Siuru-raamat

by Artur Adson

Luuletaja ja teatrikriitiku Artur Adsoni (1889–1977) „Siuru-raamat” (esmatrükk Rootsis 1949) on üks olulisemaid ja huvitavamaid mälestusteraamatuid eesti kultuuri- ja eriti kirjanduselu kohta alates Estonia teatri avamisest 1913. aastal ja lõpetades Pätsi-Eenpalu „vaikiva ajastuga”. Raamatu keskmes on, nagu pealkirigi ütleb, 1917. aasta kevadel rajatud kirjanike rühm Siuru ning selle liikmete Friedebert Tuglase, Marie Underi, Henrik Visnapuu, August Gailiti, Johannes Semperi ja autori enda elulooline ja loominguline käekäik. Peale selle kirjeldab Marie Underi andunud „paa˛” ja hilisem elu-kaaslane Artur Adson ka Kirjanike Liidu ja Kultuurkapitali loomist, vabariigi kultuurielu laiemalt, oma tööd filmitsensorina ja muud, mida tal nii kirjaniku kui ka tegusa kultuuriametnikuna oli võimalus lähedalt näha. Lisaks kümneid lühiportreid tolle aja kultuuri- ja avaliku elu tegelaste kohta.

358 pages, Hardcover

First published January 1, 2007

Reviews

[Oskar · Rating 3 out of 5]

Artur Adsoni mälestusteraamat sai raamaturiiulist taas välja otsitud ja läbi loetud, kuna mõne nädala pärast jõuame abiturientidega kirjanduse tundides Siuru kevadesse, kus kogu Eestimaa täitus järsku sireliõite ja poeesiaga. Lootsin leida raamatust mõningaid elulisi seiku ja detaile, millega siurulaste tollaseid vallatlemisi näitlikustada.

Kuid lugedes meenus mulle peagi, et Adsoni mälestuste pealkiri on tegelikult üpriski eksitav. Siuru rühmituse tegevust käsitleb otseselt ehk natuke üle veerandi raamatu mahust ja on tegelikult suhteliselt üldsõnaline, mõningate kirevate detailidega (ära jäänud Siuru karneval, Siuru torn, suvelokaalis Kommerts toimunud lööming). Ülejäänud lehekülgedel meenutab Paaž Siurule eelnenud aastaid, Wabariigi kirjut kirjanduselu ning lõpuks jõuab otsaga isegi pagulusse välja.

Ühe üpris mahuka osa raamatust võtab enda alla veel kirjanikest kaabakate materdamine. Adson võtab kõik kodumaale maha jäänud "seltsimehed" (Vares-Barbarus, Semper, Jakobson, Tammlaan, Jürna, Alle, Sirge) ette ning jagab nõnda kõvasti kepihoope, et isegi kõige julmem baltisakslasest mõisahärra oleks sellise kupja tööga igati rahul.

Muidugi on Adsoni viha ja nördimus mõistetavad, sest nendest sündmustest on ainult mõned aastad mööda läinud ja haavad on alles värsked. Kuid kohati teeb lugedes ikka juba nalja, kui Adson räägib, et see ja see mees oli juba Siuru perioodil tegelikult täielik mölakas ja peaaegu riigireetur valmis. Semperi kohta pole raamatu kohta ühtegi head sõna öeldud ja olgu see mees üldse tänulik, et ta Siuruga liituda võis. Vares-Barbarusest pole mõtet rääkima hakatagi! Kogu selle materdamise juures tekib tahtmatult küsimus: "Issand, sa näed, aga ei mürista!?!" Adson teadis aastakümneid, mis meestega tal on tegu, aga ta ei suvatsenud seda kellelegi mainida, vaid käis pidevalt perekonniti läbi ja oli aastaid kirjavahetuses. Kõik see jätab lõpuks mulje lihtsalt peale (ebaausalt) kaotatud kaklust rusikatega vehkimisest.

"Siuru-raamatu" abil saame küll heita pilgu laias laastus kolmekümnele aastale meie kirjandus- ja kultuurimaastikul, kuid seda vaadet on segamas silmaklapid, mis on meile pähe asetatud teiselt poolt Läänemerd. Siurust vahetuma pildi saamiseks soovitan esmajoones lugeda "Paaži ja Felixi kirjavahetust 1917-1944" ning lootus jääb, et lõppude lõpuks ilmub rühmitusest ka mõni põhjapanev monograafia.

Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Margit · Rating 4 out of 5]

Raamatut oli tore lugeda, kuna tegu pole lihtsalt kuiva ajalooga, Artur Adson kirjutab seal elulisematest seikadest nende rühmituses. Näiteks sellest, kuidas Marie Under alati mitu päeva enne oma luulega etteastumist ähmi täis läks. Imelik oli vanaaegset eesti keelt lugeda.

[Artur Atson · Rating 2 out of 5]

Artur Adaoni memuaarid Siuru ajast. Ei midagi erilist, kaootilises järjestuses sündmused ja juhtumised teiste kultuuritegelastega.