What do you think?
Rate this book
Esivanemate varandus
"Esivanemate varandus" sisaldab Matthias Johann Eiseni koha- ja mõningaid teisi kohtadega seotud muistendeid tema varasemast väljaandmisperioodist, koosnedes kolmest teosest: "Esivanemate varandus", "Kodused jutud" ja "Narvast-Tallinna".
252 pages, Hardcover
First published January 1, 1882
2 people are currently reading
13 people want to read
About the author
Matthias Johann Eisen
32 books4 followersAlso known as: M.J. Eisen
Matthias Johann Eisen was an Estonian folklorist and in 1920—1927 served as the Professor of Folk Poetry at University of Tartu. Eisen is most known for his very thorough collection and a systematic typology of Estonian folk tales, totalling over 90,000 pages.
Eesti rahvaluuleteadlane ning vaimulik.
Eisen sündis koolmeistri pojana. Õppis Haapsalu ning Pärnu koolides ning hiljem Tartu ülikoolis usuteadust, mille lõpetas aastal 1885. Ordineeriti 21. detsembril 1886 Lempaalas (Põhja-Ingerimaal; fi, ru) pastoriks. 1887 oli vikaarpastoriks Petroskois, 1888 pastoriks Kattilas ning 1888–1912 Kroonlinna Nikolai (soome-rootsi-eesti) koguduses.[1] 13. septembril 1932 sai ta Tartu Ülikooli usuteaduse audoktoriks.
Juba koolipoisina tegi ta kaastööd Perno Postimehele, tema vanemad olid väga rahvuslikult meelestatud ning püüdsid osaleda võimalikult paljudes rahvuslikes üritustes. Eisen ise tegutses aktiivselt rahvuslikes seltsides: Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis.
Nooruses tegeles Eisen aktiivselt ka Eesti ajaloo uurimisega, andes juba 19-aastaselt välja "Eesti-, Liiwi ja Kuura maa ajaloo", mida täiendas 1912., 1919. ja 1920. aastal. Ta tegeles ka kohaajaloo ning kultuuriloo uurimisega. Samuti propageeris ta 1870. aastatel koos Jaan Jungiga termini 'ajalugu' kasutuselevõttu. 1920. aastal andis ta välja ka uurimuse "Taani hindamisraamatu" kohta.
Ta oli rahvaluule suurkogumise organiseerija. Kogus rahvaluulet, eriti rahvajutte ja mõistatusi.
Publitseeris mitmeid populaarseid rahvaraamatuid.
Folkloristina sai tõuget lüroeepikaga tegelemiseks. Värsistas Friedrich Robert Faehlmanni müüte, muistendeid ja ajaloolisi aineseid. Kirjutas pseudomütoloogilise kunsteepose "Kõu ja Pikker".
Matthias Johann Eisen was an Estonian folklorist and in 1920—1927 served as the Professor of Folk Poetry at University of Tartu. Eisen is most known for his very thorough collection and a systematic typology of Estonian folk tales, totalling over 90,000 pages.
Eesti rahvaluuleteadlane ning vaimulik.
Eisen sündis koolmeistri pojana. Õppis Haapsalu ning Pärnu koolides ning hiljem Tartu ülikoolis usuteadust, mille lõpetas aastal 1885. Ordineeriti 21. detsembril 1886 Lempaalas (Põhja-Ingerimaal; fi, ru) pastoriks. 1887 oli vikaarpastoriks Petroskois, 1888 pastoriks Kattilas ning 1888–1912 Kroonlinna Nikolai (soome-rootsi-eesti) koguduses.[1] 13. septembril 1932 sai ta Tartu Ülikooli usuteaduse audoktoriks.
Juba koolipoisina tegi ta kaastööd Perno Postimehele, tema vanemad olid väga rahvuslikult meelestatud ning püüdsid osaleda võimalikult paljudes rahvuslikes üritustes. Eisen ise tegutses aktiivselt rahvuslikes seltsides: Eesti Üliõpilaste Seltsis ja Eesti Kirjameeste Seltsis.
Nooruses tegeles Eisen aktiivselt ka Eesti ajaloo uurimisega, andes juba 19-aastaselt välja "Eesti-, Liiwi ja Kuura maa ajaloo", mida täiendas 1912., 1919. ja 1920. aastal. Ta tegeles ka kohaajaloo ning kultuuriloo uurimisega. Samuti propageeris ta 1870. aastatel koos Jaan Jungiga termini 'ajalugu' kasutuselevõttu. 1920. aastal andis ta välja ka uurimuse "Taani hindamisraamatu" kohta.
Ta oli rahvaluule suurkogumise organiseerija. Kogus rahvaluulet, eriti rahvajutte ja mõistatusi.
Publitseeris mitmeid populaarseid rahvaraamatuid.
Folkloristina sai tõuget lüroeepikaga tegelemiseks. Värsistas Friedrich Robert Faehlmanni müüte, muistendeid ja ajaloolisi aineseid. Kirjutas pseudomütoloogilise kunsteepose "Kõu ja Pikker".
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
August 5, 2020
Päris tore lugemine konkreetsete kohtade jm saamislugude kohta. Kõige põnevam osa raamatust oli esimene osa ehk Esivanemate varandus nagu ka raamatu pealkiri. Ei leidnud küll lugusid kodukoha tuttavatest kohtadest, kuid näiteks Oleviste kiriku legendi lugedes saan järjest rohkem aru kui palju inspiratsiooni võivad lood, legendid, muinasjutud anda tänapäeva uutele raamatutele.
August 10, 2020
Lugesin 11x11 raames. „Esivanemate varandus“ on raamat, mida olen ka eelnevalt sirvinud. Ilmselt seoses tööga. Nüüd sõna otseses mõttes aga lugesin. Kõik see müriaad (sain enda sõnavarasse ka uue sõna lk 251 järelsõnast), mida on esivanemate kohta kuskil kirja pandud, on huvitav väikeses koguses – selline on minu arvamus. Meeldisid mõnede juttude kokkuvõtvad laused, mida saaks kasutada (ja ilmselt kasutatakse ka edaspidi) ka kaasajast kirjapandud juhtumuste kohta.
„Palju neil lugudel tõtt on, ei või kindlasti ütelda. Aga ju seal ikka omajagu põhjust on, kui rahvasuu räägib. Ega suits muidu ei tõuse, kui tulukest pole.“ (lk243).
Enda üks suveelamusi seoses rahvajuttudega tuleb Värska sadama äärde ehitatud promenaadi äärest. Seal asub Aurora kapteni maja.
Mälestustahvlilt ja https://maps.visitsetomaa.ee/et/objek... pärit info:
„Selle silmapaistva maja lugu tuleb alustada aastast 1908, mil üks 15-aastane Setomaa poiss läks Venemaale paremat elu otsima. Sugulased ei kuulnud temast pikka aega midagi, kuni 1946. aastal ilmus Värskasse mereväe polkovniku pagunite ja rohkete aumärkidega hallipäine mees, kes kohalike suureks üllatuseks valdas puhast seto murret. Noorest Rääsolaane Ivost oli saanud Balti laevastiku kaadriosakonna ülem Ivan Fjodorov. Ivan oli õppinud Venemaal merekoolis ning punalaevastikus korralikku karjääri teinud. Käivad jutud, et ta tõusis koguni admiraliks, aga midagi läks viltu ja erru läks ta siiski „kõigest“ I järgu kaptenina. Koos oma laevaga, kuulsa ristleja Auroraga osales ta Vene-Jaapani sõjas ja esimese ilmasõja ajal pidas valvet Soome lahes. Aurora kogupaugud Petropavlovski kindluse ja Talvepalee pihta tegid Aurorast Oktoobrirevolutsiooni sümboli.
Ta sai Värska lahe kaldale lapikese maad ning ehitas siia uhke kaptenisilla ja torniga maja. Kohalike mäletamist mööda olnud polkovnikuks kutsutud Fjodorov ladna mees, küla vahel käinud tsiviilriietes, aga pidulikumatel juhtudel tõmmanud ka mundri selga.
Värskaga jäi seotuks ka tema poeg Juri, kes teenis üle 20 aasta legendaarse ristleja Aurora komandörina. Nõukogude ajal said värskalased tihti Leningradi ekskursioonidel külastada Aurorat väljaspool järjekorda ja laeva koikudes said Juri tuttavad vajadusel ka öömaja. Juri hobi oli mudellaevade meisterdamine. Tema tehtud laevamudeleid on kingitud ka Jossif Stalinile, Fidel Castrole, Charles de Gaulle’ile ja Mihhail Gorbatšovile.“
„Palju neil lugudel tõtt on, ei või kindlasti ütelda. Aga ju seal ikka omajagu põhjust on, kui rahvasuu räägib. Ega suits muidu ei tõuse, kui tulukest pole.“ (lk243).
Enda üks suveelamusi seoses rahvajuttudega tuleb Värska sadama äärde ehitatud promenaadi äärest. Seal asub Aurora kapteni maja.
Mälestustahvlilt ja https://maps.visitsetomaa.ee/et/objek... pärit info:
„Selle silmapaistva maja lugu tuleb alustada aastast 1908, mil üks 15-aastane Setomaa poiss läks Venemaale paremat elu otsima. Sugulased ei kuulnud temast pikka aega midagi, kuni 1946. aastal ilmus Värskasse mereväe polkovniku pagunite ja rohkete aumärkidega hallipäine mees, kes kohalike suureks üllatuseks valdas puhast seto murret. Noorest Rääsolaane Ivost oli saanud Balti laevastiku kaadriosakonna ülem Ivan Fjodorov. Ivan oli õppinud Venemaal merekoolis ning punalaevastikus korralikku karjääri teinud. Käivad jutud, et ta tõusis koguni admiraliks, aga midagi läks viltu ja erru läks ta siiski „kõigest“ I järgu kaptenina. Koos oma laevaga, kuulsa ristleja Auroraga osales ta Vene-Jaapani sõjas ja esimese ilmasõja ajal pidas valvet Soome lahes. Aurora kogupaugud Petropavlovski kindluse ja Talvepalee pihta tegid Aurorast Oktoobrirevolutsiooni sümboli.
Ta sai Värska lahe kaldale lapikese maad ning ehitas siia uhke kaptenisilla ja torniga maja. Kohalike mäletamist mööda olnud polkovnikuks kutsutud Fjodorov ladna mees, küla vahel käinud tsiviilriietes, aga pidulikumatel juhtudel tõmmanud ka mundri selga.
Värskaga jäi seotuks ka tema poeg Juri, kes teenis üle 20 aasta legendaarse ristleja Aurora komandörina. Nõukogude ajal said värskalased tihti Leningradi ekskursioonidel külastada Aurorat väljaspool järjekorda ja laeva koikudes said Juri tuttavad vajadusel ka öömaja. Juri hobi oli mudellaevade meisterdamine. Tema tehtud laevamudeleid on kingitud ka Jossif Stalinile, Fidel Castrole, Charles de Gaulle’ile ja Mihhail Gorbatšovile.“
This entire review has been hidden because of spoilers.
July 22, 2020
Kohajuttude kogumik on suvekuuks igati paslik lugemine. Samas on ka teada, et sellised jutud jäävad meelde ja seostuvad ikka eelkõige nende kohtadega, kus ise kasvatud või sageli käidud või tänapäeval toimetatakse. Eisenile iseloomulikult on need jutud ka küllaltki lühikesed ja lakoonilised. Nii et kui palju järjest lugeda, siis kipuvad segi minema või meelest unuma. Pean tunnistama, et kohtade osas oli siin minu jaoks pea samapalju käimata ja avastamata paiku kui tuttavate radade osas.Oma kodukihelkonnast Jõelähtmest oleksin hea meelega rohkem lugenud, aga sellest kogumikust neid ei leidnud. Küll aga nautisin nende kohamuistendite sisus korduvaid motiive, millest mõned olid minu jaoks täitsa uudsed. Eriti jäi meelde paljude järvede tekke või ümberpaiknemise lugu, kus tavaliselt algul hoiatav hääl hüüab, et "Järv tuleb" ja siis tuleb suur kohin ja mühin ja must härg marsib üle taeva, tume pilv sabas. Ja kus see pilv end tühjaks kallab, võib selle ala nii mõnigi jääda, kes õigel ajal tähele ei pannud või ei uskunud. Muidugi tuli esimesena kohe Piibli veeuputus meelde ja huvitav on mõtiskleda eestlaste ajaloole tuginedes, kas need rahvalood on tekkinud sellest sõltumatult või ikkagi mõjutustega. Huvitav tänapäevane keskkonnakaitsealane mõtisklus ka: järv pani tavaliselt ikka siis plehku, kui inimesed temasse hooletusega suhtusid ja kakaseid titelappe järves pesid.
Raamatus saab toredasti jälgida, mis siis ikkagi oli rahvale oluline ja millega olevat seletada püüti. Muidugi ei saa üle ega ümber peidetud varanduse teemast. Üks lugu tuli sin väga tuttav ette, nimelt see, kus talu rüüstama tulnud kasakasrõivis naine ää tapeti. Sarnane lugu on ka meie naaberkülast, kus pärast Põhjasõda ühe meie esivanema tallu "kassakas" röövima tulnud, aga tragi peremees lasknud kassaka hoopis maha ja saanud tema röövitud varanduse endale, Varandus olevat maha maetud ja hiljem olevat lapsed mere mõjul varisenud künka jalamilt võõramaiseid münte leidnud. See huvitav lugu ja mõndagi muud on muidu ise kirjas siin: http://maja.joelahtme.ee/ajaleht/2008...
Asukohta vahetavad järved, varandused ja salapärased veekogu põhja vajunud linnad (kas taas kodumaine teisend Atlantise legendist?) jäidki mulle sellest kogumikust kõige rohkem meelde. Kalevipoja asemel loopis seekord mööda Eestimaad kive laiali hoopis vanakuri ise, aga ju jäi tal rammu väheks ja kivid lendasid ikka hoopis valesse kohta. Härjapõlvlasi vilksatab ka ja muid üleloomulikke olendeid.
Kokkuvõttes oli taas väga huvitav lugemine.
Raamatus saab toredasti jälgida, mis siis ikkagi oli rahvale oluline ja millega olevat seletada püüti. Muidugi ei saa üle ega ümber peidetud varanduse teemast. Üks lugu tuli sin väga tuttav ette, nimelt see, kus talu rüüstama tulnud kasakasrõivis naine ää tapeti. Sarnane lugu on ka meie naaberkülast, kus pärast Põhjasõda ühe meie esivanema tallu "kassakas" röövima tulnud, aga tragi peremees lasknud kassaka hoopis maha ja saanud tema röövitud varanduse endale, Varandus olevat maha maetud ja hiljem olevat lapsed mere mõjul varisenud künka jalamilt võõramaiseid münte leidnud. See huvitav lugu ja mõndagi muud on muidu ise kirjas siin: http://maja.joelahtme.ee/ajaleht/2008...
Asukohta vahetavad järved, varandused ja salapärased veekogu põhja vajunud linnad (kas taas kodumaine teisend Atlantise legendist?) jäidki mulle sellest kogumikust kõige rohkem meelde. Kalevipoja asemel loopis seekord mööda Eestimaad kive laiali hoopis vanakuri ise, aga ju jäi tal rammu väheks ja kivid lendasid ikka hoopis valesse kohta. Härjapõlvlasi vilksatab ka ja muid üleloomulikke olendeid.
Kokkuvõttes oli taas väga huvitav lugemine.
August 8, 2020
Ei olnud minu raamat. Ilmselt mõjub ka see, et tegemist on juba seitsmenda rahvajutu raamatuga ning vaikselt hakkab küllastumus tekkima. Raamat ise kajastas erinevaid muistendeid ja pärimusi, aga kahjuks ei olnud ühtegi lugu minu sünnikohast. Ka pikalt sa ikka loed kohtadest, millest õrna aimugi ei ole :D
Displaying 1 - 5 of 5 reviews