What do you think?
Rate this book
Eesti mälu #12
Minu mälestused I-II
Seltskonnategelane ja kodundusõpetaja, Eesti naiskodukaitse liikumise alusepanijaid Mari Raamot sündis 6. augustil 1872 Viljandimaal Tarvastu vallas Kitsi taluperemehe tütrena. Tema õde oli laulja ja pedagoog Aino Tamm, vend tuntud metsasarvemängija ja muusikategelane Jaan Tamm.
Tema mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.
Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja, rajas koos agronoomist ja poliitikust abikaasa Jaan Raamotiga Tartu lähedale Raadi valda Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli sulgemiseni 1918. a., valmistades ette 265 haritud noort perenaist. Esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta vangistati, hiljem oli Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine 1927-1936, kodutütarde liikumise asutajaid. Septembris 1944 põgenes ta Saksamaale, kust asus edasi Ameerikasse. Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis.
Tema mälestuste I köide «Minu mälestused. Kodutarest okupatsiooni vanglani» (1937) ilmus veel Eestis ja hiljem koos II osaga pealkirja all «Minu mälestused» (1962) New Yorgis. Raamoti mälestused hõlmavad ajajärku kuldse kodukotuse päevist 1960. aastate alguseni, niisiis peaaegu sajandit Eesti elust. See on üks väheseid Eesti kõrgema naistegelase kirjutatud mälestusteraamatuid.
Mari Tamm õppis Viljandis Lilli Suburgi tütarlastekoolis, seejärel Königsbergis, hiljem ka Kielis ja Leipzigis kodumajandust ning tegutses koduõpetajana Peterburis ja Tuula kubermangus. Ta oli lühemat aega Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli õpetaja, rajas koos agronoomist ja poliitikust abikaasa Jaan Raamotiga Tartu lähedale Raadi valda Sahkapuu tallu esimese Eesti tütarlaste põllutöö- ja majapidamiskooli ning juhatas seda kuni kooli sulgemiseni 1918. a., valmistades ette 265 haritud noort perenaist. Esimese Saksa okupatsiooni ajal 1918 ta vangistati, hiljem oli Eesti Punase Risti Peavalitsuse liige ja korjandusosakonna juhataja, üks Noorte Naiste Kristliku Ühingu asutajaid ja esinaine 1927-1936, kodutütarde liikumise asutajaid. Septembris 1944 põgenes ta Saksamaale, kust asus edasi Ameerikasse. Mari Raamot suri 12. märtsil 1966 New Yorgis.
319 pages, Hardcover
First published January 1, 2010
2 people are currently reading
20 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
June 29, 2019
Raamat, mida peaksid lugema kõik eestlased. Hea ülevaade Eestile elatud elust, tihkelt ajaloosündmusi täis. Seda lugedes saad eriti selgelt aru, kui hea elu on Eestis täna, aastal 2019.
Eve Annuki järelsõna on siin raamatus minu arvates mittevajalik. Ma pole nõus päris mitme asjaga, mida Annuk järelsõnas mainib. Näiteks ei jäänud mulle küll kuidagi muljet, et Mari Raamoti lapsepõlvekodu kuidagi idülliline oleks olnud. Mina lugesin küll sellest välja pigem seda, kui vaeselt üks Eesti talupere tol ajal elas. Annuk mainib ka, et lugedes on tunda, et autorile on olnud oluline kujutada end eesti avaliku elu tegelasena - ma ei näe küll siin mingit kujutamist, Mari Raamot ju oligi seda. Kui sinu mees on minister ja sinu korter on isegi mõnda aega valitsuse tööruumideks, siis ei saa küll öelda, et Mari Raamot ise end avaliku elu tegelasena kujutab - ta ju oligi seda. Rääkimata naiskodukaitse loomisest ja selle juhtimisest. Ka arvan ma erinevalt Annukist, et oma meest raamatus läbivalt Raamotiks kutsumine ei ole mitte sellepärast, et nad teineteisele kuidagi kauged oleksid olnud, vaid see oli teadlik valik, et kaht Jaani, poega ja abikaasat, raamatus eristada. Päris mitme koha peal oleks tekkinud segadus, kui ta mõlemaid oleks Jaaniks nimetanud. Perekonnanimega kutsumine võis olla ka sõprade väljakujunenud pöördumisviis, mille Mari omaks võttis.
Nii et jah - kui te seda järelsõna loete, siis lugege seda kindlasti alles siis, kui raamat läbi, muidu võib nii mõnestki asjast vale mulje jääda :) Minu jaoks on selline järelsõna täiesti mittevajalik ja jääb arusaamatuks, miks see üldse raamatusse on lisatud.
Eve Annuki järelsõna on siin raamatus minu arvates mittevajalik. Ma pole nõus päris mitme asjaga, mida Annuk järelsõnas mainib. Näiteks ei jäänud mulle küll kuidagi muljet, et Mari Raamoti lapsepõlvekodu kuidagi idülliline oleks olnud. Mina lugesin küll sellest välja pigem seda, kui vaeselt üks Eesti talupere tol ajal elas. Annuk mainib ka, et lugedes on tunda, et autorile on olnud oluline kujutada end eesti avaliku elu tegelasena - ma ei näe küll siin mingit kujutamist, Mari Raamot ju oligi seda. Kui sinu mees on minister ja sinu korter on isegi mõnda aega valitsuse tööruumideks, siis ei saa küll öelda, et Mari Raamot ise end avaliku elu tegelasena kujutab - ta ju oligi seda. Rääkimata naiskodukaitse loomisest ja selle juhtimisest. Ka arvan ma erinevalt Annukist, et oma meest raamatus läbivalt Raamotiks kutsumine ei ole mitte sellepärast, et nad teineteisele kuidagi kauged oleksid olnud, vaid see oli teadlik valik, et kaht Jaani, poega ja abikaasat, raamatus eristada. Päris mitme koha peal oleks tekkinud segadus, kui ta mõlemaid oleks Jaaniks nimetanud. Perekonnanimega kutsumine võis olla ka sõprade väljakujunenud pöördumisviis, mille Mari omaks võttis.
Nii et jah - kui te seda järelsõna loete, siis lugege seda kindlasti alles siis, kui raamat läbi, muidu võib nii mõnestki asjast vale mulje jääda :) Minu jaoks on selline järelsõna täiesti mittevajalik ja jääb arusaamatuks, miks see üldse raamatusse on lisatud.
Read
August 21, 2024Mari Raamoti nimi oli minu jaoks täiesti tundmatu seni, kuni astusin Naiskodukaitsesse. Et tegemist on Naiskodukaitse esimese esinaisega, kelle 1962. aastal New Yorgis ilmunud mälestusteraamatu üks naiskodukaitsjatest taas välja andis, siis pidasin oma auasjaks selle läbi lugeda.
Ütlen kohe, et tegemist on väga hea ajaloolise teosega. Autori lapsepõlve ja kooliaega Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas on kirjeldatud väga ehedalt ja loomutruult. Haritud perest pärit neiu sattus loomuliku jätkuna Peterburi koduõpetajaks, puutudes seal kokku eestlastest kultuuritegelastega (Miina Härma, Anna Haava). Pärast abiellumist riigitegelase Jaan Raamotiga elati nii Saksamaal kui ka Venemaal. Jaan Raamot oli see, kes kutsuti Põltsamaa Aleksandrikooli põllutöökooliks ümber muutma. Mari Raamot rajas Tartu lähedale Sahkapuule tütarlaste põllutöö- ja majanduskooli, mis sai tegutseda kuus aastat. 1919. aastal põles kool maha.
Raamatus on kirjeldatud paljusid poliitilisi sündmusi just riigimehe naise silmade läbi. 1905. aasta revolutsiooni käigus Jaan Raamot vahistati ja Mari pühendas palju vaeva tema päästmisele. See oli minu jaoks raamatu üks kaasakiskuvamaid peatükke. Muidugi peatutakse põhjalikumalt Eesti iseseisuvumisel, Saksa okupatsiooni ajajärgul, II Maailmasõjal. Ka Mari Raamot ei pääsenud vangistusest. Erinevalt paljudest teistest Naiskodukaitse juhtidest õnnestus temal aga sõja käigus eluga pääseda. Naiskodukaitse peatükk moodustab tegelikult teistega võrreldes raamatust üsna väikese osa. Nii et ma arvan, et see on ülihea lugemine kõikidele Eesti ajaloo huvilistele. Mina ei saanudki enne käest panna, kui ühe jutiga läbi loetud oli
Ütlen kohe, et tegemist on väga hea ajaloolise teosega. Autori lapsepõlve ja kooliaega Mulgimaal Tarvastu kihelkonnas on kirjeldatud väga ehedalt ja loomutruult. Haritud perest pärit neiu sattus loomuliku jätkuna Peterburi koduõpetajaks, puutudes seal kokku eestlastest kultuuritegelastega (Miina Härma, Anna Haava). Pärast abiellumist riigitegelase Jaan Raamotiga elati nii Saksamaal kui ka Venemaal. Jaan Raamot oli see, kes kutsuti Põltsamaa Aleksandrikooli põllutöökooliks ümber muutma. Mari Raamot rajas Tartu lähedale Sahkapuule tütarlaste põllutöö- ja majanduskooli, mis sai tegutseda kuus aastat. 1919. aastal põles kool maha.
Raamatus on kirjeldatud paljusid poliitilisi sündmusi just riigimehe naise silmade läbi. 1905. aasta revolutsiooni käigus Jaan Raamot vahistati ja Mari pühendas palju vaeva tema päästmisele. See oli minu jaoks raamatu üks kaasakiskuvamaid peatükke. Muidugi peatutakse põhjalikumalt Eesti iseseisuvumisel, Saksa okupatsiooni ajajärgul, II Maailmasõjal. Ka Mari Raamot ei pääsenud vangistusest. Erinevalt paljudest teistest Naiskodukaitse juhtidest õnnestus temal aga sõja käigus eluga pääseda. Naiskodukaitse peatükk moodustab tegelikult teistega võrreldes raamatust üsna väikese osa. Nii et ma arvan, et see on ülihea lugemine kõikidele Eesti ajaloo huvilistele. Mina ei saanudki enne käest panna, kui ühe jutiga läbi loetud oli
October 18, 2018
See raamat peaks olema põhikoolis kohustuslik lugemine Jane Eyre'i ja Kuidas elad Ann? kõrval. See on tõeliselt suure naise ehe lugu, ühtaegu nii tsaariajastu lõppemisest, Eesti Vabariigi loomisest kui ka vabaduse lõppemisest 1940-ndal aastal, elust, püsiväärtustest, aadetest, ja nende muutumisest, kõige kiuste püsiväärtuste hoidmisest, tegutsemisest, naise rollist poliitikas ja samal ajal ka naiseks ning emaks olemise tähtsusest nii kodus kui ka ühiskonnas, hoolimata olude mis tahes muutumisest.
Väga eluterve ja hingesoe raamat eesti naise ellujäämisest ja püsimisest, tugevast tahtest, meelekindlusest ja naiselikust soojusest ning väärikusest.
Soovitan!!!
Väga eluterve ja hingesoe raamat eesti naise ellujäämisest ja püsimisest, tugevast tahtest, meelekindlusest ja naiselikust soojusest ning väärikusest.
Soovitan!!!
November 7, 2015
Üle pika aja üks kasakiskuvamaid raamatuid, mis koondab endas mitmeid minu jaoks põnevaid teemasi: eestluse kujunemine erinevatel perioodidel - enne iseseisvumist, esimese Eesti Vabariigi ajal, paguluses; eesti haritlaskonna kujunemine; naistele hariduse võimaldamine; Vabadussõda; II Maailmasõda; põgenemine Eestist; elu pagulaslaagrites.
Lisaks põnevad detailsed (kuid mitte nii detailsed, et igav hakkaks) kirjeldused Eesti Vabariigi, naiskodukaitse ja kodutütarde loomisest. Samuti ei tasu ka ära unustada erinevate haridusasutuste loomise kirjeldust, millega Mari koos enda mehega tegeles.
Soovitan palavalt!
Lisaks põnevad detailsed (kuid mitte nii detailsed, et igav hakkaks) kirjeldused Eesti Vabariigi, naiskodukaitse ja kodutütarde loomisest. Samuti ei tasu ka ära unustada erinevate haridusasutuste loomise kirjeldust, millega Mari koos enda mehega tegeles.
Soovitan palavalt!
May 12, 2015
Armas, aga rahvusromantiline soust on väga paks. Samas on see arusaadav, arvestades, kellega tegu.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews