Doris Kareva on eesti luuletaja, tõlkija ja toimetaja.
Doris Kareva sündis helilooja Hillar Kareva perekonnas. 1966–1977 õppis ta Tallinna 7. Keskkoolis, 1977. aastal astus Tartu Ülikooli filoloogiateaduskonda. Kareva lahkus Tartu Ülikoolist 1979 seoses süveneva survega dissidentlikele ringkondadele.
1979. aastal leidis Kareva tööd kultuurilehe Sirp ja Vasar toimetuses korrektorina. 1982. aastast on ta Kirjanike Liidu liige. 1983. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli kaugõppes cum laude inglise filoloogina. 1992–2008 töötas Doris Kareva UNESCO Eesti Rahvusliku Komisjoni peasekretärina. 1997-2002 oli ta Sirbi kirjandustoimetaja, 2009-2010 ajakirja Meie Pere peatoimetaja. Alates 2011. aastast on ta ajalehe Sirp kirjandustoimetaja.
Ta oli kirjandusrühmituse Wellesto liige ning üks selle asutajaid. Doris Kareva esimene avaldatud luuletus ilmus 1960. aastate lõpus koolialmanahhis "Trükitähed". Laiema avalikkuse ette jõudsid tema luuletused ajakirjas Noorus 1974. aastal. Abituriendina osales Doris Kareva Kirjanike Liidu Tallinna noortesektsiooni ja Eesti Televisiooni kirjandussaadete toimetuse algatatud "Noorte kirjandussündmusel '76", valik tema luuletustest ilmus seejärel välja antud kogumikus "Viis tüdrukut ja kaheksa poissi". 1978. aastal avaldati ka esikkogu "Päevapildid".
Kui 2007. aastal tõlgiti Göteborgi raamatumessi jaoks rootsi keelde 21 eesti kaasaegset kirjandusteost (seda nimetati sajandialguse suurimaks eesti kultuuriekspordiks), oli nende seas ka Doris Kareva luulekogu "Aja kuju". Eesti kutsuti selle raamatumessi peaesinejaks.
2007. aasta juunis sai Doris Kareva Eesti Kultuurkapitali stipendiumi "Ela ja sära". Kokku oli sel aastal stipendiaate 16. Doris Kareva loomingut on ilmunud antoloogiates, ajakirjades ja kogumikes saksa, inglise, vene, prantsuse, hollandi, rootsi, norra, ungari, poola, tšehhi, sloveeni, läti, leedu, kõmri, kreeka, hindi ja heebrea keeles.
Kareva on tõlkinud luulet, esseid ja näidendeid (Anna Ahmatova, W. H. Auden, Samuel Beckett, Jossif Brodski, Emily Dickinson, Kahlil Gibran, Kabir, William Shakespeare jt), koostanud mitmeid antoloogiaid, kirjutanud esseid ja artikleid, saatesõnu raamatutele ning näitustele, tekste teatri- ja muusikateostele, pidanud ettekandeid hariduse, kultuuri ja eetika teemal. Stipendiaadina on ta töötanud Prantsusmaal, Rootsis, Taanis, USA-s, Kreekas, Itaalias, Flandrias ja Iirimaal.
Ikka ja jälle tunnen ma haiglast vajadust lahata mingi konkreetse inimkäitumise alateadvuslikke põhjuseid. Peale emotsionaalselt ja füüsiliselt kurnavaid perioode tekib mõnikord kalduvus minna kuhugi lapsepõlve või teismeea mälestustesse. Kasutades abivahendina siis kas muusikat või kirjandust. Iga aastaga satub üha harvem ja harvem kätte mõni luuleraamat. Ja ka siis on tegu enamasti olnud mõne urbanistliku jämedakoelise "lajatamisega". Aga täna meenus paar rida antud raamatust ja tekkis tungiv vajadus põgeneda raamatu abil sinna "igavese kedave maale". Ilmselt assotsieerus luuletusi lugedes nii tugevalt möödaniku vahetu, aval ja süütu olek, et kokkuvõtvalt sai sellest plaaster hingele. Peab meeles pidama, et endale lubaks rohkem selliseid raamatuid ja selliseid hetki.
tahtmatult lõikan end lahti maailma heledast raamatust küsid mis minuga lahti ning sinu hääles on saamatust
valede magusat prahti tõsidus varjab kui tüll sinustki lõikan end lahti küsid on valus on küll