Leila Tael-Mikešini romaan "Loojate mängud" on gooti stiilist inspireeritud mütoloogiliste sugemetega sünge ja sarkastiline teos, mis sobib kõigile, kellele meeldib ette kujutada, et maailmas peitub midagi enamat kui tundub. Autor on enda sõnul varjudes kõndiv fantaseerija. Ta kirjutab fantastika valdkonda kuuluvaid jutte, mille läbivateks tegelasteks on müstilised olendid ja inimesed, kes omavad ebatavalisi võimeid ning elavad kummalises maailmas. Leila Tael-Mikešin on kauaaegne Poogna autor, ta on silma paistnud Fantaasia ja Ulmeühingu korraldatud jutuvõistlusel, avaldanud loo Täheajas ja e-raamatu "Hullud".
Mitte midagi ei saa aru. Pool osa täiesti seosetut juttu ja teine pool mehhiko seebiseriaali. Mul on tunne, et vähemalt pool teosest on jäänud paberile panemata ja ikka veel autori peas. Raamatu tagakaanel vihjatakse Gaimani Sandmanile ning võibolla selles ongi asi - koomiksi pildiline osa on nende seosetute lausete ja tegelaste sidumiseks justkui puudu. See sidekude.
Idee raamatu taga on väärt isegi 3 või 4 tärni, aga see kirjutamise stiil ei istu kohe üldse: selline varateismelise, et mis sülg suhu toob, selle kirja paneme. Positiivse poole pealt on raamat vähemalt lühike ja kiiresti läbitav.
Üsnagi küsitava väärtusega kirjutis, pigem romaani kondikava. Liiga visandlik. Võimalik, et sellest saaks hea koomiksi - tekst ei segaks joonistamist, sest teksti lihtsalt pole.