Raamatust „Marta varbad” tuttav tüdruk Marta saab ühel päeval teada huvitava uudise: emal on kõhus näpupikkune pikuke, tulevane õde Anna. Mis siis juhtub, kui Anna on sündinud ja kasvanud ja tahab Marta nukku endale saada? Kuidas Marta ja Anna koos kooli ja matemaatikatundi mängida saavad, kui Anna ei taha ühtegi seent, vaid hoopis kõiki komme? Kes on jobu ja kes on jõehobu? Kui suur on vaala puuks? Mida teeb vanaema surnuaias mulla all? Mismoodi käib tigude võidujooks?
Kahe õe mängud, kaklused ja leppimised on jäädvustatud lühikestes lugudes, juures soojad ja naljakad pildid.
Epp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.
Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.
Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".
Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print. Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.
See on mõtteline järg "Marta varbad" raamatule. Ma ei mäleta, millal ma täpselt seda tunnetasin, et Marta raamatule lisaks peab tulema Anna raamat. Ikka mitu aastat tagasi tekkis see teadmine, võibolla isegi kohe koos Anna sünniga. See on ju väga loogiline ja õiglane, kui ühe lapselugudest on saanud raamat, siis tuleb teha samasugune ka teisele.
Kui käisime 2010 kevadel Eesti raamatukogudes tuuritamas, siis rääkisin mitmel pool, et Justin on asunud kirjutama Annast lasteraamatut. Nii me ju toona plaanisime ja lootsime. Mäletan ka, et ühel hilisõhtul Haapsalu lasteraamatukogus istusime üleval - meie Justiniga ja tüdrukud - ning kirjutasin üles ideid, mida ajurünnaku käigus tekitasime. Et millest täpselt peaks see Anna-raamat rääkima.
Prooviski siis Justin nende ideede põhjal kirjutada, aga midagi jäi neist tema visanditest puudu. "Maagiat ei ole," ütles ta ise, ja kui mina ta visandeid eesti keelde panna proovisin, siis vaatasin ka, et midagi on puudu. See on midagi, mida ma kirjeldada ei oska, aga minus on see olemas. Võibolla ma olengi just lastele kirjutades kõige õnnelikum, vabam ja andekam. Igatahes läks sujuvalt nii, et algselt plaanitud Justin Petrone "Anna hambad" muutus meie ühiseks raamatuks ja muutus siis plaaniks, et las ikka Epp üksi kirjutab. Aga tegelikult on mitme loo aines Justini märkmetest saadud! Näiteks "Minni kiik" ja "Eesti lipp".
Naljakas on seda raamatut sirvida ja paralleelmaailmu tunnetada. Üks on see, mis tegelikult juhtus. Teine on raamatumaailm. Piia Maiste pildid on imelised ja neid vaadates näeb seda raamatumaailma peret. Neil on seal raamatus valge ahi, meil siin päriselus on oranzh, ja muud pisiasjad. Piia vaatas oma piltide tegemiseks meie fotoalbumeid ja on vahel mõne detaili üle võtnud, uude konteksti pannud. Need on naljad, millest ainult meie omavahel aru saame. Aga jah, see pole enam meie pere lugu. Siin elavad nad oma elu, neis on soojust ja ehtsust nii palju. Võiks isegi mõelda, et ma olen oma elust parima illusiooni võtnud ja paljundanud. Aga samas ütles üks kontroll-lugeja just seda, et uus raamat on "vürtsikam" kui Marta raamat, sest sees on õdede tülitsemise tasand.
Kontroll-lugejad tõid ka välja, et uue raamatu sihtrühm tundub olevat veidi vanem kui "Marta varvaste" oma, nii umbes alates 3-4 eluaastast kuni 7-8ni välja. Nojah, esimeses raamatus oli peamiselt üksainus laps ja maailm. Nüüd aga tuleb peategelasel konkureerida oma vanema õega (kellega ilmselt vanemad lapslugejad end samastada saavad). On ka lasteaiamaailm, mida Marta-raamatus polnud. On parim sõber. On probleem, et mis teha, kui su suur õde sult parima sõbranna üle võib lüüa. Ja igasuguseid muid probleeme, mis nelja-aastase inimese maailma ilmestavad.
Muide, minu laste lemmik on lugu puuksu-lõhnaõlist, kaka-shokolaadist ja pissi-limonaadist. Seda kirjutades tegin teadliku eksperimendi, tahtsingi vaadata, milline on laste reakstioon. Tõestasin sama, mis Kivirähki kirjastajad raamatule pealkirja valides ("Kaka ja kevad"). Midagi pole teha, kõige huvitavamad ja erutavamad on ikka tabuteemad :).
Nagu klassikaliselt keskmise lapsegagi, on see teos kolmesest komplektist kõige vähem emotsioone tekitav, kuid samas oluline ja vajalik osa terviku täiendamiseks.