شکل میدهد.
ما با قصهای طرف نیستیم؛ با رویا طرفیم. با خاطرهای آمیخته از عشق و وحشت. با کابوس کودکیای که هنوز بوی تئاتر میدهد و نفس کشیش را پشت در بسته حس میکند. برگمان در «فانی و الکساندر» نه صرفاً داستانی را روایت میکند، بلکه خودش را عریان میکند، و جهان کودکیاش را با همهی زیباییها و زشتیها به نمایش میگذارد. اینجا زندگی دو صورت دارد: یکی چهرهی گرم و زنانهٔ خانوادهٔ اکدال، دیگری چهرهی سرد و خشونتبار کلیسا.
الکساندر، این پسربچهٔ یازدهساله، در مرکز این تضادها ایستاده. نگاه میکند، خیال میبافد، و با سکوت، با دروغ، با خیالپردازی، علیه واقعیت شورش میکند. او قرار نیست قهرمان باشد. قرار نیست نجاتدهنده باشد. او یک «کودک» است؛ اما کودکی که به طرز دردناکی میفهمد: قدرت، همیشه خیرخواه نیست. و در مقابل این قدرت، نه شمشیر دارد، نه خطابه. تنها چیزی که دارد، خیال است و هنرِ دروغ گفتن.
در فانی و الکساندر، هیچ انتقامی با سلاح و خون انجام نمیشود. این فیلم، بر خلاف ظاهر آرام و مجللش، اثریست عمیقاً شورشی. اسقف نه فقط پدرخوانده، بلکه تمثالیست از پدران مذهبی، خدایان سختگیر، نظامهای مطلقگرا؛ و الکساندر، هر بار که در ذهنش او را میکشد، دارد علیه پدرسالاری، علیه مذهب، علیه مرگ، تمرین آزادی میکند.
زنها در این فیلم، بهطرز تحسینبرانگیزی مقاوماند: مادربزرگ، مادر الکساندر، خدمتکاران خانه، همه نمادهایی از مهر، زندگی و پیوندند. تئاتر هم حضور پررنگی دارد: نه فقط به عنوان شغل خانواده، بلکه به عنوان جانپناهی در برابر واقعیت. در این میان، خانهٔ بزرگ مادربزرگ، با آن اتاقها، پردهها، چراغها و سایهها، عملاً شخصیت مستقلیست؛ چیزی شبیه به ذهن برگمان که در آن گذشته، رؤیا و کابوس درهمتنیدهاند.
فیلم، از منظر فرمی هم شاهکار است. نورپردازی سحرآمیز، قابهای دقیق، بازیهای خیرهکننده (بهویژه از اسقف و خود الکساندر) و موسیقیی که به جای تاکید، زمزمه میکند، همه در خدمت این خاطرهنگاری بزرگاند.
اما آنچه «فانی و الکساندر» را به اثری فراتر از خاطره تبدیل میکند، جسارت برگمان در بازسازی زخمهای شخصیاش است؛ بیآنکه آنها را به ادعا بدل کند. او با خشمی فروخورده، اما زبانی شاعرانه، کودکیای را تصویر میکند که در آن، تنها راه زنده ماندن، تخیل بود. و این تخیل، نه صرفاً ابزار فرار، بلکه تنها شکل ممکن مقاومت است.
ما با قصهای طرف نیستیم؛ با رویا طرفیم. با خاطرهای آمیخته از عشق و وحشت. با کابوس کودکیای که هنوز بوی تئاتر میدهد و نفس کشیش را پشت در بسته حس میکند. برگمان در «فانی و الکساندر» نه صرفاً داستانی را روایت میکند، بلکه خودش را عریان میکند، و جهان کودکیاش را با همهی زیباییها و زشتیها به نمایش میگذارد. اینجا زندگی دو صورت دارد: یکی چهرهی گرم و زنانهٔ خانوادهٔ اکدال، دیگری چهرهی سرد و خشونتبار کلیسا.
الکساندر، این پسربچهٔ یازدهساله، در مرکز این تضادها ایستاده. نگاه میکند، خیال میبافد، و با سکوت، با دروغ، با خیالپردازی، علیه واقعیت شورش میکند. او قرار نیست قهرمان باشد. قرار نیست نجاتدهنده باشد. او یک «کودک» است؛ اما کودکی که به طرز دردناکی میفهمد: قدرت، همیشه خیرخواه نیست. و در مقابل این قدرت، نه شمشیر دارد، نه خطابه. تنها چیزی که دارد، خیال است و هنرِ دروغ گفتن.
در فانی و الکساندر، هیچ انتقامی با سلاح و خون انجام نمیشود. این فیلم، بر خلاف ظاهر آرام و مجللش، اثریست عمیقاً شورشی. اسقف نه فقط پدرخوانده، بلکه تمثالیست از پدران مذهبی، خدایان سختگیر، نظامهای مطلقگرا؛ و الکساندر، هر بار که در ذهنش او را میکشد، دارد علیه پدرسالاری، علیه مذهب، علیه مرگ، تمرین آزادی میکند.
زنها در این فیلم، بهطرز تحسینبرانگیزی مقاوماند: مادربزرگ، مادر الکساندر، خدمتکاران خانه، همه نمادهایی از مهر، زندگی و پیوندند. تئاتر هم حضور پررنگی دارد: نه فقط به عنوان شغل خانواده، بلکه به عنوان جانپناهی در برابر واقعیت. در این میان، خانهٔ بزرگ مادربزرگ، با آن اتاقها، پردهها، چراغها و سایهها، عملاً شخصیت مستقلیست؛ چیزی شبیه به ذهن برگمان که در آن گذشته، رؤیا و کابوس درهمتنیدهاند.
فیلم، از منظر فرمی هم شاهکار است. نورپردازی سحرآمیز، قابهای دقیق، بازیهای خیرهکننده (بهویژه از اسقف و خود الکساندر) و موسیقیی که به جای تاکید، زمزمه میکند، همه در خدمت این خاطرهنگاری بزرگاند.
اما آنچه «فانی و الکساندر» را به اثری فراتر از خاطره تبدیل میکند، جسارت برگمان در بازسازی زخمهای شخصیاش است؛ بیآنکه آنها را به ادعا بدل کند. او با خشمی فروخورده، اما زبانی شاعرانه، کودکیای را تصویر میکند که در آن، تنها راه زنده ماندن، تخیل بود. و این تخیل، نه صرفاً ابزار فرار، بلکه تنها شکل ممکن مقاومت است.
April 8, 2015
http://www.bbc.co.uk/programmes/b05ns9lxDescription: A new two-part radio version of Ingmar Bergman's Academy Award-winning 1982 film about a Swedish family at the start of the twentieth century. The critically acclaimed original work is one of the longest films in cinematic history, and is a beguiling drama about childhood where imagination is found to be a passport out of dread and into mystery. Adapted for radio by Sharon Oakes.
Episode 1: Through the eyes of ten-year-old Alexander, we witness the delights and conflicts of the Ekdahl family, a sprawling theatrical family in turn-of-the-twentieth-century Sweden. Ingmar Bergman intended Fanny and Alexander to be his swan song, and it is the legendary director's warmest and most autobiographical film that combines his trademark melancholy and emotional intensity with immense joy and sensuality.
Songs composed and performed by Carl Preko
My advice - watch the film instead!
July 21, 2020
ma peaaegu poleks seda LR kuldsarjas välja antud "Fannyt ja Alexandrit" lugema hakanud, sest teadsin kindlalt, et ma juba olen seda lugenud - siis, kui ta LR-s esimest korda ilmus. hilisem analüüs järelsõna abil, kus kõik kuupäevad kirjas, andis tulemuseks, et olin selle lugemise ajal Alexandrist napilt vanem ehk umbes 12-aastane. (ma olin lapsena veendunud, et kõik raamatud, mille tegelasteks on lapsed, on lasteraamatud ja et mul on vaja neid lugeda.)
nii et hea, et uuesti ette võtsin, sest esiteks polnud mul sisust kuigi palju meeles (kuigi üldine õhkkond oli päris hästi) ja teiseks, ega ta ikka ei ole küll lasteraamat ja väärib täiskasvanud minu aega vägagi.
kuidagi nii muinasjutuliselt kena ja armas on see Ekdahlide perekond. vahepeal tülitsetakse ja ollakse üksteisest väsinud, aga kui vaja on, siis võetakse kamp kokku ja päästetakse omad ära. ja kuri piiskop muidugi oli muinasjutuliselt kuri. ainult seksi ja vandumist oli rohkem kui muinasjutus.
need Ülev Aaloe tõlked on ka alati nii head.
nii et hea, et uuesti ette võtsin, sest esiteks polnud mul sisust kuigi palju meeles (kuigi üldine õhkkond oli päris hästi) ja teiseks, ega ta ikka ei ole küll lasteraamat ja väärib täiskasvanud minu aega vägagi.
kuidagi nii muinasjutuliselt kena ja armas on see Ekdahlide perekond. vahepeal tülitsetakse ja ollakse üksteisest väsinud, aga kui vaja on, siis võetakse kamp kokku ja päästetakse omad ära. ja kuri piiskop muidugi oli muinasjutuliselt kuri. ainult seksi ja vandumist oli rohkem kui muinasjutus.
need Ülev Aaloe tõlked on ka alati nii head.
April 7, 2015
A splendid and unforgettable movie. I won't miss this BBC dramatization.
From BBC Radio 3 - Drama on 3:
A new two-part radio version of Ingmar Bergman's Academy Award-winning 1982 film about a Swedish family at the start of the twentieth century. The critically acclaimed original work is one of the longest films in cinematic history, and is a beguiling drama about childhood where imagination is found to be a passport out of dread and into mystery. Adapted for radio by Sharon Oakes.
Episode 1:
Through the eyes of ten-year-old Alexander, we witness the delights and conflicts of the Ekdahl family, a sprawling theatrical family in turn-of-the-twentieth-century Sweden. Ingmar Bergman intended Fanny and Alexander to be his swan song, and it is the legendary director's warmest and most autobiographical film that combines his trademark melancholy and emotional intensity with immense joy and sensuality.
Episode 2:
Fanny and Alexander's father has died and their mother, Emilie, has married the bishop and they are all now living at the Bishop's Palace.
Songs composed and performed by Carl Prekopp.
A movie was made based on this book: Fanny and Alexander (1982) and it's available at DailyMotion.
From BBC Radio 3 - Drama on 3:
A new two-part radio version of Ingmar Bergman's Academy Award-winning 1982 film about a Swedish family at the start of the twentieth century. The critically acclaimed original work is one of the longest films in cinematic history, and is a beguiling drama about childhood where imagination is found to be a passport out of dread and into mystery. Adapted for radio by Sharon Oakes.
Episode 1:
Through the eyes of ten-year-old Alexander, we witness the delights and conflicts of the Ekdahl family, a sprawling theatrical family in turn-of-the-twentieth-century Sweden. Ingmar Bergman intended Fanny and Alexander to be his swan song, and it is the legendary director's warmest and most autobiographical film that combines his trademark melancholy and emotional intensity with immense joy and sensuality.
Episode 2:
Fanny and Alexander's father has died and their mother, Emilie, has married the bishop and they are all now living at the Bishop's Palace.
Songs composed and performed by Carl Prekopp.
A movie was made based on this book: Fanny and Alexander (1982) and it's available at DailyMotion.
June 11, 2016
Bergman je odličan i kao pisac.
May 28, 2016
Fanny and Alexander is another great work of Bergman. Most of Bergman's works are in black and white, cold or gray. (Of course some of them are in red and orange background). This movie is colourful and has great decorative. Also it is the longest movie of Bergman. Maybe this movie is testament of Bergman 'works. This movie has some surreal scenes. I could say Fanny and Alexander is a kind of depiction of a dream. Not only because it contains some surreal and dreams liking scenes but also it breaks many rules; in this movie in every moment every thing could happen. And we must know; in dream everything is possible...I like this movie because it conducts me to my sweet dreams...
September 9, 2024
homme on filmiõhtu 👍
January 25, 2022
Mmm... jaa... ma pole päris kindel, miks ma selle raamatu lugemist pidevalt edasi lükkasin. Lõpuks kätte võttes oli väga haarav perekonnadraama. Samas üksjagu ärritust. Võimukas vanaema, erinevate nõrkustega pojad ja nende alati-nii-mõistvad abikaasad (miks need naiskarakterid alati nii mõistvad peavad olema, ah?) ja lapsed, kelle (kujuneva) sisemaailma avamist nautisin ja mida oleks võinud rohkem või sügavuti minevamalt olla. See Piiskopi kuju oli muidugi tohutult üle forsseeritud - püha mees, kes on tegelikult suur kuri ise ja ei tee ühtegi mööndust - karistus sünnib Armastusest ja lapsi peabki õpetama karme meetodeid kasutades jne.
Kuigi nagu ma ennist kirjutasin oli tekst väga haarav, siis lõpp oli mu meelest lohakas ja/või igav + siis naiskarakterite küsimus. Lugu kulges, kulges, kulges ja siis justkui teadmata, mida selle pingega peale hakata sai otsa. Kuri on alistatud ja see kõik sünnib ju alati nii lihtsalt, sest headus võidab kõik.
Naiskarakterite osas, olgu, ajastu, AGA kui ühe perekonna sees on võimalus olla suur näitlejanna laval ja juhtida Teatrit, siis mis kuradi pärast peab naeratuse ja lahkusega leppima sama perekonna sees mehe pideva noorte tüdrukute tagaajamisega õlakehitusega ja "noh, nii lihtsalt juba on"'iga ja esimese tegelase eeskujul järgmist lapsehoidjat lihtsalt kavalalt hoiatades? Kuidas on Bergmani karakterid ühel ajal iseteadlikud tugevad naised ja samas kannatavad kogu seda meeste sitta. Kolmanda venna naine Lydia on õppinud mööda laskma oma mehe sõimu enda aadressil, sest ta keeldub seda tõsiselt võtmast ja kõigest naerab. Miks ta ei võiks seda Carli lihtsalt kuradile saata? Sest nii ei tehta Bergmani raamatutes (ega filmides).
Kuigi nagu ma ennist kirjutasin oli tekst väga haarav, siis lõpp oli mu meelest lohakas ja/või igav + siis naiskarakterite küsimus. Lugu kulges, kulges, kulges ja siis justkui teadmata, mida selle pingega peale hakata sai otsa. Kuri on alistatud ja see kõik sünnib ju alati nii lihtsalt, sest headus võidab kõik.
Naiskarakterite osas, olgu, ajastu, AGA kui ühe perekonna sees on võimalus olla suur näitlejanna laval ja juhtida Teatrit, siis mis kuradi pärast peab naeratuse ja lahkusega leppima sama perekonna sees mehe pideva noorte tüdrukute tagaajamisega õlakehitusega ja "noh, nii lihtsalt juba on"'iga ja esimese tegelase eeskujul järgmist lapsehoidjat lihtsalt kavalalt hoiatades? Kuidas on Bergmani karakterid ühel ajal iseteadlikud tugevad naised ja samas kannatavad kogu seda meeste sitta. Kolmanda venna naine Lydia on õppinud mööda laskma oma mehe sõimu enda aadressil, sest ta keeldub seda tõsiselt võtmast ja kõigest naerab. Miks ta ei võiks seda Carli lihtsalt kuradile saata? Sest nii ei tehta Bergmani raamatutes (ega filmides).
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 20, 2020
Kuus aastat tagasi vaatasin Vanemuise väikeses majas samanimelist lavastust ja mäletan, et pärast oli kuidagi häiriv, püha tunne. Nüüdseks sisust enam suurt midagi ei mäletanud, aga pärast raamatu lõpetamist on tunne sama. Ühe suguvõsa rõõmud, mured, deemonid, surm ja elu oma kõikides toonides.
August 28, 2024
olen lummatud!
November 24, 2020
See raamat on üle minu pea.
November 22, 2023
alexander täpselt nagu mu õde, nutsin slp päris mitu korda
i <3 bergman
i <3 bergman
November 3, 2024
“kuidas saadakse keskpärasuseks, oskad sa mulle selle peale vastata? kuidas tolm langeb? millal ollakse kaotanud?”
ei viitsi pikalt kirjutada seega teen lühidalt, parim raamat, mida see aasta lugenud olen.
ei viitsi pikalt kirjutada seega teen lühidalt, parim raamat, mida see aasta lugenud olen.
July 26, 2019
Jag tyckte inte särskilt mycket om den här boken. Lite för mycket antisemitism, misogyni, och ej utmanat, rent ut sagt hemskt beteende från ett flertal män i verket för min smak. Bergmans kvinnor hör till en av tre kategorier: de oattraktiva och därmed dåliga eller ointressanta, de gamla, och de vackra. De två första kategorierna kan möjligen överlappa, men aldrig någon av dessa med den senare.
Utöver detta tycker jag att tempot var ojämnt; nästan halva boken går åt till att beskriva den Ekdahlska "idyllen", medan en avgörande scen ges en dryg sida. Det går helt enkelt väldigt långsamt i början, med långa beskrivningar utan handling, men när handlingen väl kommer ikapp, ökar tempot så mycket att handlingen blir förbisprungen. Jag hade även uppskattat om mer av handlingen, särskilt i vissa kritiska ögonblick, hade kommit från Emelies synvinkel, eftersom det nu blev lite oklart vad som faktiskt hände och varför.
(Även lite på det oklara med varför det tredje syskonet, Amanda, inte är omnämnt i titeln, trots att både hon och Fanny har en mycket liten roll, och Alexander ges i princip allt utrymme som en fristående karaktär?)
Fanny och Alexander var på sina ställen uppslukande, men jag blev konsekvent för irriterad för att riktigt kunna sluka den tillbaka.
Utöver detta tycker jag att tempot var ojämnt; nästan halva boken går åt till att beskriva den Ekdahlska "idyllen", medan en avgörande scen ges en dryg sida. Det går helt enkelt väldigt långsamt i början, med långa beskrivningar utan handling, men när handlingen väl kommer ikapp, ökar tempot så mycket att handlingen blir förbisprungen. Jag hade även uppskattat om mer av handlingen, särskilt i vissa kritiska ögonblick, hade kommit från Emelies synvinkel, eftersom det nu blev lite oklart vad som faktiskt hände och varför.
(Även lite på det oklara med varför det tredje syskonet, Amanda, inte är omnämnt i titeln, trots att både hon och Fanny har en mycket liten roll, och Alexander ges i princip allt utrymme som en fristående karaktär?)
Fanny och Alexander var på sina ställen uppslukande, men jag blev konsekvent för irriterad för att riktigt kunna sluka den tillbaka.
March 14, 2015
Não sabia bem que Ingmar Bergman também foi escritor. E dos bons, diga-se.
January 2, 2019
Förvånansvärt lättläst och trots allt en ganska bra bok. Positivt överraskad
December 2, 2021
Das beste Theaterstück von Bergman. Zugegebenerweise habe ich was Neues nach dem Lesen des Buches herausgekriegt, einige Szenen waren vom Film vorsorglich abgeschnitten, zB die Tatsache, das Emilia 3 Kinder von Oskar, statt 2 hatte, nämlich Fanny, Alexander und Amanda.
Ich war eigentlich von der aussagekräftigen Geschichte sehr beeindruckt, indem ich die Rollenverteilung und die Persönlichkeitswerte nochmal analysiert habe.
Die Großmutter hat ihre Kinder so großgezogen, dass sie immer in der 'kleinen Welt' unbekümmert geblieben sind. Ergo, sind sie mit 50 doch unreif geblieben, was auch die Zukunft für Alexander vorbereiten hätte, wenn er dem Bischof nicht begegnet hätte.
Außerdem ist die schreckliche Geschichte nur wegen Emilia passiert, da sie der Auslöser für den Hass und Anspannung zwischen dem Bischof und Alexander verantwortlich war, denn sie "wollte geliebt zu werden und die wahre Leidenschaft erleben". In der Tat, jedoch, hatte sie Lust auf Drama und guten Sex. Drama und Sex hat sie nun bekommen. Und im Buch hatte Sie mit Ihren Kindern einen Besuch beim Bischofs Haus vor dem Heirat, folglich war sie im Klaren, unter welchen groben Bedingungen die Familie lebt. Wer hat sie dazu verpflichtet, diesen Heirat zu begehen? Ihre Hormone, anscheinend.
Der Bischof wirkt wie der einziger logischer man im Buch, zumindest am Anfang. Er steht fest mit Boden auf der Erde, ist ziemlich tüchtig und bescheiden. Mittlerweile interessiert er sich für die Oberflächliche Scheinwelt gar nicht.
Ich frage mich, wie ich reagieren würde, wenn ein Kind mich ständig unbegründet beschimpft hätte?
Die Figur von Carl hat mich allmählich genervt. Er ist meinetwegen die Negativste Figur im Buch. Schau mal, er belügt seine Mutter, er sei den Selbstmord begehen falls sie ihm kein Geld ausleiht oder demütigt seine Frau ständig wegen ihrem Akzent, weil sie sich um ihn kümmert oder sogar, weil sie unschön ist. Dabei macht er die ganze Welt wegen seiner Misserfolge auf Arbeit verantwortlich, nur nicht sich selbst.
Meiner Ansicht nach ist Carl dem Bischof gleichgültig im Sinne von Gewalt gegenüber eines anderem. Seine liebende Frau hat leider keinen Roman da geschrieben, um ihre Version zu zeigen.
Alexander, der in deiner aufrichtig kleinen Welt lebt, verfügt da über eine brennende Fantasie, da er in seinem ganzen Leben in einer Fantasie der Familie Ekdahl gelebt und kein anderes Leben kennt. Zudem war er vom erkrankten mädchenhaften Ismael ganz verführt. Was für eine Beziehung hatten sie hinter den Kulissen?
Ich war eigentlich von der aussagekräftigen Geschichte sehr beeindruckt, indem ich die Rollenverteilung und die Persönlichkeitswerte nochmal analysiert habe.
Die Großmutter hat ihre Kinder so großgezogen, dass sie immer in der 'kleinen Welt' unbekümmert geblieben sind. Ergo, sind sie mit 50 doch unreif geblieben, was auch die Zukunft für Alexander vorbereiten hätte, wenn er dem Bischof nicht begegnet hätte.
Außerdem ist die schreckliche Geschichte nur wegen Emilia passiert, da sie der Auslöser für den Hass und Anspannung zwischen dem Bischof und Alexander verantwortlich war, denn sie "wollte geliebt zu werden und die wahre Leidenschaft erleben". In der Tat, jedoch, hatte sie Lust auf Drama und guten Sex. Drama und Sex hat sie nun bekommen. Und im Buch hatte Sie mit Ihren Kindern einen Besuch beim Bischofs Haus vor dem Heirat, folglich war sie im Klaren, unter welchen groben Bedingungen die Familie lebt. Wer hat sie dazu verpflichtet, diesen Heirat zu begehen? Ihre Hormone, anscheinend.
Der Bischof wirkt wie der einziger logischer man im Buch, zumindest am Anfang. Er steht fest mit Boden auf der Erde, ist ziemlich tüchtig und bescheiden. Mittlerweile interessiert er sich für die Oberflächliche Scheinwelt gar nicht.
Ich frage mich, wie ich reagieren würde, wenn ein Kind mich ständig unbegründet beschimpft hätte?
Die Figur von Carl hat mich allmählich genervt. Er ist meinetwegen die Negativste Figur im Buch. Schau mal, er belügt seine Mutter, er sei den Selbstmord begehen falls sie ihm kein Geld ausleiht oder demütigt seine Frau ständig wegen ihrem Akzent, weil sie sich um ihn kümmert oder sogar, weil sie unschön ist. Dabei macht er die ganze Welt wegen seiner Misserfolge auf Arbeit verantwortlich, nur nicht sich selbst.
Meiner Ansicht nach ist Carl dem Bischof gleichgültig im Sinne von Gewalt gegenüber eines anderem. Seine liebende Frau hat leider keinen Roman da geschrieben, um ihre Version zu zeigen.
Alexander, der in deiner aufrichtig kleinen Welt lebt, verfügt da über eine brennende Fantasie, da er in seinem ganzen Leben in einer Fantasie der Familie Ekdahl gelebt und kein anderes Leben kennt. Zudem war er vom erkrankten mädchenhaften Ismael ganz verführt. Was für eine Beziehung hatten sie hinter den Kulissen?
April 30, 2021
Kui te oleksite ühel jahedal, aga päikselisel kevadpäeval sattunud pealinna ääremaile uitama, oleks teile avanenud üks omamoodi kummaline vaatepilt. Kolmekordsete paneelmajade vahel, võrdlemisi suvalises kohas maja taga, istub kulunud kollasel taburetil keegi heledapäine noor naine ja pühib pisaraid. Enda ümber ringi vaadates oleksite näinud, et väikeses hoovis pole puudel veel lehti, jättes tõesti esmapilgul võrdlemisi trööstitu mulje, aga oleksite üsna pea eluaseme lähedal oleva kreegi otsas märganud väikest kuldnokka, kes on põikpäiselt otsustanud oma tillukesest pugust välja pressida kõige valjema tervituse uuele aastajale ning veel enam - kui oleksite julgenud pea panna vastu maapinda ja sulgeda silmad, oleksite võinud vanduda, et isegi inimkõrv kuuleb, kuidas maa sees mühiseb kevad, mis valmis kõike kohe-kohe pidulikku roherüüsse riietama.
Nüüd, kui te oleksite lasknud end kanda ilusal ilmal ja linnulaulust tiinel õhul ning pöördunud selle naise poole küsides, et kas kõik on korras, oleks viimane teile dramaatiliselt otsa vaadanud ja jõuetult pobisenud, et kuidas saab üks raamat nii… õhh… olla?! Võibolla oleksite hetkeks märganud ta käes väikest, eimidagi ütleva kaanega teost, millel mustade ja raskete tähtedega kirjas BERGMAN.
Hiljem, võite ette kujutada, kuidas see naine mõtiskleb oma vaikses toas voodi peal lebades. Aken on lahti ja heledate, maani kardinate vahelt pressib tuppa kevadine tuuleiil mis jõuab lamajani. Ta pressib oma näo pehmesse patja, millel on nõrk pesupulbri lõhn - padi on jahe ning päikese käes lugemisest tedretäpiliseks muutunud näonahk on padja embuses tänulik. Juba tükk aega on ta püüdnud südant kuidagi vaigistada, aga südametega on juba ükskord nii, et mida rohkem sa seda vaigistada püüad, seda rohkem viimane vastu puikleb. Ta püüab kuidagi eneses sõnastada elu olemuse ilu ja valu, aga hing heliseb rahutult ja teda segab kohutav igatsus olla jälle väike, uitmõtted sellest, kui olulised on pere või traditsioonid, fantastilised pildid võrdlemisi õudsatest kujutelmadest ning naerupahvakud Alexandrile mõeldes ajavad kogu käimasoleva mõttemustri üldse sassi.
Valgusvihk on juba libisenud üle toa, voodi teise nurka, kui naine tunneb, et õhk toas on muutunud liigjahedaks ja ta otsustab üles tõusta. Akna juures seistes ta leiab, et vahel on nii, et kõike ei saa sõnadesse panna, sellistest raamatutest ei tohigi midagi täpselt kirjutada ja paneb akna kinni.
Nüüd, kui te oleksite lasknud end kanda ilusal ilmal ja linnulaulust tiinel õhul ning pöördunud selle naise poole küsides, et kas kõik on korras, oleks viimane teile dramaatiliselt otsa vaadanud ja jõuetult pobisenud, et kuidas saab üks raamat nii… õhh… olla?! Võibolla oleksite hetkeks märganud ta käes väikest, eimidagi ütleva kaanega teost, millel mustade ja raskete tähtedega kirjas BERGMAN.
Hiljem, võite ette kujutada, kuidas see naine mõtiskleb oma vaikses toas voodi peal lebades. Aken on lahti ja heledate, maani kardinate vahelt pressib tuppa kevadine tuuleiil mis jõuab lamajani. Ta pressib oma näo pehmesse patja, millel on nõrk pesupulbri lõhn - padi on jahe ning päikese käes lugemisest tedretäpiliseks muutunud näonahk on padja embuses tänulik. Juba tükk aega on ta püüdnud südant kuidagi vaigistada, aga südametega on juba ükskord nii, et mida rohkem sa seda vaigistada püüad, seda rohkem viimane vastu puikleb. Ta püüab kuidagi eneses sõnastada elu olemuse ilu ja valu, aga hing heliseb rahutult ja teda segab kohutav igatsus olla jälle väike, uitmõtted sellest, kui olulised on pere või traditsioonid, fantastilised pildid võrdlemisi õudsatest kujutelmadest ning naerupahvakud Alexandrile mõeldes ajavad kogu käimasoleva mõttemustri üldse sassi.
Valgusvihk on juba libisenud üle toa, voodi teise nurka, kui naine tunneb, et õhk toas on muutunud liigjahedaks ja ta otsustab üles tõusta. Akna juures seistes ta leiab, et vahel on nii, et kõike ei saa sõnadesse panna, sellistest raamatutest ei tohigi midagi täpselt kirjutada ja paneb akna kinni.
May 13, 2023
Helt okej bok men tror att mycket av charmen med handlingen porträtteras bäst genom film som media.
Ska bli spännande att se filmen nu
Ska bli spännande att se filmen nu
March 18, 2025
Ne pamtim da sam nekog lika više mrzio od Edvarda Vergérusa, a konkurencija je pozamašna.
December 8, 2023
Älskar filmen och älskar även nu boken!!
Jättemysig, har fått en större bild av alla detaljerna i filmen; måste kolla om på den NU!!!☺️🛋
Jättemysig, har fått en större bild av alla detaljerna i filmen; måste kolla om på den NU!!!☺️🛋
January 13, 2021
Ülihea Ülev Aaloe tõlge. Aga üks mõte jäi kajama. Tsitaat raamatust: Loomulikult polnud Oscar Ekdahli viimast soovi võimalik täita. Matused on elavate ja mitte surnute jaoks.
April 9, 2023
- všechno se může stát, všechno je možné a pravděpodobné. Čas a místo neexistují. Fantazie přede a tká nové vzory na bezvýznamném podkladě skutečnosti -
February 3, 2020
Pidin töö pärast uuesti lugema ja ohsapagan, ikka geniaalne lugu. Ja Ülev Aaloe tõlge on kongeniaalne.
September 24, 2007
از نادر فیلم های برگمان است که از آن خوشم آمده، فیلم نامه را هم به همین دلیل خواندم. از فیلم های و برگمان، توت فرنگی های وحشی و مهر هفتم را بسیار دوست دارم، و گاهی هم سکوت را...
September 3, 2018
Suprisingly well written book, movie scripts are seldom this readable.
February 6, 2019
Fanny & Alexander - 5/5
Z życia marionetek (Ur marionetternas liv) - 4/5
Z życia marionetek (Ur marionetternas liv) - 4/5
Displaying 1 - 30 of 58 reviews