Kümme erinevat Karevat sametkaante vahel, kokku pandud nii, nagu luuletaja ennast hetkel ise peegeldab. Esinduslik valikkogu koondab avaldatud ja ka seniavaldamata luulet alates 1975. aastast.
Doris Kareva on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Doris Kareva sündis helilooja Hillar Kareva perekonnas. 1966–1977 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis, 1977. aastal astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. Kareva lahkus Tartu Ülikoolist 1979 seoses süveneva survega dissidentlikele ringkondadele.
1979. aastal leidis Kareva tööd kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina. 1982. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. 1983. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kaugõppes cum laude inglise filoloogina. 1992–2008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997-2002 oli ta Sirbi kirjandustoimetaja, 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Alates 2011. aastast on ta ajalehe Sirp kirjandustoimetaja.
Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ning üks selle asutajaid. Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis "Trükitähed". Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Abituriendina osales Doris Kareva Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetuse algatatud "Noorte kirjandussündmusel '76", valik tema luuletustest ilmus seejärel välja antud kogumikus "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". 1978. aastal avaldati ka esikkogu "Päevapildid".
Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Doris Kareva luulekogu "Aja kuju". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.
2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi "Ela ja sära". Kokku oli sel aastal stipendiaate 16. Doris Kareva loomingut on ilmunud antoloogiates, ajakirjades ja kogumikes saksa, inglise, vene, prantsuse, hollandi, rootsi, norra, ungari, poola, tšehhi, sloveeni, läti, leedu, kõmri, kreeka, hindi ja heebrea keeles.
Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Jossif Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Kabir, William Shakespeare jt), koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele, pidanud ettekandeid hariduse, kultuuri ja eetika teemal. Stipendiaadina on ta töötanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Flandrias ja Iirimaal.
See paks ja legendaarne kogumik - oi neid ilusaid ja helgeid aegu esimese luuletajaga, kes sügavale hinge puges!!!!!!!! Vahepeal vist kaugenesin Karevast, ent nüüd raamatut sirvides tuli meelde, kui lummatud ma keskkoolis ikka olin...
Minu luulepiibel, mis omandamise hetkest saati voodi kõrval alati käepärast olnud. Tsitaat Apollo kodulehelt: "Kümme erinevat Karevat sametkaante vahel, kokku pandud nii, nagu luuletaja ennast hetkel ise peegeldab."
Kogu luulekogu läbivad minu jaoks karevalikud tunnussõnad: värvid (eriti punane), vaikus selle erinevate varjunditega, tants ja liikumine nii ajas kui ka ruumis, erootika, mees ja naine, mütoloogia. Ilmselgelt saab jälgida autori kujunemist ja küpsemist, mille käigus lisandub pidevalt uusi kihte ehk tütarlapsest sirgub naine. Seejuures jääb ta aga alati äratuntavalt iseendaks, minu silmis Eesti ühe parima poetessi tiitli vääriliseks.
Ilus Eesti luule. Doris Kareva on üks minu lemmikumaid.
Fragment:
Need sädemed Su tulesuitsusilmis toa hoidsid sooja tunde, päevi, nädalaid ja kuid. Ma tundsin selle tunde ära: sära. Ma tundsin ära selle tunde. Kuid see juhtus teises ajas, teises filmis. Kui pildistasid paradiisipuid ja mina kõnelesin lindudega. Meist kumbki midagi ei maitsnud seal ju, ega?
This entire review has been hidden because of spoilers.