What do you think?
Rate this book
Kambalugu
- GenresGerman Literature
95 pages, Paperback
First published February 1, 1995
5 people want to read
About the author
Dirk Walbrecker
95 booksDirk Walbrecker ist ein deutscher Autor von Kinder- und Jugendliteratur, Drehbuchautor und Hörspielautor.
Nach Studien in Germanistik und Pädagogik arbeitete er zunächst beim Film. Seit 1986 ist Walbrecker als freiberuflicher Autor tätig, seine Werke wurden mittlerweile in 15 Sprachen übersetzt. Schwerpunkt seiner Arbeit ist die zeitgemäße Neuerzählung von klassischen Stoffen für Kinder und Jugendliche. Walbrecker unternimmt Lesereisen in deutschsprachigen Ländern, bei denen er Kindern und Jugendlichen Einblicke in die Schreibwerkstatt gibt.
Walbrecker lebt seit 1965 in München und ist Vater von drei Kindern.
Nach Studien in Germanistik und Pädagogik arbeitete er zunächst beim Film. Seit 1986 ist Walbrecker als freiberuflicher Autor tätig, seine Werke wurden mittlerweile in 15 Sprachen übersetzt. Schwerpunkt seiner Arbeit ist die zeitgemäße Neuerzählung von klassischen Stoffen für Kinder und Jugendliche. Walbrecker unternimmt Lesereisen in deutschsprachigen Ländern, bei denen er Kindern und Jugendlichen Einblicke in die Schreibwerkstatt gibt.
Walbrecker lebt seit 1965 in München und ist Vater von drei Kindern.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
August 31, 2023
1944. aastal sündinud autori 1995. aastal ilmavalgust näinud noorteromaani võin julgelt lugemiseks soovitada ka nüüdisajal, sest kui palju uut siin päikese all ikka olla saab. Peateemad on narkootikumid, kambavaim, noorte eneseleidmine ja -kehtestamine, suhted hõivatud vanematega.
October 25, 2022
Isegi ei tea, kust otsast alustada selle raamatu probleemidega, sest see on üks kõige lollakamaid ja ebarealistlikumaid (noorte)teoseid, mida ma iial lugenud.
Esiteks... sissejuhatuses, kus Larissa on koomast ärganud ja paar päeva haiglas olnud ning ei suuda veel oma vanematele detailselt jutustada, mis täpselt juhtus, siis ta ema esimene mõte on, et "võta kaustik ja pane kirja, algul endale, aga pärast võime selle mõnele ajakirjale saata". Nagu kui unlucky sa pead olema, et saada omale emaks inimene, kes pärast tõsist õnnetust mõtleb sedasi? Ja üleüldse on ta vanemad mingid ajuhälvikud. Nagu okei, see on väga sage, et vanemad peavad töö tõttu palju kodust ära olema aga need vanemad on mingi tase omaette. Elavad täiesti oma elu, tütre elu ei huvita üldse, lasevad tal teha mida iganes ta tahab ja ei pane teda millegi eest vastutama. Ta on raamatus 12-13, muide. Ja enamus aega vastutab tema eest keegi Susanna, kes elab nende juures, aga kes ta on, who the fuck knows. Vanemaid ei koti, kellega ta hängib või mida teeb.
Teiseks... plika käib muusikakoolis, sest ei suuda noodi järgi veatult klassikuidki mängida, kuid on samal ajal nii suur klaverigeenius, et kõigil vajub suu lahti kohe, kui ta käed klaviatuuri puudutavad? Ja siis on ta kohe paugust mingis bändis ja tal on muusikafirmaga vms lepingud ja asjad? (Ja ärgem unustagem taas, et ta sai seal raamatus äsja 13).
Kolmandaks... 12aastane käib tuimalt mööda baare ja suitsu- ja alkoholipoode ning keegi ei näe selles mingit probleemi ning kõik, mis ta soovib, on talle seal vabalt kättesaadav alati? Kus maailmas ta küll elab?
Neljandaks... noored tööl ei käi, elavad kõik pigem vaesuses, kuid ometigi on neile kõik maailma narkootikumid ja asjad jalaga segada?
Viiendaks... selle raamatu lugemine oli ka nagu narkouimas olemine, sest mitte midagi otseselt seal ei toimunud, kuid ometigi peategelane aina hädaldas, kui pekkis kõik on ja kui raske jne... Nagu mis täpsemalt? Su koolikaaslane vaatas sulle teisiti otsa kui tavaliselt ja sul selle üle mental breakdown? Raamatus reaalselt ei juhtunud absoluutselt midagi, tegevustik on täielik null. Sisu hüppas ühelt hädaldamiselt teisele, me ei tea palju aega on möödas enamjaolt ning mis hädaldamiste vahel on (sageli ka põhjuseks). Esimesest õllelonksust LSDni kulus mingi 10lk ja seal vahepeal oli ainult hädaldamine, et ta elu on nii keeruline jne ja mingi 2 bändiproovi.
Ma ei tea, mida see autor kirjutada üritas või kellele, aga see raamat ei kõneta kedagi, ei õpeta midagi, ei hoiata millegi eest ning sellel pole ka mingit kirjanduslikku väärtust, et seda niisama nautimiseks lugeda. Üks halvimaid raamatuid, mida ma lugenud.
Esiteks... sissejuhatuses, kus Larissa on koomast ärganud ja paar päeva haiglas olnud ning ei suuda veel oma vanematele detailselt jutustada, mis täpselt juhtus, siis ta ema esimene mõte on, et "võta kaustik ja pane kirja, algul endale, aga pärast võime selle mõnele ajakirjale saata". Nagu kui unlucky sa pead olema, et saada omale emaks inimene, kes pärast tõsist õnnetust mõtleb sedasi? Ja üleüldse on ta vanemad mingid ajuhälvikud. Nagu okei, see on väga sage, et vanemad peavad töö tõttu palju kodust ära olema aga need vanemad on mingi tase omaette. Elavad täiesti oma elu, tütre elu ei huvita üldse, lasevad tal teha mida iganes ta tahab ja ei pane teda millegi eest vastutama. Ta on raamatus 12-13, muide. Ja enamus aega vastutab tema eest keegi Susanna, kes elab nende juures, aga kes ta on, who the fuck knows. Vanemaid ei koti, kellega ta hängib või mida teeb.
Teiseks... plika käib muusikakoolis, sest ei suuda noodi järgi veatult klassikuidki mängida, kuid on samal ajal nii suur klaverigeenius, et kõigil vajub suu lahti kohe, kui ta käed klaviatuuri puudutavad? Ja siis on ta kohe paugust mingis bändis ja tal on muusikafirmaga vms lepingud ja asjad? (Ja ärgem unustagem taas, et ta sai seal raamatus äsja 13).
Kolmandaks... 12aastane käib tuimalt mööda baare ja suitsu- ja alkoholipoode ning keegi ei näe selles mingit probleemi ning kõik, mis ta soovib, on talle seal vabalt kättesaadav alati? Kus maailmas ta küll elab?
Neljandaks... noored tööl ei käi, elavad kõik pigem vaesuses, kuid ometigi on neile kõik maailma narkootikumid ja asjad jalaga segada?
Viiendaks... selle raamatu lugemine oli ka nagu narkouimas olemine, sest mitte midagi otseselt seal ei toimunud, kuid ometigi peategelane aina hädaldas, kui pekkis kõik on ja kui raske jne... Nagu mis täpsemalt? Su koolikaaslane vaatas sulle teisiti otsa kui tavaliselt ja sul selle üle mental breakdown? Raamatus reaalselt ei juhtunud absoluutselt midagi, tegevustik on täielik null. Sisu hüppas ühelt hädaldamiselt teisele, me ei tea palju aega on möödas enamjaolt ning mis hädaldamiste vahel on (sageli ka põhjuseks). Esimesest õllelonksust LSDni kulus mingi 10lk ja seal vahepeal oli ainult hädaldamine, et ta elu on nii keeruline jne ja mingi 2 bändiproovi.
Ma ei tea, mida see autor kirjutada üritas või kellele, aga see raamat ei kõneta kedagi, ei õpeta midagi, ei hoiata millegi eest ning sellel pole ka mingit kirjanduslikku väärtust, et seda niisama nautimiseks lugeda. Üks halvimaid raamatuid, mida ma lugenud.
December 26, 2023
Pidin ennast sundima, et raamat lõpuni saada. Alustasin raamatut kaks korda ja jõudsin poole peale, siis enam edasi ei lugenud. Kolmandal korral alustasingi poole pealt.
Raamat ei olnud üldjoontes halb, aga raamat oli liiga lühike, eriti sellise raske teema jaoks. Peatükid lihtsalt kadusid ja jäid nii kaugeks. Sellise teemaga ei jõuagi niimoodi kohaneda. Mõistan, miks osad peatükid olid kirjutatud segaselt ja ebameeldivalt: et lugejad saaksid samuti tunda seda, mida peategelane Larissa läbi elas.
See raamat oli kuidagi liiga võlts ja oleks võinud teises võtmes kirjutatud olla. Muidugi sellisest teemast rääkides on igal sellise probleemi läbi elanud inimesel oma lugu/kogemus, aga minu silmis see isegi ei kajastanud probleemi, vaid raamatust saadi sõltuvusest nii kergelt üle jne.
Ma ei teagi, kas viga oli tõlkes, minu ootustes vms, aga raamat ei istunud mulle.
Raamat ei olnud üldjoontes halb, aga raamat oli liiga lühike, eriti sellise raske teema jaoks. Peatükid lihtsalt kadusid ja jäid nii kaugeks. Sellise teemaga ei jõuagi niimoodi kohaneda. Mõistan, miks osad peatükid olid kirjutatud segaselt ja ebameeldivalt: et lugejad saaksid samuti tunda seda, mida peategelane Larissa läbi elas.
See raamat oli kuidagi liiga võlts ja oleks võinud teises võtmes kirjutatud olla. Muidugi sellisest teemast rääkides on igal sellise probleemi läbi elanud inimesel oma lugu/kogemus, aga minu silmis see isegi ei kajastanud probleemi, vaid raamatust saadi sõltuvusest nii kergelt üle jne.
Ma ei teagi, kas viga oli tõlkes, minu ootustes vms, aga raamat ei istunud mulle.
April 18, 2025
Esimesest leheküljest alates oli aga selge, et see saab üks vaevaline lugemine olema. Saan aru, et noorte narkootikumide kasutamine ja kambavaimuga kaasaminek on olulised teemad, aga ... no see raamat oli täpselt selline, nagu keegi oleks 14-aastase õpilase klassikirjandi raamatuks teinud.
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
Pikemalt kirjutan blogis: https://midaheliluges.blogspot.com/20...
January 7, 2024
it was ok
Displaying 1 - 6 of 6 reviews