Liblika lein

by Kristiine Kurema

Miial on olemas kõik, mis elus väärtuslik. Tal on ideaalsed vanemad, ilus kodu, parim sõber. Kui nuriseda, siis ehk ainult õe üle. Aga mis saab siis, kui kõik see, mis varem oli kindel ja turvaline, kaob? Kas perekonna moodustavad need, keda me läbi ja lõhki tunneme, või need, kes on kunagi vastutuse eest pagenud? Ja mis asi see armastus veel on?

204 pages, Paperback

First published January 1, 2012

Reviews

[M · Rating 4 out of 5]

Öelgu, mis Kurema tahab, aga noortekaid ta kirjutada oskab.

Seekordne teos on veidi seebiooperlikum kui esimene, "Jäätunud võõras", aga üldse mitte üleliia, vaid täpselt nii just nõnda palju kui ühes noortekas olema peab.

Lugu ühest pirtsplärts neiust, kes ei leia oma kohta ega saa aru, mida ta päris täpselt tahab. Mõni inimene teab juba väiksest peale, kelleks ta tahab saada ja mis on ta eesmärgid, aga paljud ei tea ja see on ka okei ja on tore, et kijrutatakse ka sellistest. Lisaks meeldib mulle Kurema julgus kirjutada nõmedaid peategelasi. Ei pea olema kõik peategelased ilgelt toredad ja head ja kõik nende ümber nõmedad. Pea igas tegelases oli siin loos midagi nõmedat ja olgem ausad, nii ju ka päriselus üldiselt on. Kurb on muidugi see, et tihti need "nõmedused" on hoopis möödarääkimiste ja valesti arusaamiste tulemus. Peaaegu, et perfektseks olid jäetud Priit ja kodutu härra, kes aga selle läbi olid õpetajateks peategelase eneseleidmise ja eneseväärtustamise teele.

Olgugi, et ma lõpu peale närvi läksin, siis mulle see raamat meeldib ka teistkordsel lugemisel.

[Kadri · Rating 2 out of 5]

Miia seni kaunis elu kukub kokku, kui ta vanemad lennuõnnetuses hukkuvad. Lisaks sellele järgneb surmade rida, mis muutub juba üksjagu tüütuks ning selgub, et tüdruku tegelik isa on hoopis keegi teine. Raamat on loetav, kuid millegi erilisega silma ei paista, lisaks on süžee ülepingutatud igasuguste kurbade sündmuste poolest. Pigem lastele mitte soovitada.

[Elle Hein · Rating 4 out of 5]

Raamat oli päris hea. Lõpus tundus, et peategelase lähedased said kannatada, eriti need, kellest ta hoolis: tema petisest noormees, kodutu, kellest koorus kirjanik. Tema ema ja isa olid surnud lennuõnnetuses. Lõpus jääb ta kasvatada laps, kelle isa oli noormees, kes ei suutnud otsustada. Mingi eriline nõiaring toimus siin raamatus, just nimelt suutmatus otsustada kumas läbi kogu raamatust. Tegelased aina kahtlesid endas. Kui pealkirja veel vaadata, siis võiks lausa öelda, et pealkirjas öeldud liblikas leinab oma pealesunnitud valikut saada nukust liblikaks. Veider raamat ja kuulub nende hulka, millest veidi pärast lugemist ei mäleta midagi.

[Moon · Rating 1 out of 5]

Jaaah...

Ei uskunud, et koidab ükskord päev, mil avan tegeliku avaldatud raamatu, mille sain veel raamatukogust ja suudan mõelda vaid, et tase ja still, milles ta kirjutatud on meenutab üks ühele minu esimest "kirjandusteost", millega sain hakkama, kui olin 8 aastane.

Ma olen lugenud palju raamatuid, millele olen olnud sunnitud andma ühe tärni.
Noh, tänasest liigutan nad kõik ühe tärni võrra poole ülesse. Vähemalt oli nende autoritel mingi õhkõrn aimdus sellest, kuidas raamatut kirjutada.

Liblika Leinas polnud emotsioone. Mida tundis Miia, kui kuulis, et ta vanemad on surnud? Miks ei olnud seda hetke üldse kirjeldatud? Tema karjumist? Tema käte värinat, kui ta oma toas kaost tekitas? Tema õhtuks kähedat häält ja pisaraid, mis ei tahtnud otsa saada.
Lugesin küll ainult 30 lehekülge, kuid usun, et saan väita, et kõik tegelased olid lapikud kui pankoogid. Ei teinud neil ka eriti vahet.

Stseenid olid üksteise osta ja mõnikord tegelased lihtsalt teleporteerusid ühest asukohast teise, ilma, et oleks üldse mainitud nende minekut. Kõike oli väga palju ja see kõik juhtus minimaalse ajaühiku jooksul. Kirjeldusi polnud, südant polnud, tundeid polnud. Lihtsalt 'läksime sinna ja tegime seda, mille järel olime seal ja siis sündis see ning sellepärast ongi nii.'.

Vabandust, Kristiine Kurema, sa oled väga hea õpetaja ja tore inimene, aga see raamat ei ole lihtsalt isegi mitte adekvaatne.

[Carmen · Rating 1 out of 5]

Täielik pask. Ma pole küll suurem raamatute kritiseerija, aga no see oli küll hull. Kogu aeg juhtus midagi. Ei jõudnud üht sündmust ära kirjeldadagi, kui juba teine algas. Igal leheküljel juhtus midagi. Natuke liiga palju 200-lehelise raamatu jaoks. Mõte ja teema on muidu täitsa head, aga see, kuidas kõik kirja on pandud, on lihtsalt kohutav.

Tundub, et noorsooromaanid pole siiski enam minu jaoks.

[Triinu Tammel · Rating 5 out of 5]

Lugesin seda viimati aastaid tagasi (u 15 aastasena?) ja mäletan ainult seda, et see raamat tekitas minus palju mixed tundeid. Ju siis pean uuesti lugema🤷🏼‍♀️

[Ann · Rating 3 out of 5]

Reading challenge #23 A book written by someone under 30