Ryssiä

by Albert Engström, Eino Voionmaa (Translator)

Albert Engström (1869–1940) oli Rootsi armastatud kunstnik ja viljakas vestekirjanik, Rootsi Akadeemia liige aastast 1922.

1923. aastal tegi ta pikema reisi kodusõjajärgsele Venemaale, missiooniks visandada selle unikaalse ajajärgu tegelaste portreesid. Talle avanesid nii Kremli kõrged uksed kui ka kõige kohutavamad allilmaurkad. Ta joonistas Trotskit ja Kalininit, Clara Zetkinit ja Aleksandra Kollontaid, aga ka ohtralt hulkureid ja heidikuid. Ta ei flosofeeri ajaloo pöörase käigu üle, ei tee prognoose ega üldistusi, vaid registreerib, mida näeb ja kuuleb, ja vestab lugejale oma muljetest.

Engströmilt on eesti keeles varem ilmunud „Anders Zorni elu“ (LR 27–29/2017, tõlkinud Anu Saluäär).

Genres: Nonfiction

253 pages, Unknown Binding

First published January 1, 1924

About the author

Albert Engström besitter en alldeles särskild popularitet i Sverige, idag liksom under sin livstid. Hans porträtt och tolkningar av, som han kallar det, adel, präster, smugglare och bönder, är djupt rotade i det svenska medvetandet. Det är många svenskar som känner till Engström och hans ”gubbar”. Han är framför allt känd som tecknare, men han är också en mycket framstående konstnär på ordens område och förtjänar att läsas mera. Mycket mera. Humoresker, reseskildringar och kåserier utmärker Engströms prosa, men här finns också djupare samhällskritik och karakteristik.

Det är få förunnat att bli erkänd och ryktbar både som författare och konstnär, men precis som Bellman och Taube lika väl behärskade ordet som musiken, var ordet och konsten de rätta uttrycksmedlen för Engström, som inte ställde sig främmande för olika tekniker och infallsvinklar. Gunnar Brandells omdöme i standardverket Svensk litteratur 1870-1970, lyder: ”Han var tecknare redan innan han blev författare, och troligen kände han sig livet igenom i första hand som artist. Ändå – eller kanske just därför – skrev han en överlägsen prosa, direkt, slående och absolut chosefri, med en välgörande olitterär struktur”. [Albert Engström Sällskapet]

Reviews

[Elisa-Johanna Liiv · Rating 4 out of 5]

Engströmi jutustamisviis on haarav ja pigem dokumenteeriv kui hinnanguid jagav. Ta on oma sõnade ja piltidega üles täheldanud kontrastid, mida 1923. aastal Venemaal ja eelkõige Moskvas näha võis. Uhked õhtusöögid lõputult voolava šampanjaga ühel pool ja üksteise kehadest soojust otsivad kaltsakad (keda on PALJU) teisel pool.
Engström ise võtab tohutu vaesuse ja selles ometi kuidagiviisi elamise tunnistajaks olemise kokku nii: “ja tund aega hiljem tundus kõik üleelatu mulle otsekui unenägu. Aga see on unenägu, mis jälitab mind, nii kaua kui ma elan.”

Engström ise oli kahtlemata privilegeeritud seisus vaatleja, aga tore oli näha, kuidas ta oma eelarvamustest järgemööda vabanes. Kaasa toodud putukapulber ununes ja teatud nägudega tüübid ei pannud oma pagasit valvama. Kui keegi liiga lähedale ennast kratsima tuli, siis tekitas õõva küll, aga seda ei saa vast ette heita, kui oled varasemalt sööbikute ronimist inimeste peal vahtinud. Aaaa... mul hakkab juba seda kirjutades igalt poolt kihelema.

[tõnn · Rating 5 out of 5]

Iroonilise ja veidi sarkastilise kirjutamisstiili poolest meenutab veidi Tuglase reisikirjasid, kuid sellel teosel on ka väga tähtis roll Nõukogude võimu elukorralduse näitamist.
Engström on väga üllalt võtnud ülesandeks näidata elu nii kõrgseltskonnas, banketid, balletietendused, kohtumised poliitilise ladvikuga nagu Trotski või Kollontai, kui ka elu Moskva rentslites, kõige vaesemates ja viletsamates tingimustes, kus inimesed isegi ei vaeva enam kerjama ning otsivad sooja klogiaagitorudest või on sunnitud sooja otsima hunnikus lamades, sest neil pole piisavalt kaltse, millega oma keha katta. Teose kõige tähtsam osa ongi viimane peatükk, kus Engström ise käib agulites ja joonistab neid inimesi, illustratsioonid muudavad pildi kordades võikamaks ja aitavad paremini mõista piiritut vaesust.
Oma stiilis ei ole Engström otseselt uut võimu kritiseeriv ja tunnistab, et ka mujal on vaesust, kuid sellegipoolest ei ole ta varem selliste kannatuste tunnistajaks olnud.
Igal juhul soovitan lugeda, autori enda illustratsioonid Vene juhtfiguuridest muudavad teose kõvasti huvitamaks.

[Merle Jürison · Rating 5 out of 5]

Kahtlemata väga huvitav peegelpilt vene inimesest. Lugemise teeb nauditavaks autori väärikas, austav pilk sellele vastuolulisele ajale ja nendes oludes elavatele inimestele.

[Alan (The Lone Librarian) Teder · Rating 4 out of 5]

Muscovites circa 1923
Review of the Loomingu Raamatukogu edition (2020) translated from the Swedish language original “Moskoviter” (1924)

Albert Engström (1869–1940) was a beloved Swedish artist and prolific writer, a member of the Swedish Academy since 1922.
In 1923, he made a long trip to post-Civil War Russia, on a mission to sketch portraits of characters from this unique era. He gained entrance to the lofty doors of the Kremlin as well as to the most terrible corners of the underworld. He drew Trotsky and Kalinin, Clara Zetkin and Aleksandra Kollonta, as well as plenty of wanderers and outcasts. He does not philosophize about the crazy course of history, and makes no predictions or generalizations, but records what he sees and hears and tells the reader about his impressions. - translated from the Estonian language synopsis.

Cover image of the original 1924 Swedish language edition. Image obtained from a Russian auction site at https://egorovs.art/auction32/lot95

Moskoviidid (Muscovites) is again one of those fortunate translations which I am able to read in my heritage language of Estonian and which is not even available in English. It actually looks like there are no other works by Swedish essayist/artist Albert Engström that are even available in English either (based on what is listed on Goodreads anyway)

Albert Engström was able to travel to the new Soviet Russia in late 1923 thanks to his contacts in the Swedish diplomatic and business community who hosted him there. This gained him access to some of the highest figures in the then fledging Communist government, including Trotsky, whom Lenin had promoted as his heir-apparent as General Secretary of the Communist Party. Lenin himself was incapacitated with strokes and paralysis by this time and would die in January 1924, upon when Stalin usurped power and ousted Trotsky.

Early in his journey, Engström worries that he will only be allowed access to "Potemkim Villages" i.e. controlled views of society that only show the best conditions and progress. In the event though, there seems to have been no barriers to his access, as presumably the authorities were yet to have developed their monitoring and propaganda machine to that extent.

The early part of the book covers Engström's visits with government figures, diplomats and business personalities. The latter part has him visiting the lower edges of society, street beggars, the homeless, the drug addicted etc. Along the way he makes his observations and sketches everything that he sees. This Estonian translation provides the complete series of original sketches as well as the translation of the Swedish text.

Trivia and Link
The original 1924 Swedish edition of Moskoviter is not listed on Goodreads. However, you can examine a digitized facsimile of the 1946 Swedish edition including all of the sketch illustrations at http://runeberg.org/moskovit/

[Kaupo Lepasepp · Rating 5 out of 5]

Venemaa on evolutsiooni tupiktee. Asudes Aasia ja Euroopa piiril, võiks seal sündida midagi imelist - kombinatsioon mõlema erineva maailma headest külgedest. Selle asemel on Venemaa omaks võtnud halva Aasiast ja vastiku Euroopast ja loonud sellest kokku ebatavalise kloaagi. Engtrömi raamat heidab ainulaadse pildi selle kultuuri õhukese kivi alt välja vingerdavale prussakatele, muudele putukatele ja nende loodud Moskvale, “Kolmandale Roomale”. Ka Engström joonistab pildi, ise püsides kloaaki katval hapral kultuurikirmel, loomastunud keskkonnast väsinult diplomaatide loodud Euroopa kultuuri väikesaartele peitu pugedes. Juba 100 aastat tagasi oli selge, et kuulsat vene kultuuri ei ole. On vaid räpane vaesus ja harimatus, mis on ise oma vaesuse ja täpsuse üle uhke, peab seda oma jumalast antud eripäraks ega katsugi mõista teisi, kes seda nõmedust ainumõeldavaks ei pea. Tõsi, sellest sõnnikust kasvab mõnikord ilus lill - raamat, kunstiteos, muusikažedööver - aga tegu on ikkagi sõnnikuhunniku ja mitte lillemerega, millest vaid lilledele keskendumine ja nende heroiseerimine on intellektuaalselt ebaaus ja rumal. Kurb aga õpetlik lugemine. Aitab mõista ka tänapäeva. Ja muudab Venemaa tuleviku osas pessimistlikuks.

[Toomas Nipernaadi · Rating 3 out of 5]

Engströmi vestevormis kirjeldused on kerged ja meelelahutuslikud lugeda ning hõlmavad hulgaliselt luksust ja uhkeid söömaaegu ("Kaaviar hakkab mind juba tüütama"). Ja veel rohkem kujuteldamatu viletsuse kirjeldusi (aga kokaiin aitab eluheidikutel oma saatust taluda).
Kuna Engström jõuab ka suurlinnadest välja, siis läänepoolse Venemaa talupojad meentuavad talle rootslasi. Ja annavad lootust - kuni on olemas säärased asjalikud talupojad, on Venemaal lootust paremale tulevikule. Paraku lugeja teab, mis nende asjalike vene talupoegadega juhtuma hakkab.
Mis haakub valusalt tänapäevaga on mitu korda mainitud hoolimatus inimelu suhtes: "sest venelasi on ju nii palju". Tundub, et sama suhtumine jätkub ka tänapäeva Venemaal. Mis tundub veider, sest juba aastaid on kirjutatud venemaa elanikkonna järsust vähenemisest.

[Gretlin · Rating 5 out of 5]

Lühike kogumik Rootsi autori ja illustraatori reisist 100 aasta tagusel Venemaal. Uskumatud lood, veelgi uskumatumad kirjeldused ja tänapäeval täiesti ennekuulmatud elutingimused, vahetute kohtumiste järgi kirjapandult ja visanditega eluliseks muudetud.

Mul on väga hea meel, et ma ei ela tolles ajas ja tolles kohas. Raamat, mida võiks lugeda igaüks, kes arvab et teab maailma asjadest juba üht-teist. Ega sa tea midagi!

[DM · Rating 5 out of 5]

Üks viimase aja nauditavamaid kirjatükke. Lühidalt, tabavalt ja ka humoorikalt on edasi antud pilt raskest hetkest ajaloos ja inimestest selles. Sealjuures on eriti sümpaatne see, kuivõrd lugupidavalt ja võrdselt ta kohtleb oma kirjeldustes kõiki neid väga erinevaid inimesi, kes kirjeldamist leiavad.

[Robert Varik · Rating 5 out of 5]

Pajatused 1920. aastate alguses Moskvast olid niivõrd meeldivad, et nüüd asun otsima autori pajatusi Eestist, mis vist on samuti LR-i sarjas ilmunud.

[Merle · Rating 4 out of 5]

Huvitav. Autori joonistused. Aitas paremini mõista revolutsiooni järgset aega. Tohutu vaesus, erinevad kerjused. Rootslase nägemus.

[Tiiu · Rating 5 out of 5]

"Aga see on unenägu, mis jälitab mind, nii kaua kui ma elan."

[Triinu · Rating 3 out of 5]

Minu arvamuse leiab blogist https://triinuraamatud.wordpress.com/...

[Kadri · Rating 4 out of 5]

Raamat viib lugeja ajarännakule revolutsioonijärgsele Venemaale, Engström liigub erinevate ühiskonnakihtide vahel vahetu uudishimuga See kõrvalseisja vaatenurk on heatahtlik ka kõige närusemates riietes pätipoisi vastu, keda autor vaatleb ja kirjeldab hukkamõistuta. Ühiskonna sügav lõhestatus, kui ühel pool voolab šampanja ja teisel poo nälg ning viletsus, tekitab hämmastust, kuid on läbini reaalne. Venelaste stoiline rahu toimuva vastu annab inimestele võimalusele poliitilises keerises ellu jääda, nagu üks tegelane tabavalt ütles, et Venemaal on kolme sorti inimesed: need, kes on olnud arreteeritud; need, kes on hetkes arreteeritud ja inimesed, keda veel ei ole arreteeritud. Autori originaalsed joonistused on tabavad ja kõnekad.