What do you think?
Rate this book
Vihmapiisad
Romaan jutustab südamehaigest mehest, kes haiglas oma elukäiku meenutab.
230 pages, Hardcover
First published January 1, 1976
1 person is currently reading
8 people want to read
About the author
Paul Kuusberg
35 books1 followerwas an Estonian writer. Novellas by him include “Roostetanud kastekann” (1971) and “Võõras või õige mees” (1978), which won an award in Estonia.
Kuusberg was born in Reval (present-day Tallinn), and during the period of Estonia's independence worked as a construction worker. He supported the 1940 Soviet occupation of Estonia and joined the Communist Party. He participated in the German-Soviet war, first in a Soviet Destruction battalion, later in the Red Army's 8th Estonian Rifle Corps. Kuusberg served as a politruk and journalist at the front.
After the war, he worked for the newspaper Rahva Hääl and was later the editor-in-chief of Looming. Kuusberg graduated from the Higher Party School in Moscow.
From 1976 to 1983 he was the secretary of the board of the Writers Union of the Estonian SSR. Although his first works of fiction (The Walls (1957)) closely follow the guidelines of socialist realism, he soon adopted a more multifaceted, undogmatic approach. He treated careerism in Soviet society (The Case of Andres Lapateus), the fate of the Estonian soldiers mobilized to the Red Army (Enn Kalmu kaks mina (1960–61)). Both of the novels were also adapted for film.
Paul Kuusberg was a communist, but as a literary functionary, he tried to protect Estonian literature and literati from ideological suppression.
Kuusberg was born in Reval (present-day Tallinn), and during the period of Estonia's independence worked as a construction worker. He supported the 1940 Soviet occupation of Estonia and joined the Communist Party. He participated in the German-Soviet war, first in a Soviet Destruction battalion, later in the Red Army's 8th Estonian Rifle Corps. Kuusberg served as a politruk and journalist at the front.
After the war, he worked for the newspaper Rahva Hääl and was later the editor-in-chief of Looming. Kuusberg graduated from the Higher Party School in Moscow.
From 1976 to 1983 he was the secretary of the board of the Writers Union of the Estonian SSR. Although his first works of fiction (The Walls (1957)) closely follow the guidelines of socialist realism, he soon adopted a more multifaceted, undogmatic approach. He treated careerism in Soviet society (The Case of Andres Lapateus), the fate of the Estonian soldiers mobilized to the Red Army (Enn Kalmu kaks mina (1960–61)). Both of the novels were also adapted for film.
Paul Kuusberg was a communist, but as a literary functionary, he tried to protect Estonian literature and literati from ideological suppression.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 of 1 review
September 24, 2020
„Ma ei talu hingitsemist. Kui elada, siis täie rinnaga, kui teha, siis teha kõike, mida suudad, kui otsustada, siis lõplikult, kui minna, minna lõpuni.“
Pean tunnistama, et olin selle romaani suhtes pisut eelarvamuslik – südamehaige mees vaatab haigevoodis oma elule tagasi. Tõotas tulla soigumine, aga olin lõpuks heas mõttes pettunud. Kuusberg oskab luua tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada, põnev oli lugeda, kuidas kiht kihi haaval paljastusid karakterite tõelised olemused. Paari tegelase ootamatust kadumisest oli isegi kahju. Tegelikult on romaanis suisa kaks südamehaiget meest, Andreas Jallak ja Eduard Tõnupärt, kaks kõva kivi, kelle lapsepõlvesõprus nugade peale läks. Pärast kahtekümmet viit aastat kohtuvad nad haiglas ja nagu vanad torisejad ikka, ei salli nad üksteist silmaotsaski. Kuusberg lahkab mõlema mehe värvikat elukäiku lahedalt. Kuigi teema on tõsine, ei puudu teoses ka huumor. Kohati kiskus vanade torisejate sõnelused suu isegi muigele. Ka värvikatest väljenditest (…taltsutamatus naistejanus kunstliku toonusetõstmisega…) polnud puudust. Hoolimata huumorist muutus romaani tooni aina nukramaks, aga õnneks mitte läilaks. Ka tegelaste kahetsused tehtu ja tegemata üle ei läinud otseselt vihaseks kibestumiseks ega halisemiseks.
Erinevad probleemid, mida tegelased läbi romaani meenutavad või arutavad on aktuaalsed ka tänapäeval – ületöötamine, karjerism, korruptsioon, hukka läinud noorus, perevägivald ja isegi kurtmine tehnoloogia kiire arengu üle (. . .teaduse ja tehnika edusammudest pimestatud inimene on progressi lipuga vehkides päästnud valla jõud, mida ta enam kontrollida ega taltsutada ei suuda.).
Kuigi, jällegi suurepärased karakterid ja tabavad olustiku kirjeldused, jäi see romaan minu jaoks pisut seebiooperlikuks, ei suutnud mind köita nii palju, kui eelnevalt loetud Kuusbergi teosed. Kuigi paljud mõttekäigud panid sügavamalt järele mõtlema, jäi nagu midagi siduvat puudu. Ühes kohas oli ka toimetamise viga – põgusalt läks vaatenurk kolmandalt isikult esimesele (LK88). Siiski, tegemist ei ole mitte halva ega isegi mitte igava romaaniga. Ka numbriliselt on seda teost raske hinnata – kolm tundub vähe, nelja aga ei venita kuidagi välja. See tabamatu puuduv „miski“. Kui Kuusbergi stiil südamelähedaseks saab, soovitan seda lugeda, aga kui „Vihmapiisad“ on teie esimene kohtumine Kuusbergiga, siis võin öelda, et edasi läheb aina paremaks.
Pean tunnistama, et olin selle romaani suhtes pisut eelarvamuslik – südamehaige mees vaatab haigevoodis oma elule tagasi. Tõotas tulla soigumine, aga olin lõpuks heas mõttes pettunud. Kuusberg oskab luua tegelasi, kellele on lihtne kaasa elada, põnev oli lugeda, kuidas kiht kihi haaval paljastusid karakterite tõelised olemused. Paari tegelase ootamatust kadumisest oli isegi kahju. Tegelikult on romaanis suisa kaks südamehaiget meest, Andreas Jallak ja Eduard Tõnupärt, kaks kõva kivi, kelle lapsepõlvesõprus nugade peale läks. Pärast kahtekümmet viit aastat kohtuvad nad haiglas ja nagu vanad torisejad ikka, ei salli nad üksteist silmaotsaski. Kuusberg lahkab mõlema mehe värvikat elukäiku lahedalt. Kuigi teema on tõsine, ei puudu teoses ka huumor. Kohati kiskus vanade torisejate sõnelused suu isegi muigele. Ka värvikatest väljenditest (…taltsutamatus naistejanus kunstliku toonusetõstmisega…) polnud puudust. Hoolimata huumorist muutus romaani tooni aina nukramaks, aga õnneks mitte läilaks. Ka tegelaste kahetsused tehtu ja tegemata üle ei läinud otseselt vihaseks kibestumiseks ega halisemiseks.
Erinevad probleemid, mida tegelased läbi romaani meenutavad või arutavad on aktuaalsed ka tänapäeval – ületöötamine, karjerism, korruptsioon, hukka läinud noorus, perevägivald ja isegi kurtmine tehnoloogia kiire arengu üle (. . .teaduse ja tehnika edusammudest pimestatud inimene on progressi lipuga vehkides päästnud valla jõud, mida ta enam kontrollida ega taltsutada ei suuda.).
Kuigi, jällegi suurepärased karakterid ja tabavad olustiku kirjeldused, jäi see romaan minu jaoks pisut seebiooperlikuks, ei suutnud mind köita nii palju, kui eelnevalt loetud Kuusbergi teosed. Kuigi paljud mõttekäigud panid sügavamalt järele mõtlema, jäi nagu midagi siduvat puudu. Ühes kohas oli ka toimetamise viga – põgusalt läks vaatenurk kolmandalt isikult esimesele (LK88). Siiski, tegemist ei ole mitte halva ega isegi mitte igava romaaniga. Ka numbriliselt on seda teost raske hinnata – kolm tundub vähe, nelja aga ei venita kuidagi välja. See tabamatu puuduv „miski“. Kui Kuusbergi stiil südamelähedaseks saab, soovitan seda lugeda, aga kui „Vihmapiisad“ on teie esimene kohtumine Kuusbergiga, siis võin öelda, et edasi läheb aina paremaks.
Displaying 1 of 1 review