Lühilugude kogumik, mis kajastab Eesti elu läbi kohaneva välismaalase silmade. Jutukesed räägivad mobiilidest ja ahiküttest, jobudest ja joodikutest, Eesti verest ja välismaa meestest, hapukurkidest ja tuumatalvest, verivorsti- ja süldinaljadest, kuulsusest ja püksilukust, nõuka-nostalgiast ja kalapäevast, lõbutüdrukutest ja pornosõltlastest, rasedusest ja dementsusest, kolimisest ja remondist, rõivastest ja hõimudest, saladustest ja saunasüütusest, narkosõjast ja lendavast diivanist, Facebookist ja vuajerismist. Autor ei pääse mööda ka Liis Lassist, Marju Lauristinist ning muudest tähtsatest tegelastest, näiteks Jänksist ja Mustikust.
A native New Yorker, writer and journalist Justin Petrone has been living in Northern Europe for more than 20 years. With a dozen books to his name and hundreds of articles, he specializes in travel memoirs and experimental dream fiction. His work has appeared in Standart and Edasi.
Minu esimene Justin Petrone raamat, mida olen lugenud. Varem olen lugenud tema kolumneid. See raamat koosnebki erinevates väljaannetes avaldatud veergudest. Pole kindel, kuid tundub, et need esseed on kirjutatud ajaliselt vähemalt viie-kuue-seitsme kui mitte enama aasta jooksul. Raamatu kaanel on öeldud, et lood pole "Minu Eesti" järgmine osa, kuid enamik lugusid räägib just Justin Petrone Eestist, sellest, kuidas ta Eestisse elama asunud ameeriklasena Eesti eri nähtusi näeb, välismaalase Eesti kogemusest. Jutud on üldiselt hästi kirjutatud, aga mõnes loos (sh "Kuumad Eesti naised") on metafoore nii ohtralt kasutatud, et see mõjub üle pingutatult.
Ilmselt oleks tulnud enne selle raamatu kättevõtmist lugeda "Minu Eesti" raamatuid. Ilma selle taustata jäi õhku rippuma mitmed küsimused (a'la kes on Justin Petrone või miks ta arvab, et ta kuulus kirjanik on). Need lood olid kui ühe keskpärase kodaniku keskpärased blogipostitused. Aga sain aru, et mõnigi jutuke oli täitnud ka ajakirjaveergusid. Mis muidugi süvendas minus arvamust, et naisteajakirjad ei suuda minus vist küll kunagi huvi äratada oma sisutühjuse tõttu. Kunagi loen ka "Minu Eesti" raamatud läbi, ehk siis antud teose suhtes arvamus muutub. Hinge kinni ei tasu hoida.
Eespool öeldi, et selle lugemiseks peaks vist "Minu Eesti" raamatud loetud olema. Mul olid, st Justin Petrone eluga olin nende pere kirjutatud raamatute tõttu kursis, nii et oli tõesti mõnus lugeda. Lühikesed jutud ja mõnus näha eestlasi korraks kõrvaltvaataja (neutraalse) pilguga.