„Ta sõi kiiresti ja alandlikult nagu koerad söövad“
„Filmides, mis mulle meeldivad on algusest peale selge, et see, mida tegelikult tahetakse, pole see, mida tahetakse. Kuigi see mida tegelikult ei taheta, tahetakse samas kõigest jõust.“
„Aleksandr muigas ja ütles, et arvatavasti elavad siin linnas ühed maailma kõige murelikumad inimesed. Neil on, mille pärast muretseda. Ja mida juurde muretseda. Nad on sunnitud. Nad on sunnitud ostma uue maja, sest praegun on nende ametikoha jaoks liiga väike ja ebamugav. Nad on sunnitud selleks pangalaenu võtma. Nad on sunnitud ostma uue auto, sest vana ei kõlba uue maja ette. Nad on sunnitud pügama ja kastma oma muru, sest muidu naabrid vaatavad. Nad on sunnitud sõitma puhkusele, milleks nad on sunnitud muretsema veel ühe pikapauto, sest tavalisse autosse ei mahu puhkusekraam ära. Nad on sunnitud tegema firmas lisatunde, sest neil on liiga vähe sissetulekut ja nad vajavad hädasti ametikõrgendust või nende firma rohkem sisse tooma hakkaks. Ja nad on sunnitud üksteise järele valvama, et keegi sellelt teelt kõrvale ei kalduks, või kui kaldub, siis ta välja heitma, muretsema selle eest, et ta ennast võimalikult halvasti ja süüdi tunneks. Õiged on need, kes muretsevad ja kes muret juurde muretsevad, nii et ikka kõigil muretseda oleks, et ei oleks tööpuudust. See on orjade ühiskond ütles Aleksandr. Teisiti ja põhjalikumalt orjade ühiskond kui see, mis oli Venemaal. Ja pole kedagi, kes neile seda ütleks. Aga pole enam ka midagi, mis kinnitaks neile, et nad on õigel teel. See annab lootust. Ja tekitab hirmu, lisasin mina. Jah, valitsusedki on hirmul, kinnitas Aleksandr. Riikide peamine mure on, et majanduskasv ei aeglustuks. Nagu oleks tõepoolest vaja toota veel rohkem. Seda on raske ette kujutada, aga nii see on. Sest kui elu ei lähe paremaks, see tähendab, et asju ei tule juurde, siis hakkavad inimesed küsima, milleks nad orjavad. Sest praegu nad teavad, et nad orjavad selleks, et elu läheks paremaks. Kelle elu, pole tähtis. Et neil oleks pensionipõlves kindlustus. Et nad saaksid lõpuni osta asju ja muretseda puhkusereiside pärast…“ „Me pole ükski mitte sellepärast, et meil ei ole kedagi. Kellelgi pole kedagi. Üksi on need, kes jooksevad iseenda seina vastu. Kes arvavad, et kõik teised on seal seina taga õnnes ja vendluses koos, et tarvitseb vaid sellest läbi pääseda ja sa oledki nende hulgas, jagad nende rõõmuleiba…“
See raamat on saanud minu arvates teenimatult vähe tähelepanu. Mulle ikka väga meeldis ja arvestades, et see on ilmunud aastal 1997, on Õnnepalu oma mõtetega oma ajast kõvasti ees - näiteks kasvõi see, kuidas ta toob välja saksa inimeste rahulolematuse oma tegelikult väga hea elujärjega. Endisest N-liidust pärit inimeste jaoks on mõistetamatu, et kui sul on maja ja auto ja külmkapp toitu täis, et sa siis ikka kirud, et kõik on halvasti. Juhtusin jälle lugema Õnnepalu raamatut just samal ajal, mis ka raamatus kirjeldatud ehk siis varakevadel ja nautisin väga õnnepalulikke looduskirjeldusi. See on see, mille pärast ma tema raamatuid nii väga armastan. Anna ja Taanieli suhe jäi mulle siiski natuke arusaamatuks - jäi mulje, et nad küll eksisteerivad kõrvuti, aga mitte koos. Lisaks oli harjumatu, et minategelane oli naine ja ma ikka pidevalt nägin jutustajana Õnnepalu ennast, mitte mingit väljamõeldud tegelast, kelle sugu ka kuidagi ei klappinud :) Ahjaa, siin oleks võinud olla joonealused tõlked, sest palju on võõrkeelseid lauseid. Vene keelest sain peaaegu aru, inglise keelest õnneks täiesti, aga prantsuse keelest ei mõistnud ma mitte ühtegi sõna. Nii jääb mõnele lugejale üksjagu siin kahjuks arusaamatuks.