What do you think?
Rate this book
Minu... #52
Minu Keenia. Rääkimata lugude maa
Keenias ei küsita, millega su vanemad tegelevad, vaid kas nad on elus. Ei küsita, mis on su lemmiktoit, vaid kas sa saad endale lubada päevas ühe või kaks toidukorda. Vaeste sõna- ja inimõiguste eest ei seisa mitte keegi. Tuhanded traagilised lood vaikitakse maha, sest see on lihtsalt niivõrd tavaline.
Keenias on igaühel oma lugu.
Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.
Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.
Keenias on igaühel oma lugu.
Nelja-aastaselt HIV diagnoosi saanud Kuka, seitsmeaastaselt vägistatud Rael, teismelisena kodust välja visatud Freddie ning vähki ja AIDSi suremas „silmanaine” on vaid üksikud näited.
Siit raamatust leiab paarkümmend lugu, mis mind Keenias vabatahtlikuna töötades kõige rohkem puudutasid. Maal, mis asub otse ekvaatoril, kus päike tõuseb iga päev kell pool seitse, iga laps tahab saada arstiks või õpetajaks ning aeg ja lubadused on teistsuguse tähendusega kui Eestis.
- GenresTravelNonfiction
348 pages, Paperback
First published December 12, 2012
2 people are currently reading
135 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 21 of 21 reviews
February 1, 2024
Pärast selle raamatu lugemist võib tärgata (taas) soov minna arengumaale lapsi aitama mistahes moel. Just Keenia oma kultuuri ja mitmekesisusega on üks valikutest.
Suurepäraselt kirjutatud raamat! Üks parimaid ilmselt “Minu ..” sarjas.
Mõned head nopped raamatust:
📌 “Vaatan tolmus jooksvaid paljaid jalgu ning mingil kombel kadestan neid. Katsun meenutada, mis tunne oli elada hetkes, kui unustasin selle, kes ma olin, ning selle, kelleks olen plaaninud tulevikus saada. Mulle meenub vaid, et see oli meeletult hea tunne.”
Koju naastes:
📌“Olen avatud elule ja võimalustele: ma julgen unistada ja neid unistusi ellu viia. Tunnen end vabana. Mul on valikuvõimalus, mis suuremal osal inimestel maailmas puudub. Teostus on kinni ainult minu hirmudes ja laiskuses ning osavuses välja mõelda väga veenvalt kõlavaid vabandusi. Sel hetkel saan aru, et minu suurimaks takistuseks edasisel teel on läänelik ülemõtlemine.”
Suurepäraselt kirjutatud raamat! Üks parimaid ilmselt “Minu ..” sarjas.
Mõned head nopped raamatust:
📌 “Vaatan tolmus jooksvaid paljaid jalgu ning mingil kombel kadestan neid. Katsun meenutada, mis tunne oli elada hetkes, kui unustasin selle, kes ma olin, ning selle, kelleks olen plaaninud tulevikus saada. Mulle meenub vaid, et see oli meeletult hea tunne.”
Koju naastes:
📌“Olen avatud elule ja võimalustele: ma julgen unistada ja neid unistusi ellu viia. Tunnen end vabana. Mul on valikuvõimalus, mis suuremal osal inimestel maailmas puudub. Teostus on kinni ainult minu hirmudes ja laiskuses ning osavuses välja mõelda väga veenvalt kõlavaid vabandusi. Sel hetkel saan aru, et minu suurimaks takistuseks edasisel teel on läänelik ülemõtlemine.”
April 5, 2020
Üks paremaid Minu sarja raamatuid, mida olen lugenud. Väga hästi toimetatud ka - et nii paksu raamatu kohta hakkab silma vaid paar täheviga, see on tänapäeval üliharuldane.
Meeldis mulle see raamat aga ennekõike sellepärast, et on väga informatiivne. Detailideni saab ettekujutuse elust Keenias, seal elavate rahvaste mentaliteedist, unistustest, igapäevaelust ja raskustest. Vahepeal tundus, et kirjeldused hakkasid korduma ja raamat oleks võinud veidi õhem olla, sest uut infot enam peale ei tulnud, aga raamatu lõpupoole läks jälle huvitavamaks.
Kui raamat läbi sai, siis mõtlesin, et oleks tahtnud teada, kus raamatu autor raha hoidis - et kas oli võimalik käia kusagil pangas raha välja võtmas või oli tõesti sularaha pikaks ajaks nö kotiga kaasas. Arvestades, et valge inimene on seal maal tõesti liikuv rahakott, siis oleks ju suure hulga sularaha kaasaskandmine väga ohtlik.
Praegusel ajal, kui kogu maailmas on koroonakriis, on sellise raamatu lugemine üksjagu lohutav. Õnn pidavat peituma kontrastides ja kui meil siin Eestis tundub elu praegu liikumispiirangute tõttu raske, siis keenialaste elust lugedes saab aru, et pole meil siin raske midagi. Lisaks meenus mulle lugedes Hans Roslingi jutt sellest, kui tähtis on anda vaestele rahvastele haridus. Eriti kui hariduse saavad Keenia naised, siis sünnitavad nad vähem lapsi ja üldine elustandard paraneb, kuna unistused elus edasi jõuda on olemas ja teatakse, et elu võib koosneda ka muust, kui kodutööde tegemine ja laste kantseldamine.
Meeldis mulle see raamat aga ennekõike sellepärast, et on väga informatiivne. Detailideni saab ettekujutuse elust Keenias, seal elavate rahvaste mentaliteedist, unistustest, igapäevaelust ja raskustest. Vahepeal tundus, et kirjeldused hakkasid korduma ja raamat oleks võinud veidi õhem olla, sest uut infot enam peale ei tulnud, aga raamatu lõpupoole läks jälle huvitavamaks.
Kui raamat läbi sai, siis mõtlesin, et oleks tahtnud teada, kus raamatu autor raha hoidis - et kas oli võimalik käia kusagil pangas raha välja võtmas või oli tõesti sularaha pikaks ajaks nö kotiga kaasas. Arvestades, et valge inimene on seal maal tõesti liikuv rahakott, siis oleks ju suure hulga sularaha kaasaskandmine väga ohtlik.
Praegusel ajal, kui kogu maailmas on koroonakriis, on sellise raamatu lugemine üksjagu lohutav. Õnn pidavat peituma kontrastides ja kui meil siin Eestis tundub elu praegu liikumispiirangute tõttu raske, siis keenialaste elust lugedes saab aru, et pole meil siin raske midagi. Lisaks meenus mulle lugedes Hans Roslingi jutt sellest, kui tähtis on anda vaestele rahvastele haridus. Eriti kui hariduse saavad Keenia naised, siis sünnitavad nad vähem lapsi ja üldine elustandard paraneb, kuna unistused elus edasi jõuda on olemas ja teatakse, et elu võib koosneda ka muust, kui kodutööde tegemine ja laste kantseldamine.
August 13, 2013
Kuigi olen „Minu“-sarja nii mõnegi raamatu läbi lugenud ning pole neist erilist arvanud, siis võtsin siiski ema soovitusel kätte Janika Tamme kirjutatud „Minu Keenia“ ning see valmistas mulle üllatuse.
Eks see muidugi oleneb ka sellest, kus autor täpsemalt paikneb ning mis eesmärgiga ta vastavas riigis on, kuid pigem on ikka mulje, et need on pigem meelelahutuslikud raamatud. „Minu Keenia“ aga oli midagi muud ning soovitaks seda kindlasti näiteks enda erialaga seotud inimestele. Tuli kohe tahtmine tutvuta raamatu autoriga ning rääkida näiteks Eesti sotsiaaltööst ja –poliitikast ning kuulda tema arvamusi ja ideid selle kohta.
Kuigi ma tean, et erinevates riikides olevat vaesust ei saa tegelikult võrrelda või see on äärmiselt keeruline, tuli mul siiski mitmeid kordi mõttesse küsimus, et kas meie vaesed, riskigrupis olevad inimesed on ikka vaesed ja väätid. Et pigem on siiski rohkem küsimus selles, mis ühiskond on neile sisendanud. On tekkinud õpitud abitus ning suutmatus rõõmu tunda ka väikestest asjadest, sest ühiskonna nõudmised nö normaalsele on niivõrd kõrgeks aetud. See jonn, et alati saab paremini ja on vaja veel rohkem ja veel kiiremini ja naabrist paremaks, millega unustatakse ära, et võiks ka ju nautida seda, mis hetkel on.
Muidugi oli raamatus ka muid huvitavaid mõtteid ja seiku, aga kokkuvõtvalt on see üks raamat, mis peaks panema lugejat mõtlema, kas ta probleemid on ikka päriselt nii suured ning äkki võiks hoopis rahulikumalt võtta ja rõõmus olla.
Tore oli, et raamatu autor oli väga hästi ja põhjendatult ka välja toonud kõik selle, mis talle Keenia juures ei meeldinud, ilma rahvust/riiki süüdistamata. Ning oli palju põnevaid hetki, kus sa lihtsalt loed ja ei kujutagi päriselt ette, et kuskil siin samas planeedil inimesed elavadki nii ja teevadki selliseid asju ja nende jaoks on see normaalne, traditsiooniline. Väga põnev oleks kunagi ise olla sellises kohas, kus kultuur on ikka täiesti teine, kuid samas nagu ka raamatust aru saada, nõuab see väga palju jõudu ning ka tuge.
Siin (http://petroneprint.wordpress.com/201...) on ka pildid ja postitus autori poolt pärast raamatu välja tulekut. Huvitav, et ta on pärast seda, mis koha peal raamat lõppeb, veel 2 korda Keenias käinud, kuigi raamatu lõpunoodid oleks ennustanud ehk seda, et ta sinna eriti ei kipu.
Eks see muidugi oleneb ka sellest, kus autor täpsemalt paikneb ning mis eesmärgiga ta vastavas riigis on, kuid pigem on ikka mulje, et need on pigem meelelahutuslikud raamatud. „Minu Keenia“ aga oli midagi muud ning soovitaks seda kindlasti näiteks enda erialaga seotud inimestele. Tuli kohe tahtmine tutvuta raamatu autoriga ning rääkida näiteks Eesti sotsiaaltööst ja –poliitikast ning kuulda tema arvamusi ja ideid selle kohta.
Kuigi ma tean, et erinevates riikides olevat vaesust ei saa tegelikult võrrelda või see on äärmiselt keeruline, tuli mul siiski mitmeid kordi mõttesse küsimus, et kas meie vaesed, riskigrupis olevad inimesed on ikka vaesed ja väätid. Et pigem on siiski rohkem küsimus selles, mis ühiskond on neile sisendanud. On tekkinud õpitud abitus ning suutmatus rõõmu tunda ka väikestest asjadest, sest ühiskonna nõudmised nö normaalsele on niivõrd kõrgeks aetud. See jonn, et alati saab paremini ja on vaja veel rohkem ja veel kiiremini ja naabrist paremaks, millega unustatakse ära, et võiks ka ju nautida seda, mis hetkel on.
Muidugi oli raamatus ka muid huvitavaid mõtteid ja seiku, aga kokkuvõtvalt on see üks raamat, mis peaks panema lugejat mõtlema, kas ta probleemid on ikka päriselt nii suured ning äkki võiks hoopis rahulikumalt võtta ja rõõmus olla.
Tore oli, et raamatu autor oli väga hästi ja põhjendatult ka välja toonud kõik selle, mis talle Keenia juures ei meeldinud, ilma rahvust/riiki süüdistamata. Ning oli palju põnevaid hetki, kus sa lihtsalt loed ja ei kujutagi päriselt ette, et kuskil siin samas planeedil inimesed elavadki nii ja teevadki selliseid asju ja nende jaoks on see normaalne, traditsiooniline. Väga põnev oleks kunagi ise olla sellises kohas, kus kultuur on ikka täiesti teine, kuid samas nagu ka raamatust aru saada, nõuab see väga palju jõudu ning ka tuge.
Siin (http://petroneprint.wordpress.com/201...) on ka pildid ja postitus autori poolt pärast raamatu välja tulekut. Huvitav, et ta on pärast seda, mis koha peal raamat lõppeb, veel 2 korda Keenias käinud, kuigi raamatu lõpunoodid oleks ennustanud ehk seda, et ta sinna eriti ei kipu.
December 25, 2015
a book set somewhere you've always wanted to visit
Minu tõmme Keenia poole pärineb endiselt Elizabeth Lairdi loomadesarjast, mis muidugi on mõeldud lastele ja kõneleb Aafrikast kui imemaast. Nüüd sain siis lugeda, milline elu tegelikult on ja pean tunnistama, et kipun ikka sinna. Ma ei tea veel millal, miks või kuidas, aga kunagi ma Keenias ära käin!
Raamat oli väga mõnusalt kirjutatud, kui mõni teine "Minu.." sarja oma on lõpus hakanud ära vajuma, siis sellega nii ei olnud, kuna valitud oli sündmuste kujutamine kohatud inimeste kaudu, mitte otseselt toimumise järjekorras. Viimane peatükk on siiski lahkumisest ja sobib kokkuvõtteks suurepäraselt.
Lugeda eluolust Keenias oli minu jaoks tragikoomiline, sest ise seda nägemata-kogemata tundus kontrast siinse eluga üüratu. Suisa niivõrd, et osa raamatust tundus ilmvõimatuna. Võrdluseks oli mul kõrvale panna 10. klassis nähtud film, kus eestlased üritasid Keenias kohalikega teha filmi "Kevade", Lairdi raamatud ja tegelikult ka "Võimalik vaid Venemaal". Viimase kaadrid aitasid ette kujutada üsna raamatu alguses kirjeldatud Nairobi liikluskorraldust. "Kevade" filmimine aga koolide olukorda, mis oli ka ainus asi, mida ma Aafrikast tõesti teadsin. Noh, näljahädadest räägitakse siinmaal ka päris tihti seoses Musta Mandriga, aga reaalse pildi sain nüüd sellest teosest kätte. Taaskord avardus maailmavaade ja kindlasti oskan oma mugavat elu siin Eestimaal nüüd kõrgemini hinnata.
Mis ma veel teada sain?
Minu tõmme Keenia poole pärineb endiselt Elizabeth Lairdi loomadesarjast, mis muidugi on mõeldud lastele ja kõneleb Aafrikast kui imemaast. Nüüd sain siis lugeda, milline elu tegelikult on ja pean tunnistama, et kipun ikka sinna. Ma ei tea veel millal, miks või kuidas, aga kunagi ma Keenias ära käin!
Raamat oli väga mõnusalt kirjutatud, kui mõni teine "Minu.." sarja oma on lõpus hakanud ära vajuma, siis sellega nii ei olnud, kuna valitud oli sündmuste kujutamine kohatud inimeste kaudu, mitte otseselt toimumise järjekorras. Viimane peatükk on siiski lahkumisest ja sobib kokkuvõtteks suurepäraselt.
Lugeda eluolust Keenias oli minu jaoks tragikoomiline, sest ise seda nägemata-kogemata tundus kontrast siinse eluga üüratu. Suisa niivõrd, et osa raamatust tundus ilmvõimatuna. Võrdluseks oli mul kõrvale panna 10. klassis nähtud film, kus eestlased üritasid Keenias kohalikega teha filmi "Kevade", Lairdi raamatud ja tegelikult ka "Võimalik vaid Venemaal". Viimase kaadrid aitasid ette kujutada üsna raamatu alguses kirjeldatud Nairobi liikluskorraldust. "Kevade" filmimine aga koolide olukorda, mis oli ka ainus asi, mida ma Aafrikast tõesti teadsin. Noh, näljahädadest räägitakse siinmaal ka päris tihti seoses Musta Mandriga, aga reaalse pildi sain nüüd sellest teosest kätte. Taaskord avardus maailmavaade ja kindlasti oskan oma mugavat elu siin Eestimaal nüüd kõrgemini hinnata.
Mis ma veel teada sain?
November 21, 2024
"Minu Keenia" rändas lennukalt "Minu .." sarja top raamatute hulka. See raamat on kõik! Üheaegselt on see raamat nii palju erinevaid emotsioone, see on rõõmus, kurb, vihale ajav, rahustav, lootusetu, lootust andev. Kuidas seda mõista? Selle sisu on kohati nii kurb ja trööstitu. See oli rõõmus, sest Janika kirjutatu on nii võrd hea ja põnev lugeda ning loomulikult sisaldas raamat ka positiivseid hetki. Vihale ajav selleks, et ilmselt suur osa keenialasi on nii võrd valelikud, seega imetlen Janika tugevust sellest üle olla ja näha endiselt võimalusi asja parandada. Kuigi ta ise ka tunnistas mingil hetkel, et on sellest kõigest väsinud, tundus see mulle igati loogiline ja arusaadav. Rahustav, et on ka häid keenialasi kes püüdlevad tegutseda õilsate eesmärkide ja inimeste parema heaolu nimel. Lootustetu, sest justkui paarist tilgast veest ei piisa tulekahju kustutamiseks. Lootustandev, sest vabatahtlikud jätkavad endiselt rajamist teed keenia laste paremate võimaluste ja koolihariduse saamise poole.
Loomulikult sai ka rohkelt informatsiooni Keeniast ja sealsetest kommetest ning inimestest.
Ma väga soovitan seda raamatut lugeda!
Loomulikult sai ka rohkelt informatsiooni Keeniast ja sealsetest kommetest ning inimestest.
Ma väga soovitan seda raamatut lugeda!
March 30, 2021
Tegemist oli väga liigutava ja südamliku teosega. Minu arvates kindlasti selle sarja paremikku kuuluv. Kuidagi väga läks südamesse — eks võib-olla just seetõttu, et siinsed lood ei olnud mitte ainult Keenia-lood, vaid ka väga konkreetsete inimeste lood.
Mulle meeldis väga autori kirjutusstiil ja inimlik suhtumine — ta ei tundnud kunagi olevat ebaõiglane, kuid samas suutis anda edasi ka oma kogemuse negatiivsemaid pooli, olemata kuidagi üleolev. Tundsin raamatu vältel neid samu tundeid üpris tugevasti, mida ta kirjeldas - pettumust, valu, lootust, viha, kurbust, rõõmu, tahtejõudu jne, iga uue loo puhul tekkis kiire kaasaelamise tunne.
Keeniast olev ümar udune ettekujutus sai veidi konkreetsemad piirid, kuigi kindlasti on peidus veel palju.
Mulle meeldis väga autori kirjutusstiil ja inimlik suhtumine — ta ei tundnud kunagi olevat ebaõiglane, kuid samas suutis anda edasi ka oma kogemuse negatiivsemaid pooli, olemata kuidagi üleolev. Tundsin raamatu vältel neid samu tundeid üpris tugevasti, mida ta kirjeldas - pettumust, valu, lootust, viha, kurbust, rõõmu, tahtejõudu jne, iga uue loo puhul tekkis kiire kaasaelamise tunne.
Keeniast olev ümar udune ettekujutus sai veidi konkreetsemad piirid, kuigi kindlasti on peidus veel palju.
August 25, 2024
See raamat võib oma kurbade lugudega ära ehmatada, sest räägib iga peatükiga ühe orbudekodu kasvandiku õudse loo. Ise kolm aastat ses riigis elanuna maaliksin hoopis teise pildi aga vb seda siis juba “Minu Nairobi” raamatus, mille kirjutamise mingil hetkel ette võtan, et näidata ka Keenia helgemat poolt :)
March 20, 2022
Väga aus ja karm raamat. Peaks olema kohustuslik lugemine neile, kes siin mugavas Eestis koolis ei viitsi käia. Meie haridus, voodi, kolm söögikorda päevas või üldsegi julgus unistada on midagi, mis ei ole üldse iseenesest mõistetav. Aitäh Janika, aitäh Mondo.
June 15, 2021
Ilus ja valus ja üdini aus raamat. Lugedes tundsin, et õige autor ja riik on üksteist leidnud.
July 16, 2014
Mida ma Keenia kohta teada sain:
*Naiste juuksed ei kasva loomulikult pikaks, seega kulutatakse palju raha parukatele.
*Naised on täielikult meeste võimu all (eriti siis, kui neil haridust pole).
*Laste jaoks on koolis käimine õnnistus - selle nimel nähakse rasket vaeva, sest koolis käimine tähendab haridust, mis omakorda viib töö ja rahani.
*HIV'i tase on väga kõrge.
*Valgeid inimesi peetakse rikkaks.
*Lisaks sellele arvatakse, et valged on väga uhked ja südametud inimesed, kes kohe kindlasti ei tohi nt murul istuda või jalgrattaga sõita (sest kõik rikkad sõidavad taksoga).
*Keenialased on väga külalislahked inimesed, kuid samas suured kuulujuttude levitajad.
*Iga keenialase ainus eesmärk elus on elada natukenegi paremini.
*Hommikusöögiks juuakse ainult tassitäis teed.
*Pojad ei tohi oma emaga samas majas magada - isegi kui emal on korralik maja, magavad poisid majast eemal viletsates oludes.
*Naised ei tohi kanda oma isa/äia ees pükse, sest need toovad kumerused välja.
*Raskeid asju kantakse pea peal.
*Peaaegu kõik inimesed on tunda saanud pikka näljaperioodi.
*Reaalselt toimivaid seadusi pole - ka näiteks politsei võtab altkäemaksu, et tühistada kiiruspiiranguid jms.
Üleüldse on Keenia täpselt risti vastupidi teistsugune võrreldes Eestiga.
Raamatut lugedes hakkasin ise küll mõtlema selle üle, et milline luksus on tegelikult voodi (madratsi) omamine, poest ükskõik mille ostmine, kooliskäimisekohustus, arstiabi kättesaadavus jne. Kuid kõigist kõige tähtsam on see, et meil on valikud ja võimalused, millest keenialased ainult unistavad.
'Minu Keenia' on kindlasti üks Minu-sarja parimaid teoseid. Mulle meeldib see, kuidas kogu raamat kirja on pandud - igas peatükis räägitakse paralleelselt autori enda eluga ühest elu hammasrataste vahele jäänud ohvrist. Samas oli lõpuks isegi kurnav lugeda pidevalt korduva taustaga lugusid. Igatahes pani teos mõtisklema enda elu mugavuste üle, mille olemasolu tihtipeale endale ei teadvustagi.
*Naiste juuksed ei kasva loomulikult pikaks, seega kulutatakse palju raha parukatele.
*Naised on täielikult meeste võimu all (eriti siis, kui neil haridust pole).
*Laste jaoks on koolis käimine õnnistus - selle nimel nähakse rasket vaeva, sest koolis käimine tähendab haridust, mis omakorda viib töö ja rahani.
*HIV'i tase on väga kõrge.
*Valgeid inimesi peetakse rikkaks.
*Lisaks sellele arvatakse, et valged on väga uhked ja südametud inimesed, kes kohe kindlasti ei tohi nt murul istuda või jalgrattaga sõita (sest kõik rikkad sõidavad taksoga).
*Keenialased on väga külalislahked inimesed, kuid samas suured kuulujuttude levitajad.
*Iga keenialase ainus eesmärk elus on elada natukenegi paremini.
*Hommikusöögiks juuakse ainult tassitäis teed.
*Pojad ei tohi oma emaga samas majas magada - isegi kui emal on korralik maja, magavad poisid majast eemal viletsates oludes.
*Naised ei tohi kanda oma isa/äia ees pükse, sest need toovad kumerused välja.
*Raskeid asju kantakse pea peal.
*Peaaegu kõik inimesed on tunda saanud pikka näljaperioodi.
*Reaalselt toimivaid seadusi pole - ka näiteks politsei võtab altkäemaksu, et tühistada kiiruspiiranguid jms.
Üleüldse on Keenia täpselt risti vastupidi teistsugune võrreldes Eestiga.
Raamatut lugedes hakkasin ise küll mõtlema selle üle, et milline luksus on tegelikult voodi (madratsi) omamine, poest ükskõik mille ostmine, kooliskäimisekohustus, arstiabi kättesaadavus jne. Kuid kõigist kõige tähtsam on see, et meil on valikud ja võimalused, millest keenialased ainult unistavad.
'Minu Keenia' on kindlasti üks Minu-sarja parimaid teoseid. Mulle meeldib see, kuidas kogu raamat kirja on pandud - igas peatükis räägitakse paralleelselt autori enda eluga ühest elu hammasrataste vahele jäänud ohvrist. Samas oli lõpuks isegi kurnav lugeda pidevalt korduva taustaga lugusid. Igatahes pani teos mõtisklema enda elu mugavuste üle, mille olemasolu tihtipeale endale ei teadvustagi.
This entire review has been hidden because of spoilers.
April 27, 2013
Kaasahaarav ning väga silmiavav raamat, sellised lood tuletavad reaalsust meelde ning panevad rõõmu tundma väikestest asjadest!
"Räägin seepeale Euroopast ja pruunistuskreemidest. Solaariumi tööpõhimõttest on neil raske aru saada, nii ma siis seletan piltlikult:" Noh, see on nagu kirst, lähed sisse, tõmbad kaane kinni ja siis hakkavad tööle lambid, mis teevad meid pruuniks." Naised on segaduses:" Aga miks te üldse tahate pruunimaks saada? Teil on ju nii ilus valge nahk!"
"Vastan neile, et mulle meeldib rattaga sõita ning trenni teha, ja keenialased jäävad mulle iga kord segaduses nägudega järele vaatama. Viimane neist ütleb aga siiralt:" Tead, valged inimesed on imelikud. Neile meeldib ennast piinata ja käituda, nagu nad oleksid vaesed. Nad kõnnivad ja sõidavad rattaga. Mõned sõidavad jalgrattaga isegi läbi Aafrika, ma rääkisin ükskord ühe sellise naisega! Miks nad peavad teesklema, nagu oleksid nad vaesed? Neil on ju raha. Sul on ju raha, miks sa siis rattaga sõidad?"
"Räägin seepeale Euroopast ja pruunistuskreemidest. Solaariumi tööpõhimõttest on neil raske aru saada, nii ma siis seletan piltlikult:" Noh, see on nagu kirst, lähed sisse, tõmbad kaane kinni ja siis hakkavad tööle lambid, mis teevad meid pruuniks." Naised on segaduses:" Aga miks te üldse tahate pruunimaks saada? Teil on ju nii ilus valge nahk!"
"Vastan neile, et mulle meeldib rattaga sõita ning trenni teha, ja keenialased jäävad mulle iga kord segaduses nägudega järele vaatama. Viimane neist ütleb aga siiralt:" Tead, valged inimesed on imelikud. Neile meeldib ennast piinata ja käituda, nagu nad oleksid vaesed. Nad kõnnivad ja sõidavad rattaga. Mõned sõidavad jalgrattaga isegi läbi Aafrika, ma rääkisin ükskord ühe sellise naisega! Miks nad peavad teesklema, nagu oleksid nad vaesed? Neil on ju raha. Sul on ju raha, miks sa siis rattaga sõidad?"
October 31, 2025
Leidsin selle raamatu enda jaoks küll täpselt õigel ajal. Just tavaliste süütute inimeste ebaõiglased elutungimused ja raskused lähevad mulle sügavalt hinge. See on täiesti vale, et mõnel on nii palju ja teisel mitte midagi. Kaastunne lämmatas mind tihti enda alla. Lood olid justkui nii käegakatsutavad , kuid muidugi nii kauged. Mul oleks veel niipalju öelda. Ja ma tahaksin niipalju teha.
Kõrbes elava pere juures peatunud autori ülestähendused: “Nende keskel elades avastasin aga, et neis peitub tohutult iidset elutarkust, intelligentsust ning oskust elada hetkes. Kui varem arvasin, et suurimaks erinevuseks „meie" ja „nende" vahel on „nende" totaalselt teistsugused elamistingimused, siis nüüd tean, et selleks on hoopis körbeelanikest öhkuv sügav rahu, milletaolist pole ma kunagi varem kogenud. 🤎🤎lidseid höimukombeid järgivad inimesed on sonulseletamatult väärikad ja leebed.”
Kõrbes elava pere juures peatunud autori ülestähendused: “Nende keskel elades avastasin aga, et neis peitub tohutult iidset elutarkust, intelligentsust ning oskust elada hetkes. Kui varem arvasin, et suurimaks erinevuseks „meie" ja „nende" vahel on „nende" totaalselt teistsugused elamistingimused, siis nüüd tean, et selleks on hoopis körbeelanikest öhkuv sügav rahu, milletaolist pole ma kunagi varem kogenud. 🤎🤎lidseid höimukombeid järgivad inimesed on sonulseletamatult väärikad ja leebed.”
This entire review has been hidden because of spoilers.
August 13, 2014
Mulle meeldis selle "Minu" raamatu ülesehitus, kus kronoloogilise jutustuse asemel on tutvustatud riiki läbi inimeste lugude. Igaüks neist lugudest oli omamoodi ja pani mõtlema. Miks paljud aafriklased arvavad, et igal valgenahaline peab paluma lunastust? Miks heategevusorganisatsioonid ei toimi nii, nagu peaksid? Miks süüdi on kõik teised peale iseenda? Ja raamat mind ka mõistma, et hoolimata sellest, et ma tahan reisida ning inimesi aidata, siis tõenäoliselt Aafrika riigid ei ole minu jaoks. Ma ei suudaks vastu pidada sellise elukorraldusega maailmas. Ehk siis reisida? Jah. Olla seal aasta aega vabatahtlik? Ei.
March 5, 2013
Christine uurib endiselt mu pilte ning ütleb rahuliku häälega: "Näed, Jumal on andnud sulle jõudu kõike seda teha. Ükskord Jumal veel tasub sulle need teod."
Mõtlen korraks, kas ma üldse peaksin seda ütlema, kuid siiski ütlen: "Tegelikult ma isegi ei usu Jumalasse."
Naine vaatab mind uskmatu pilguga ning lausub viimaks: "Aga miks sa siis seda kõike teed?"
Mõtlen korraks, kas ma üldse peaksin seda ütlema, kuid siiski ütlen: "Tegelikult ma isegi ei usu Jumalasse."
Naine vaatab mind uskmatu pilguga ning lausub viimaks: "Aga miks sa siis seda kõike teed?"
May 11, 2013
Lihtne on mõelda "nemad seal kaugel Aafrikas" ja "meie siin Euroopas". Inimene on inimene, ainult selle vahega, et meil on valikuvabadused, söök, kodu, kättesaadav arstiabi ning tasuta kesk- ja kõrgharidus. Meil on lihtsalt vedanud, aga see ei tähenda, et võiksime unustada teised, nemad, kellel ei ole nii hästi läinud.
Ülimalt liigutav raamat!
Ülimalt liigutav raamat!
May 16, 2016
3.5/5
Väga ladusalt ning kaasahaaravalt kirjutatud. Meeldis, et keskendus inimestele ja kohalikele oludele, sai palju huvitavat teada. Meeldis ka autori üsnagi konkreetne ja otsekohene kirjutamisstiil. Siiski tekitas sellise tunde, et turismireisile Keeniasse ehk võib-olla läheks, aga pikemaks ajaks ja vabatahtlikuks küll mitte kunagi, selleks jättis Keenia natuke liiga jubeda koha mulje.
Väga ladusalt ning kaasahaaravalt kirjutatud. Meeldis, et keskendus inimestele ja kohalikele oludele, sai palju huvitavat teada. Meeldis ka autori üsnagi konkreetne ja otsekohene kirjutamisstiil. Siiski tekitas sellise tunde, et turismireisile Keeniasse ehk võib-olla läheks, aga pikemaks ajaks ja vabatahtlikuks küll mitte kunagi, selleks jättis Keenia natuke liiga jubeda koha mulje.
April 2, 2013
Väga huvitavad tegelased, kaasakiskuv. Kohati tekitas masendust.
August 30, 2014
Väga mõtlemapanev ja silmiavav.
January 24, 2017
Väga hästi üles ehitatud raamat, Autor kirjeldab sujuvalt ja põnevalt nii palju detaile elus Keenias kohta, silme ette tekkisid pidevalt elavad pildid loetust :)
Read
November 4, 2017Kuulsin Janikat oma lõputuid Keenia ja Aafrika lugusid rääkimas enne kui seda raamatut lugesin. Nüüd kui kõik need leheküljed on seljataga, tunnen nagu oleksin ka ise seal temaga koos reisil käinud. See ei ole tavaline 'minu' sarja lugu, mis räägiks inimesest endast ja tema kogemusest. Janika räägib teisest kultuurist, arusaamadest, muredest, tavadest ja kohalikust melust ning üldiselt mujalt tulija nägemusest selles keskkonnas. Ma olen nõus, et vähem arenenud riiki ei saa pidada kuidagi kehvemaks sellest, millega meie oleme harjunud. Ta on lihtsalt teistsugune ja see ongi kõik, seda tuleb teada ja sellega arvestada.
Pani mõtlema paljude väärtuste üle elus. Aitäh selle eest!
Pani mõtlema paljude väärtuste üle elus. Aitäh selle eest!
Displaying 1 - 21 of 21 reviews