Lähenevad rannad: reisid 130. ja 160. meridiaani vahel

by Lennart Meri

Neljamõõtmelises maailmas
Aknal ja väravas
Tuulte häll
Eelviimane sekund
Põlenud kivid
Ühte ja teist, ka traagilist
Ookeani tühjal rannikul
Eilsest homsesse
Kuumad kosed
Teelahkmel
Me jääme võlgu
Julia trumm

410 pages, Hardcover

First published January 1, 1977

About the author

Lennart Georg Meri was a writer, film director and statesman who served as the second President of Estonia from 1992 to 2001. Meri was a leader of the Estonian independence movement.

In 1941, the Meri family was deported to Siberia along with thousands of other Estonians, Latvians and Lithuanians sharing the same fate. Heads of the family were separated from their families and shut into concentration camps where few survived. At the age of twelve, Lennart Meri worked as a lumberman in Siberia. He also worked as a potato peeler and a rafter to support his family.

Whilst in exile, Lennart Meri grew interested in the other Uralic languages that he heard around him, the language family of which his native Estonian is also a part. His interest in the ethnic and cultural kinship amongst the scattered Uralic family had been a life-long theme within his work.
The Meri family survived and found their way back to Estonia where Lennart Meri graduated cum laude from the Faculty of History and Languages of the University of Tartu in 1953. On 5 March 1953, the day of Joseph Stalin's death, he proposed to his first wife Regina Meri, saying "Let us remember this happy day forever." The politics of the Soviet Union did not allow him to work as a historian, so Meri found work as a dramatist in the Vanemuine, the oldest theatre of Estonia, and later on as a producer of radio plays in the Estonian broadcasting industry. Several of his films were released to great critical acclaim.

Continue reading: http://en.wikipedia.org/wiki/Lennart_...

Reviews

[Hiie · Rating 5 out of 5]

Mis on sinu lemmik Lennart Meri raamat? Olen vist endale uue saanud: tegu Lennart Meri Kamtšatka ekspeditsiooni päevikuga. Leidsin raamatu suvel oma vanemate kodust. Oli Suure-Jaani raamatukogus maha kantud ja nii mu isa selle endale võttiski. Kena Villu Karupää eksliibris ilutses siseküljel.

Näib, et selles väljaandes on tegelikult kaks reisikirja. Esimene ekspeditsioon toimus 1960ndail, teine aastaid hiljem. Kümme noormeest pühendasid oma suvepuhkuse välitöödele Kaug-Ida väheuuritud paikades - Vaikse ookeani saartel ja «tulemägede maal» Kamtšatkal. Lähenevad rannad on 1964. a raamatu „Tulemägede maale" poole võrra mahukam uusväljaanne. Kohati läkski lugedes sassi, millised muljed on varasemast, millised hilisemast reisist. Aga päris kindel ma polegi, võib ka olla nii, et 13. aastat hiljem lihtsalt anti välja uus trükk 🙂

Meri on mu lemmik-president, see ilmselt ka põhjus, miks raamatu kätte võtsin. Mäletan, et juba presidendiks saades oli ta mu jaoks iidvana inimene. Järgi kontrollides selgub, et presidendiametisse asudes oli Meri tegelikult pisut üle kuuekümne ja lahkudes veidi üle 70. Surres oli ta noor vanainimene. Hoopis Arnold Rüütel oli presidendirolli asudes vanem. Ise vanemaks saades muutub ka teiste inimeste vanuse tajumine. Kui Mart Laar sai 32-aastaselt peaministriks olin teismeline ja ei tulnud selle pealegi, et teda liiga nooreks pidada. Aga ometi oli ta Euroopa kõige noorem peaminister.

Igatahes see ajahüpe – et osa varem ja osa hiljem kirja pandud ning osa väljavõtteid sootuks Stelleri, Dežnjovi, James Cooki ja Vitus Beringi reiside ajast, ei häirinud sugugi. Pigem rikastas. Selliseid reisikurju loen suure õhinaga. Mõtlesin mitu korda, et veab, et ei pea ise neid vintsutusi taluma - nälga, külma, torme, ligunemist, eksimist, sääskede puremist jne. Saan mõnusasti raamatust kirjeldusi lugeda, fotosid vaadata ja kujutleda, milline seal kõik välja nägi.

Päris sama, mis ise reisides, selline kogemus muidugi pole. Aga mulle täitsa sobib. Huvitav oleks muidugi oma silmaga ära näha mõni vulkaan, geisrid, kivikased (mets, kus sai liikuda u 2 km/h) ja seedrimetsad, mis olid praktiliselt läbimatud. Eestis olen küll pidanud läbi tiheda võsa ronima, aga sellist kohta, kus puud on nii tihedalt, et lihtsalt ei pääse läbi, ei kujuta hästi ettegi.

Teine asi, millele Lennarti reisiraamatut lugedes mõtlesin, oli, et kui palju on selles ajastu mõju ja kas ja mil määral seda on „punasemaks” toimetatud. Arvestades, et see oli sügav nõukogude aeg, on mu meelest kirja pandud üsna toredalt, neutraalselt ja liialt poliitikasse laskumata. Tore oli Lennart Meri optimism. Ta kõikjalt sai kogemuse, et maailm on väike: ka Kaug-Ida väheasustatud paikades olid alailma olukorrad, kus jutu käigus leiti võõrastega ühised tuttavad.

Vahepeal, eriti raamatu lõikude juures, mis olid pärit Kotzebue, Habarovi, Beringi reisipäevikust ikka imestasin, et milline avastamisjanu see pidi olema, mis inimesi nii kaugele tundmatusse ajas. Aga samas põhjused olid praktilised: toiduvajadus ja kaubavahetuse lootus. Ida-Siberi põhjapoolne ots oli selline paik, kus leiba jätkus lühikeseks perioodiks. Talv oli pikk ja külm. Hädasti oli vaja leida veetee, et seda mööda vilja kohale tuua. Pealegi levisid kuuldused Mustast jõest, mille ääres voogavat kuldsed viljaväljad ja kõlisevat hõbemündid (lk 35). Jutt on Amuuri jõest, milleni jõudmiseks paljud pidid elu jätma. Aga leitud ta lõpuks sai – paar miljonit ruutkilomeetrit Amuuri jõgikonda.

Meri juhitud ekspeditsiooni siht oli tegelikult Kamtšatka poolsaar, selle vulkaanid ja geisrite org. Aga igast muust paigast, mis teele jäi ning kus vaid põgusalt peatuti, andis ta samuti värvika pildi. Teada sain muuhulgas seda, et pikka aega peeti Sahhalini mandri osaks, mitte saareks. Kamtšatkat aga peeti saareks. Bering, kelle järgi on tagantjärgi nime saanud meri, väin, saar ja isegi karu, ei saanud aru, et läbis väina ja jõudis sellisesse kohta, kust selge ilmaga on Alaska isegi palja silmaga näha. Aga ilm oli sombune.

Kamtšatkal tegi Meri põhjaliku tiiru – jõgedel, mägedel, vulkaani jalamil, geisrite orus, tundras. Kirjeldada oskab ta ülimalt hästi. Millele iganes silm pidama jääb, seda annab nii eredalt edasi, et tekib tunne, nagu viibiksin ise kohal. Olgu see siis noor põliselanik, sinikapõõsas sügiseses tundras, kõikehõlmav vihmasadu, kalastamine.

Igas paigas on põliselanikud saavutanud võime olla loodusega tasakaalus: oskavad oma ümbrusest ammutada kõik eluks vajamineva. Maadeuurijad ja vallutajad on need, kes tulevad teistsugusest infomullist. Lähenevate randade raamatus oli ka sellest juttu, kahju, et ei leidnud nüüd sirvides enam õiget lehekülge üles. Rahvas, kes 20 saj alul saadeti poolkohustuslikus korras vabatahtlikult Ida-Siberit üles ehitama, haigestus skorbuuti, sest nad ei mõistnud loodusest värsket rohelist korjata ja toiduks tarvitada. Kuigi karulauku kasvas rohkelt. Paljud surid nagu kärbsed.

Mäletan, et koolis oli õpetajal tavaks viimases pingis istujate kohta öelda „teie seal Kamtšatkal ...” Kilomeetrite poolest Eestist väga kaugel, aga kliima poolest Islandiga sarnane. Järgmiseks tahaks lugeda Lennart Meri elulugu. Lähenevad rannad on suurepärane raamat, mis jättis sügava mulje. Autori ajaloo cum laude’t on tunda.