Mati Unt was an Estonian writer, essayist and theatre director.
Unt's first novel, written at the age of 18 after having finished high school, was Hüvasti, kollane kass (Goodbye, Yellow Cat). This made him famous all over Estonia. He studied literature and journalism at Tartu University in Tartu, Estonia.
After this precocious beginning‚ Unt arranged a wide call in the artistic and intellectual circles of Estonia as a writer of the fiction, plays, and criticism. His books The Moon Like the Outgoing Sun, The Debt (1964), On the Existence of life in space, and The Black Motorcyclist rocketed Unt to the top of the novelist world in Estonia. In addition, he served a purpose in bringing avantgarde theatre to post-Soviet Union Estonia. Unt was well known as a theatre director. In 1981, he became a director of the Youth Theatre in Tallinn.
In 1979, his novel Autumn Ball (adapted to a movie in 2007 by Veiko Õunpuu) brought him international recognition. Other books include 1990s Notebook of a Donor and the 2001 play Graal!. Films based on Unt's works Tühirand and Sügisball have been created after his death.
Mati Unt died in 2005. He is buried in the Metsakalmistu cemetery in Tallinn.
Mul on suur privileeg saada aru enamus viidetest, mida Mati Unt oma raamatutes teeb. Selles teoses näiteks- Hesse, Kafka, Thomas Mann ja Artaud (kelle teatrialaseid esseid peaksin kindlasti rohkem lugema!), kõik nimed, kelle teoseid olen elu eri etappides pidanud/pean lemmikuks. Sellele on imelik mõelda, et mingil määral oleme me erinevatel ajastutel olnud samas kultuuriruumis ja mõelnud samadest autoritest ja teostest. Sellepärast ongi Mati Unt mu vaieldamatult lemmik Eesti kirjanik.
Lisan siia ilusad tsitaadid:
“Ehkki ta oma alanduses edasi elab, oleks ta justkui sureva Hamletina andnud mulle ülesande temast maailmale tõtt rääkida.”
“Ma ei varja oma nõrkust klassikalise kultuuri vastu, orjarahva lapsena tahan ikka veel aadlikuks saada, kas või vaimseks aadlikuks, sest see on midagi, mida mina oma seljataga oleva saja-aastase kirjaliku kultuuriga arvan mitte tundvat, kuid mille poole ikkagi vaistlikult ihaldan maailmas, mille üle praegu löövad kokku angloameerika kultuuri sogased, plebeilikud lained.”
“Tollal olid mu meelisautorid Thomas Mann, Hermann Hesse ja Franz Kafka.”
“Kui ta filosoofia seminaril tuli välja mingi Jugoslaavia marksisti revisionismikahtlaste seisukohtadega (kust ta küll neid kuulis?)”
“Nagu tänagi, ei tulnud mulle ka tookord und, sest elu hingus oli mind riivamisi puudutanud.”
“Ta rääkis, et näidend on surnud sõnad, surnute keel, mida näitleja peab elustama, millele andma oma hinge ja siis nad publikule ette kandma.”
“Illimar tutvustas mulle uusi teooriaid. (Felixi ja minu viimased mõtted, ütles ta.) Ta kasutas terminit lapsemäng, laiemalt ka lihtsalt mäng. See termin on esinenud erinevas tähenduses Schilleri, Freudi, Huizinga ja Eriksoni töödes. Schiller on öelnud, et inimene on „... ainult siis täielikult inimene, kui ta mängib". Ja Eriksonil on Freudi mõte kokku võetud nii: Das Spiel ist die königliche Strasse zum Verständnis des infantilen Ichstrebens nach Synthese. Mäng on niisiis kuninglik tee (ehk via regia) isiksuse, Mina väljakujundamiseks. Laps mängib selleks, et teada saada seda, mida ta veel ei tea. Ta valmistub täiskasvanu individualiseeritud eluks. Ta mängib tulevikku: papat-mammat, tööd, surma. Ta mängib tulevikku suunatud psüühiliste ressursside arvel, sest tal pole veel midagi mäletada. Ta ennustab. Kui Stanislavski räakis emotionaalsest mälust, millele näitleja toetub, siis Illimar räakis, et naitleja läheb tundmatusse, eksperimenteerib nagu laps, kes veel midagi ei tea. Lühidalt: Stanislavski järgi näitleja mäletab, aga Illimari järgi näitleja oletab.”
“Kust sina minu agressioone ja hirme tead, küsisin mina, et julged neid minu eest välja elama hakata? Minu hirmud sinu esituses minu raha eest.”
„Ütle mulle, kes sa oled, ja mina ütlen sulle, kes sina oled."
“Samal aastal põlesid Pariisis autod ja lehvisid anarhistide mustad lipud. Marcuse ütles, et Parisi tänavail ühines barrikaad tantsupõrandaga ja pianiino džässipianistiga sobis barrikaadile, ehkki tantsupõrandal voolas tõeline veri.”
„Taevas võib meile ikka veel pähe langeda ja teater on loodud selleks, et meile kõigepealt just see selgeks teha."
Ta kasutas terminit lapsemäng, laiemalt ka lihtsalt mäng. See termin on esinenud erinevas tähenduses Schilleri, Freudi, Huizinga ja Erikssoni töödes. Schiller on öelnud, et inimene on "...ainult siis täielikult inimene, kui ta mängib". Ja Erikssonil on Freudi mõte kokku võetud nii: Das Spiel is die königliche Strasse zum Verständis des infantilen Ichstrebens nach Synthese. Mäng on niisiis kuninglik tee (ehk via regia) isiksuse, Mina väljakujunemiseks. (lk 38) * Samal aastal põlesid Pariisis autod ja lehvisid anarhistide mustad lipud. Marcuse ütles, et Pariisi tänavail ühines barrikaad tantsupõrandaga ja pianiino džässipianistiga sobis barrikaadile, ehkki tantsupõrandal voolas tõeline veri. Michel Ragon jätkas: "Mairevolutsioon avas uuesti peo, elu ja surma etenduse mõtte.. Sorbonne, Odéon ja Ladina kvartal olid kõik üks suur happening".
See hinne on tegelikult 2,5. Ei saa mina selle raamatu võlust aru. Ehk on põhjus selles, et ma ei salli eriti teatrit, kuid mulle tundub see lugu samas ka lihtsalt nimedega ilulemisena. Algus nagu lubaks midagi ja on ka mõnusalt ajastutruid hetki hiljem, kuid mina ei suutnud seda teatrikesksust nautida.