Romaan kirjeldab suletud rootsi külaühiskonna elu 19. sajandi lõpul. Mõisamoonakate naised häbenevad enda pesemist isegi koduste nähes. Emade eeskujul kasvavad ka tütred häbelikeks. Ühel palaval suvepäeval julgeb aga noor Maria ehk Rya-Rya minna teistest mõisatöölistest eemale jõkke suplema. Sellest peale vaatab külaühiskond tüdrukule viltu - tema au on riisutud, perekond häbistatud. Külainimesed sosistavad tüdruku selja taga inetusi ja Rya-Rya tõrjutakse kogukonnast välja...
Ivar Lo-Johansson (23 February 1901, Ösmo - 11 April 1990, Stockholm) was a Swedish writer of the proletarian school.
He described the situation of the Swedish land-workers, statare, in his novels, short stories and journalism, which encouraged the adoption of certain land reforms in Sweden. He also caused much controversy with his features on old-age pensioners, Gypsies and other non-privileged people.
Lo-Johansson is however best known for his vivid recollections of the life in Swedish trade-unionist and literary circles of the twenties, thirties and forties. He also continued throughout his long life to insist that literature should face the world from the under-dog's perspective.
Seniai parašyta, labai kitokia knyga. Skaitėsi gana lėtai, nes tik mano jaunystės laikais buvo leidžiamos knygos tokiu smulkiu šriftu. Nors autorius iki smulkmenų išnarpliojo XIX a. pab. - XX a. pr. sunkų švedų dvaro kumečių gyvenimą, vis dėl to jis buvo atskleistas per vienos moters gyvenimo istoriją. Tikros moters: su jos stiprybėm ir silpnybėm, klaidingais pasirinkimais ir sprendimais. Kartu ir keistos moters su dar keistesniais jos poelgiais, dažnai sunkiai protu suvokiamais. Kai ten bebūtų, sunkiai galiu prisiminti dar kokią knygą, kurioje būtų sukurtas toks išsamus, gilus, išbaigtas ir kartu stebinantis moters paveikslas.
Rootsimaa (lugu kulgeb vahemikus 1906 kuni 1930ndate algus, ei ole 19. saj nagu tutvustuses), tegelasteks mõisamoonakad ja nende pered. Noor tüdruk Maria, kes kutsutakse Rya-Ryaks, otsustab palaval suvepäeval keset heinategu ujuma minna, tehes seda puhta paljalt. Keegi teda otseselt ei näe, aga kahju on juba sündinud ... Moonakanaised pesid end sõna otseses mõttes pimedas ja teki all. Peigmees jätab Rya-Rya maha, ta annab end esimesele vastutulijale, Henrikule, kellest jääb lapseootele. Noored abielluvad, lapsi sünnib ridamisi, elu läheks nagu ülemäge - kuigi armastust ei ole. Ilusa naise enesekindlusega teeb Rya-Rya ka eksisamme nagu me kõik ... Mis mind selles raamatus siis toona vapustas? Kogukonna hukkamõist mitte millegi peale, keelepeks ja kadedus - nüüd see muidugi enam nii ei rabanud. Kuidas üks nn eksimus võtab sinult kõik. Ühe naise elu, kus kaotusi oli tunduvalt rohkem kui võite. Nagu ütleb vana moonakas Eniel: "Neli aega on inimese elus ... Nooruse aeg, küpsuse aeg, lolluste aeg ja lõpuks vananemise aeg!" Ja raamatute raamatust võiks lisada, et parimal juhul on see vaid häda ja vaev! Kuigi tonaalsus on raske, soovitan - ehk oleme ise targemad ja kaasinimeste vastu paremad!