EEVA. Loomistungi mul oli ja on, nagu igal inimesel —
LEO. Aga —?
EEVA. Mind takistab auahnus.
LEO. Auahnus takistab sind loomast?
EEVA. Ei, välja astumast. — Tahan teile ilmutada: ma olin oma nooremates aastates luuletaja.
KULL. Aa! Salamahti! — iseenesele!
EEVA. Seda olin sunnitud. Kui oleksin tohtinud — ma oleksin oma laule piiramata paljusel ilmutada soovinud. Sest mis väärtuslikku luuakse, see peab olema kõigi päralt.
LEO. Siis leidsid, et —
EEVA. Mu laulud meeldisid mulle. Üks sisemine hääl aga andis mulle nõu: Lase neil laduneda, nagu marjaviina laduneda lastakse, ja maitse neid s i i s! — Seda ma tegin. Ja kui ma neid pikema aja pärast uuesti maitsesin: viin oli hapu ja vesine. Seda ma ei tohtinud joojatele ette anda.
KULL (naerdes). Tark neitsi!
EEVA. Ei, auahne neitsi.
(lk 64–65)