"Varjundid" on A. H. Tammsaare 1917. aastal ilmunud armastusnovell. Minavormis jutustuses meenutatakse minevikus peategelasega aset leidnud suurt armastuslugu. Tegemist on päevikuvormis kirjandusteosega. Teos on impressionistlik - esiplaanil on muljete, tundevarjundite ja meeleolude sõnastamine. Nii on lõunamaised looduspildid seotud otseselt minategelase Thomanderi hingeseisunditega ning kooskõlas tema tundelise partneri Sonja elamustega.
A.H. Tammsaare, born Anton Hansen, was an Estonian writer whose pentalogy Truth and Justice (Tõde ja õigus; 1926 – 1933) is considered one of the major works of Estonian literature and "The Estonian Novel".
Tammsaare was born in 1878 into a farming family. He attended secondary school in Tartu from 1898 to 1903 and from 1903 to 1905 he worked as an editor at the Tallinn newspaper, Teataja. In Tallinn he was able to witness the Russian Revolution of 1905.
In 1907 he enrolled as a law student at Tartu University, but in 1911 he was unable to sit his finals, as he became very ill with tuberculosis. He was moved to Sochi on the Black Sea and then to the Caucasus Mountains, where his condition improved. On his return to Estonia, he lived for six years on his brother's farm where he was again affected by illness. Unable to work, he threw himself into his studies and mastered English, French, Finnish and Swedish.
After his marriage in 1920 he moved to Tallinn and embarked on the most productive period of his life. His greatest influences were the Russian classics of Dostoyevsky, Tolstoy and Gogol, butt his work also shows the influence of Oscar Wilde, Knut Hamsun and Andre Gide. He occupies a central place in the development of the Estonian novel and is a figure of European significance.
Ma ei ole vist Tammsaaret pärast gümnaasiumi lõpetamist lugenud ja ma ei ütle seda uhkusega vaid pigem midagi mida peaks parandama. See raamat andis selleks küll tõuget.
Raamatu tegevus toimub Musta mere äärses kuurordis, kuhu on kogenud erinevate terviseprobleemidega tegelased üle kogu tsaaririigi. Peategelaseks on härra Thomander, kes on sinna samuti tulnud ravi otsima. Raamat on tema päevikuvormis kirjutatud jutustus sellest kuidas pärast paarinädalast kohalolu kohtub ta kaasravitava Sonjaga. Nende vahel tärkab armastus ja kirg kuid Sonja terviseprobleemid on nii tõsised, et ta sureb. See viib Thomanderi tõsisesse depressiooni ning üsna lähedale ka enda elu lõpetamisele. Ebaõnnestunud katse järel saab ta aru, et peab kuurortist lahkuma, et mälestus nii temast endast kui Sonjast elaks edasi.
Teiste arvustuste ja ka veidi lisaks lugemise põhjal sain teada, et antud teoses on Tammsaare enda biograafilisi aspekte ja samuti teda saatnud surmahirm. See on kõik kirjutatud väga poeetiliselt ja kaunilt kokku ja lugu on väga voolav, samas paneb kaasa mõtlema ja tundma.
Veidi tausta teades tundub see väga autobiograafiline lugu. Psühholoogiline, inimlik eluline! Teema oma raskuse tõttu ehk ei kõnetanud mind praegusel hetkel.
Jutustus "Varjundid" on Anton Hansen Tammsaare loomingus vägagi selgelt omaette seisev teos. Oleksin ma jutustust läbi lugedes teadnud ainult ilmumisaastat ja autorist poleks mul aimugi olnud, siis oleksin ilmselt kirjanikuks pakkunud Friedebert Tuglast või isegi Oskar Lutsu, kellel loomingus oli tollal tugevaid sümbolismi ning impressionismi mõjusid (näiteks Lutsu jutustus "Kirjad Maariale"). Tammsaaret, keda stereotüüpselt peame eesti kirjanduse "juhtivaks mullasonkijaks", ei oleks ma kindlasti selle päevikuvormis kirjutatud teksti autoriks osanud pakkuda.
"Varjundites" leiavad kõige selgemini kajastust Tammsaare enda läbipõdemised, äng ja hirmud, kui ta oli 1912-1913 aastatel Kaukaasias tuberkuloosi ravimas. Jutustus leiab aset Musta mere äärses kuurordis (Tammsaare loomingus väga erakordne, et tegevuspaik on viidud piiri taha), kuhu kogunevad üle tsaaririigi kokku igat masti tõbised. Kellel puperdab süda, kellel kahisevad kopsud või kellel on närvid läbi. Puhas mereõhk, mudavannid, värske toit ja päikesepaiste on ravimiks kõigi nende hädade vastu. Veel paremat ravi võib ainult Šveitsist saada, millest ka paljud jutustuse tegelased unistavad. Oma südamehädasid on sinna ravima tulnud ka härra Thomander kaugest Balti kubermangust.
Loonud esimeste nädalate jooksul mõningaid pealiskaudseid tutvusi teiste "kaaskannatajatega", tutvustatakse härra Thomanderile mademoiselle Sonjat. Tutvus kasvab kiiresti üle armastuseks ja kireks, kuid lõppeb äkki Sonja surmaga (kopsuverejooks). Thomanderit tabab selle sündmuse tagajärjel tugev depressioon ja ta hakkab ise samuti (ala)teadlikult surma otsima (loobub ravikuuridest ning proovib end maha lasta). Nurjunud enesetapukatse tagajärjel mõistab Thomander, et edasi elamiseks peab ta kiiresti lahkuma "Surmaminejate külast". Seal poleks teade tema surmast muud, kui mamslitele paari õhtu jooksul mahlakas keelepeksu teema kaardilauas. Teoses on läbi Thomanderi sisevõitluste lahti kirjutatud kirjanikku ennast vallanud surmahirm. Lõpuks saabub mõistmine, et tema elu ja kõigi teiste elud võivad kaduda hetkega ning "varsti ei tuletata teda enam meeldegi". Hirm unustusse vajumise ees võidabki lõpuks surma(hirmu), sest Thomander mõistab, et tema surmaga kaoks igavesti ka mälestus Sonjast.
PS: Jutustuses tuleb tugevalt esile ka Tammsaare loomingu "püha kolmainsus" - armastus, surm ja lunastus - mida kirjanik järgnevate aastate loomingus pidevalt edasi arendab. Lõpetuseks väike näide Tammsaare positiivsest mõtteilmast:
"Ta armastab, kuni ta sureb; ta armastab, et surra: ta sureb, sest et ta julenud kõige hingega armastada. Armastus ei tähenda muud kui surma, armastajad kannavad ikka surmamõtet kaasas. Üks tapab enese, teine oma armastatu; üks tapab ise, teine laseb ennast tappa, sest surm on magus; üks ihkab surmas ennast, teine ilma lunastada."
Kui TÖÖ=ARMASTUS ja ARMASTUS=SURM, siis TÖÖ=SURM? Sellise loogikaga võib küll nõus olla. :)