Uus-Meremaa sõnas ja pildis

by Aime Hansen

Uus-Meremaa on maa, kus kõik käib tagurpidi. Eesti poolt vaadates kõnnivad inimesed pea alaspidi nagu kärbsed laes; kui Euroopas on õhtu, siis Uus-Meremaal algab päev, septembris algavad kevadised tormid ja keegi soovitab märtsis Gisborne’i sügisesi vahtralehti vaatama minna.

Jõulude ajal laekuvad rannale suvitajad ning juunis kuulutatakse välja suusahooaeg. Aegajalt maabuvad supelrannas haikalad ja pingviinid. Loodusega lähemalt tutvudes selgub, et siin on ka mõned mürkrohelised, oranžid ja mulinal keevad järved, suitsevad mäenõlvad, podisevad mudatiigid ja mõned aktiivsed vulkaanid, mille nõlvadel kohalikud juulikuus suusatamas käivad. Mulisevates järvedes vaaritavad ümberkaudsed elanikud õhtusööki.

Taevas ripuvad imelikud lillakaskollased pilved, mis näevad välja, nagu oleks tulnukad need sinna unustanud. Ka kolmemõõtmelise ruumiga on midagi lahti: keegi on seda painutanud, väänanud, lapikumaks litsunud. Jah, kõik tundemärgid näitavad, et maailma äär on kuskil lähedal. Kui liiga lähedale minna, võib üle ääre kosmosesse kukkuda.

Ning mitte väga ammu jooksid selle imeliku looduse keskel tätoveeritud maoori sõdalased ning seilasid oma pikkades kanuudes lahinguretkele. Esimese mulje Uus-Meremaast võib kokku võtta sõnadega: huvitav… omapärane… hm… sürreaalne!

304 pages, Hardcover

First published January 1, 2011

Reviews

[Ele · Rating 5 out of 5]

Reisiraamatutega on mul kummaline suhe, ma tundun nendega alati alt minevat. Tihti on kirjeldused nii keerukad, et pigem võiks neist aru saada arhitektuuri- või ajalooteadlased. Vahel tundub, et loen telefoniraamatut, mille detailide rägastikust mitte midagi meelde ei jää ega saa konkreetsest linnast või maast üldpilti. Sageli on ka nii, et mingid objektid on asjatult üles haibitud, neid vaatama minnes tabab sind pettumus. Olen pannud selle asjaolu arvele, et reisiraamatu autor peabki konkreetsest maast ja turismiobjektidest vaimustatud olema, ta ei saa ju neid maha teha. Või saaks ka kirjutada kuidagi lihtsamalt ja arusaadavamalt?
Aime Hanseni raamat ei ole tüüpiline reisikirjandus. See on kuidagi ausam, autor ütleb välja ka selle, mis talle Uus-Meremaa juures ei meeldi. Seda raamatut ei ole igav lugeda ja see viib su kaasa põnevale reisile. Pärast raamatu lugemist mõtlesin, et see on maa, mis väärib külastamist. Raamat on mõnusalt informatiivne, aga ei pinguta üle detailidega. Kindlasti väärib ta lugemist siis, kui lähed või oled tulnud Uus-Meremaalt, aga ka muidu. Lihtsalt uue maa avastamiseks läbi sõna ja pildi.

[Urmi Uuspõld · Rating 2 out of 5]

Kui muidu oli teema päris huvitav ja infot sai parajalt, siis kohutavalt palju vigu tekstis häiris. Tunne nagu poleks keegi seda enne trükki andmist üle lugenudki... Kohati ei meeldinud ka stiil, mille kirjanik oli jutustamiseks valinud.

[Ene Sepp · Rating 3 out of 5]

12 päeva veel, nii et on vist viimane aeg end kurssi viia sellega, kus maal ma järgmise aasta oma elust veedan. Võib öelda, et ülevaade oli vägagi põhjalik ja mõnus. Möödaminnes ja huvitaval moel ajaloost, samas vältides liigselt kuivade faktidega ülepuistamist. Kirjutamisstiil oli natuke kiiksuga ja pisut humoorikas, mis mulle vägagi istub. Need vahelood olid ka kirss tordi peal, nii et pole kurta.

Muidugi nn igapäevaelu oli seal vähem, aga samas see raamat ei olegi selleks mõeldud. Pildid seevastu olid lihtsalt vapustavad! Jään kohtumist fotode reaalsusega ootama.