Hando Runneli „Punaste õhtute purpur“ (esmatrükk 1982) kuulub raamatute hulka, mis omaaegse ametliku-arvustava kriitika puudumisest hoolimata erilist tutvustamist ei vaja. Teine trükk on püütud teha võimalikult sarnane eelmise väljaandega – kujundus ja pildid Jüri Arrakult. Raamatus on kuus tsüklit: „Pilve piiril“, „Viru vanne“, „Isa asi“, „Haljal aasal“, „Õhtud“, „Ilus maa“.
Hando Runnel omandas alghariduse Jalgsemal, Amblas ja Järva-Jaani[2], keskhariduse Tartu 1. Keskkoolis ja Paide Keskkoolis. Hiljem õppis Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiat, mis jäi lõpetamata.
Töötas Loomingu toimetuses. Aastal 1992 asutas kirjastuse Ilmamaa. Runnel on sarja Eesti mõttelugu peatoimetaja aastast 1995. 1992-93 aastail oli ta esimene kutsutud Tartu Ülikooli vabade kunstide professor. Temast sai Eesti ainus professor (ja paarkümmend aastat hiljem ka ainuke akadeemik), kes pole lõpetatud ühtegi kõrgkooli.
5. detsembril 2012 valis Eesti Teaduste Akadeemia üldkogu Hando Runneli akadeemikuks kirjanduse alal[3].
Oli Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige.
Looming
"Maa lapsed" (1965) "Laulud tüdrukuga" (1967) "Avalikud laulud" (1970) "Lauluraamat ehk Mõõganeelaja ehk Kurbade kaitseks" (1972) "Miks ja miks" (luuleraamat lastele, 1973) "Mõru ning mööduja" (1976) "Mere ääres, metsa taga" (luuleraamat lastele, 1977) "Kodu-käija" (valikkogu, 1978) "Punaste õhtute purpur" (1982) "Mõtelda on mõnus" (luuleraamat lastele, 1982) "Ei hõbedat, kulda" (essee- ja kriitikakogumik, 1984) "Juturaamat" (proosaraamat lastele, 1986) "Laulud eestiaegsetele meestele" (1988) "Mõõk ja peegel" (esseed, 1988) "Aja lugu" (laulukava, 1988) "Taadi tütar" (luuleraamat lastele, sisaldab laule, 1989) "Isamaavajadus" (poliitilise publitsistika valimik, 1991) "Oli kevad, oli suvi" (1992) "Juhan Luiga ja vene küsimus" (Tartu Ülikooli aulas 8. oktoobril 1993 peetud loengu tekst, 1993) "Üle Alpide" (1997) "Haruldused" (1998) "Jooksu pealt suudeldud" (artiklite ja esseede kogumik, 1998) "Küüni täitmine" (näidend, koos Madis Kõivuga, 1998) "Mõistatused" (2000) "Omad" (2002) "Õpetussõnad" (2003) "Suureks saamine: laste laulud ammu ja homme" (lasteluule ja lastelaulude valikkogu, 2004). Seda teost müüdi 2004. aastal 6879 eksemplari, millega oli läbimüügilt Eesti aasta 13. raamat, sealjuures müüduim eesti ilukirjandusteos [4]. "Sinamu" (2005) "Viru veri ei värise. Armastuse laulud" (2006) "Armukahi" (2008) "Väravahingede kriiksumist kuulnud" (esseekogumik, 2008) "Videvik" (2009) "Vee peal käimine keelatud". Loomingu Raamatukogu 2011, nr 1-2. ISBN 9789949428786 Hando Runnel on olnud ka paljude kogumike koostaja: "Valguse riie ei vanu" (Kalju Lepiku luulekogumik) "Kui meil veel püksa ei olnud. Jaan Lattik." "Eesti kirjanduslugu. Gustav Suits." "Minu elu. Konstantin Päts."
Hando Runneli luuleraamatut "Punaste õhtute purpur" võib vist küll kultusteoseks lugeda, olen seda raamatut lugenud tõesti korduvalt. Runneli luule on nagu rahvalaulud - neid on palju viisistaud ja laulud on nii tuttavad, et algne autor ei tule meeldegi... Keskkooli ajal sai sellest kogust vabatahtlikult luuletusi pähe õpitud ja kaustikusse ümber kirjutatud - oma sõnamängulisuses on Runnel tõeliselt täpne ja tabav. Keskkool lõppes aga laulu "Kaste langeb" saatel - klassivennad laulsid seda siis, kui aktus oli läbi saanud ja lõpetajad lahkusid saalist. Jõuluvanale loen aga igal aastal oma lemmikluuletust: EI TAHA MINA TAGASI EI TEA MIS KULDSEID AEGU, ma tahan olla õnnelik siinsamas ja just praegu ja nõnda väga õnnelik kuis üldse jaksab olla, ma tahan olla õnnelik või üldse mitte olla.
(Ei taha mina tagasi noid kaugeid kuldseid aegu, ma tahan olla ise just siin samas ja just praegu, just praegu siin just õnnelik just mina tahan olla, just mina siin, just praegu siin, jah armastada, olla!)
Ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa mida armastan.