What do you think?


Mind armastab jaapanlanna, I raamat
Lembekirjanduslikus teoses vaadeldakse omapärase aegluubi all kahe väga erineva inimese teineteiseleidmist ja nende hingemaastikke. Peategelase Juhani egotsentriline maailmakäsitus saab selle taustal mõnedki korrektiivid.
176 pages, Paperback
First published January 1, 1987
About the author
Heino Kiik
22 books2 followersHeino Kiik lõpetas 1947. aastal Räpina Aiandustehnikumi aiandusagronoomina ja 1956. aastal EPA agronoomina. Heino Kiik õppis aastatel 1969–1971 ja 1974–1975 Moskvas M. Gorki nimelise kirjandusinstituudi kõrgematel kirjanduskursustel.[1]
Aastatel 1948–1963 töötas Kiik muu hulgas agronoomi, aedniku ja ajakirjanikuna, alates 1963. aastast oli vabakutseline kirjanik. Peale ilukirjanduslike teoste ilmus temalt hulgaliselt oma tegevust dokumenteerivaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks. Ka kirjutas ta populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju (reisinud endises Nõukogude Liidus ja Bulgaarias, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas, Norras, Rootsis, Egiptuses, Kreekas ja Indias). Kiik pälvis romaanivõistlustel kaks auhinda (1970. aastal "Tondiöömaja" eest I koha ja 1985. aastal "Elupadriku" eest II koha), ka on kaks tema tööd leidnud äramärkimist.
Heino Kiik oli kirjastuskooperatiivi Kupar esimees aastatel 1987–1989 (kooperatiiv on tegevuse lõpetanud) ning seejärel kirjastuskooperatiivi Õllu omanik ja esimees (kirjastus on tegevuse lõpetanud). Osa oma raamatuid kirjastas Kiik ise.
Eesti Kirjanike Liitu kuulus Heino Kiik aastast 1969. Ta oli Eesti NSV Kirjandusfondi juhatuse esimees ja NSV Liidu Kirjanike Liidu Kirjandusfondi juhatuse liige aastatel 1976–1981 ning kuulus aastatel 1976–1981 ja 1986–1989 Eesti Kirjanike Liidu juhatusse.[1] 1990. aastate keskel püüdis Heino Kiik asutada Kaunite Kunstide Akadeemiat ja teatas, et "põhikirjaliseks eesmärgiks on olla "Eesti vaimuelu ajutrust"". Kiige Akadeemia liikmeskonna pidi Ants Juske sõnul moodustama "kunagiste loomeliitude juhatuste ja presiidiumide nomenklatuur, kes igas olukorras on valmis olema meie kultuuri kas siis südametunnistuseks või ajutrustiks". [2]
Heino Kiik kuulus Eesti Sinisesse Erakonda 1994–2000, Eesti Demokraatlikku Parteisse 2000–2002 ning seejärel Isamaa ja Res Publica Liitu.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.
Aastatel 1948–1963 töötas Kiik muu hulgas agronoomi, aedniku ja ajakirjanikuna, alates 1963. aastast oli vabakutseline kirjanik. Peale ilukirjanduslike teoste ilmus temalt hulgaliselt oma tegevust dokumenteerivaid päevaraamatuid ja nende mugandusi, mida nimetas dokumentaalromaanideks. Ka kirjutas ta populaarteaduslikke raamatuid ja artikleid oma erialal ning avaldas reisikirju (reisinud endises Nõukogude Liidus ja Bulgaarias, Saksa DV-s, Tšehhoslovakkias, Poolas, Norras, Rootsis, Egiptuses, Kreekas ja Indias). Kiik pälvis romaanivõistlustel kaks auhinda (1970. aastal "Tondiöömaja" eest I koha ja 1985. aastal "Elupadriku" eest II koha), ka on kaks tema tööd leidnud äramärkimist.
Heino Kiik oli kirjastuskooperatiivi Kupar esimees aastatel 1987–1989 (kooperatiiv on tegevuse lõpetanud) ning seejärel kirjastuskooperatiivi Õllu omanik ja esimees (kirjastus on tegevuse lõpetanud). Osa oma raamatuid kirjastas Kiik ise.
Eesti Kirjanike Liitu kuulus Heino Kiik aastast 1969. Ta oli Eesti NSV Kirjandusfondi juhatuse esimees ja NSV Liidu Kirjanike Liidu Kirjandusfondi juhatuse liige aastatel 1976–1981 ning kuulus aastatel 1976–1981 ja 1986–1989 Eesti Kirjanike Liidu juhatusse.[1] 1990. aastate keskel püüdis Heino Kiik asutada Kaunite Kunstide Akadeemiat ja teatas, et "põhikirjaliseks eesmärgiks on olla "Eesti vaimuelu ajutrust"". Kiige Akadeemia liikmeskonna pidi Ants Juske sõnul moodustama "kunagiste loomeliitude juhatuste ja presiidiumide nomenklatuur, kes igas olukorras on valmis olema meie kultuuri kas siis südametunnistuseks või ajutrustiks". [2]
Heino Kiik kuulus Eesti Sinisesse Erakonda 1994–2000, Eesti Demokraatlikku Parteisse 2000–2002 ning seejärel Isamaa ja Res Publica Liitu.
1980. aastal kirjutas ta alla 40 kirjale.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
August 12, 2024
Vaga sumbuurne raamat.
October 13, 2018
Kui ma nüüd päris ausalt ütlen, siis see raamat võttis mu tummaks. Ei, ta ei olnud nii mõjus või läbi raputav, aga ma ei oska selles suhtes kohe kuidagi seisukohta võtta. Kas ta meeldis mulle või mitte? Pagan seda teab, aga mõtteid ja emotsioone tekitas küll.
Armastusromaanid ei ole just minu teema ja ega tegelikult sellega ka tegu ei olnud. Armastust (või armumist või head seksi) oli, aga eestlastele kohaselt seda väga ei avaldatud. Jaapanlanna ka ei avaldanud - naistel väga ju ei olegi oma arvamust. Vähemalt nii kumab see raamatust läbi.
Mis mind tegelikult vist enim häiris, oligi suhtumine naistesse. Tänasel päeval oleks see üks paras #meToo teema, aga mõnikümmend aastat tagasi oli elu teistsugune. Vist. Inimesed olid aga sisimas ju ikkagi samasugused. Või ei?
Ega midagi väga hullu just ei olnud (kui just paari vägistamist väga hulluks mitte lugeda), aga kuidagi... Häirivad olid mõned teemad. Ja ka need vägistamised olid pigem sellised 50-halli-varjundit tüüpi vägistamised. Kuigi ka siinkohal lahmin puusalt, sest ka toda hallide varjundite raamatut ei ole ma lugenud.
Aga meeldivaid asju oli ka. Inimese hinge avamine oli mõnus ja seal toimivaid muutusi toetas ka kirjutusstiil. Algsest ülilüürilisest ja akadeemilisest kirjapildist kujunes lõpuks lihtne, inimlik justustuslaad. Nii nagu ka armunu hing muutub lihtsaks ja selgeks.
Samuti olid nauditavad seksuaalaktide kirjeldused. Umbes sama mõnusad, nagu Pink Floydi "The Wall" filmi lillede seks.
Aga suures pildis ei saa ma siiani aru, mis kurat see oli, mida ma just lugesin.
Armastusromaanid ei ole just minu teema ja ega tegelikult sellega ka tegu ei olnud. Armastust (või armumist või head seksi) oli, aga eestlastele kohaselt seda väga ei avaldatud. Jaapanlanna ka ei avaldanud - naistel väga ju ei olegi oma arvamust. Vähemalt nii kumab see raamatust läbi.
Mis mind tegelikult vist enim häiris, oligi suhtumine naistesse. Tänasel päeval oleks see üks paras #meToo teema, aga mõnikümmend aastat tagasi oli elu teistsugune. Vist. Inimesed olid aga sisimas ju ikkagi samasugused. Või ei?
Ega midagi väga hullu just ei olnud (kui just paari vägistamist väga hulluks mitte lugeda), aga kuidagi... Häirivad olid mõned teemad. Ja ka need vägistamised olid pigem sellised 50-halli-varjundit tüüpi vägistamised. Kuigi ka siinkohal lahmin puusalt, sest ka toda hallide varjundite raamatut ei ole ma lugenud.
Aga meeldivaid asju oli ka. Inimese hinge avamine oli mõnus ja seal toimivaid muutusi toetas ka kirjutusstiil. Algsest ülilüürilisest ja akadeemilisest kirjapildist kujunes lõpuks lihtne, inimlik justustuslaad. Nii nagu ka armunu hing muutub lihtsaks ja selgeks.
Samuti olid nauditavad seksuaalaktide kirjeldused. Umbes sama mõnusad, nagu Pink Floydi "The Wall" filmi lillede seks.
Aga suures pildis ei saa ma siiani aru, mis kurat see oli, mida ma just lugesin.
August 26, 2021
Veidi raskepärane lugemine, aga on päris häid kohti. Omal ajal võis mõjuda üsna irriteerivalt. Tiraaž oli igatahes tohutu.
Displaying 1 - 3 of 3 reviews


