What do you think?
Rate this book
Minu... #54
Minu Toba. Sulgedeta indiaanlased
Mida tähendab olla tänapäeval indiaanlane? Päriselt, mitte mängult. Mängus jooksevad indiaanlased, suled peas, põlislaanes ringi ja peavad jahti. Päris Toba indiaanlased ei ole aga ei ilusad ega glamuursed, neil ei ole uhkeid rüüsid, sulekroone ega šamaanivõimeid. Nad elavad Argentina ja Paraguay piiril ning neid pole kellegi jaoks olemas. Ei neid ega ülejäänud kaht miljonit Argentina indiaanlast.
Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus pärast päikeseloojangut kumab taevas tossavate prügikastide kohal vikerkaare värvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuna tööle, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks väike imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.
Toba on porine kvartal ilmetus piirilinnas. See on paik, kus pärast päikeseloojangut kumab taevas tossavate prügikastide kohal vikerkaare värvides. See on paik, kus laste säravad šokolaadisilmad ja kavalad muiged hetkega hingetuks võtavad. Pidin minema Lõuna-Ameerika unustatud väikelinna vabatahtlikuna tööle, et taasavastada rõõm, millega lapsed maailma vaatavad. Toba on minu jaoks väike imedeilm, kus trööstitu reaalsus ligimesearmastuse maagiast kunagi jagu ei saa. Elu Tobas õpetab, et päris indiaanlaseks olemine ei tähenda sulgi ja püstkodasid, vaid kogukonda, koostööd ja jagamist.
232 pages, Paperback
First published February 27, 2013
3 people are currently reading
46 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
February 7, 2020
Väga armas kirjeldus ühest Ladina-Ameerika nurgast. Tegevus on hästi piiratud nii ajas kui ruumis. MJ rõhutab ka ise oma kohaloleku ajutist olemust: olin seal, täpselt nii vähe, ja muutsin sellega... ilmselt mitte midagi peale iseenda.
Raamatu teeb heaks Mirjami väga ladus sulg. Lisaks vaade väga noore inimese mõtte-ilma. Ja lõpuks kiskus hirmus emotsionaalseks ära - mis selles raamatus on väga hea. Paljud "Minu.." raamatud on liiga külmad: autor vaatleb riiki nagu kaugelt. Ilmselgelt on tal tundeid küllalt, aga tubli eestlasena ei pane ta neid kirja. Või siis püüab panna, aga ei oska. Mirjam oskab.
Raamatu teeb heaks Mirjami väga ladus sulg. Lisaks vaade väga noore inimese mõtte-ilma. Ja lõpuks kiskus hirmus emotsionaalseks ära - mis selles raamatus on väga hea. Paljud "Minu.." raamatud on liiga külmad: autor vaatleb riiki nagu kaugelt. Ilmselgelt on tal tundeid küllalt, aga tubli eestlasena ei pane ta neid kirja. Või siis püüab panna, aga ei oska. Mirjam oskab.
November 18, 2014
See raamat tekitas minus algusest peale vastakaid tundeid ning kuni eelviimase peatükini (Vanaisa Hop) olin ma juba valmis sellele vaid 2 tärni andma, sest see nagu oli ja ei olnud ka. Aga lõpuks sai kõik selgeks - miks see raamat üldse on ja miks siis just selline.
Kui pealkiri poleks Minu Toba, võiks see olla ka lihtsalt "ühe väikese Eesti vabatahtliku tüdruku igapäevased toimetused kauges Argentiina getos", mille olemasolu latiinod ise pigem maha vaikiksid. Niisiis lendas Mirjam teise maailma otsa Lõuna-Ameerika suurriigi piirialale, kus muda ning laiali vedeleva prügi keskel katsuvad ellu jääda toba indiaanlased, keda kellelegi tegelikult vaja pole, kes on ilma jäänud suures osas oma minevikust, kuna keelt räägivad tulevad põlved järjest vähem (ka rahva ajalugu ning legendid tekitavad pigem piinlikkust) ja kelle algupärase territooriumi on lääne-inimesed niikuinii neilt kapitalismi arendamise eesmärgil käest võtnud. Väiksele alale püsivalt elama surutud rändkultuuriga tobad loodavad järgmiste valimiste peale (või korraldavad ise maanteel teeblokaade), et riik neile mingidki osmikud elamiseks ehitaks. Tööle pole neil oma etnilise kuuluvuse tõttu suurt lootust saada.
Uhkete ning suurte ideaalidega (muuta enda jagu maailma ja kohapealsete inimeste elujärge) vabatahtlikuks minevad inimesed leiavad end aga reaalsusest, kus tegelikult on nad sealsele lastekarjale vaid mööduv nähtus, kes käib lõbustamiseks jalgpalli mängimas või pliiatseid tuues joonistamas. Mis on ju põnnide jaoks tore, aga ilmselt ei loo see neile suures pildis kuidagi otseselt paremat tulevikku. Küll aga muudab see kogemus vabatahtlikke endid ja nende mõttemaailma.
Sellest tulenevalt ei olegi tegu nö klassikalise Minu-raamatuga, kuna palju on juttu teistest vabatahtlikest ja veidi ka "rännakutest seenemaailma" ;), kuid oma olemasoluga toob see meieni (vähemasti väikese Eesti rahvani) ühe teise hääbuva rahva loo (kasvõi mingi osagi sellest). Mina igal juhul tundsin sama suurt kurbust barrio Tobast lahkumise üle, kui Mirjam. Ja nukrust selle üle, et läänelik massilise tarbimise nn "kultuur" ning "kõik müügiks" mentaliteet suudab mitte midagi väärtuslikku juurde tootes hävitada maailmast nii palju head...
Kui pealkiri poleks Minu Toba, võiks see olla ka lihtsalt "ühe väikese Eesti vabatahtliku tüdruku igapäevased toimetused kauges Argentiina getos", mille olemasolu latiinod ise pigem maha vaikiksid. Niisiis lendas Mirjam teise maailma otsa Lõuna-Ameerika suurriigi piirialale, kus muda ning laiali vedeleva prügi keskel katsuvad ellu jääda toba indiaanlased, keda kellelegi tegelikult vaja pole, kes on ilma jäänud suures osas oma minevikust, kuna keelt räägivad tulevad põlved järjest vähem (ka rahva ajalugu ning legendid tekitavad pigem piinlikkust) ja kelle algupärase territooriumi on lääne-inimesed niikuinii neilt kapitalismi arendamise eesmärgil käest võtnud. Väiksele alale püsivalt elama surutud rändkultuuriga tobad loodavad järgmiste valimiste peale (või korraldavad ise maanteel teeblokaade), et riik neile mingidki osmikud elamiseks ehitaks. Tööle pole neil oma etnilise kuuluvuse tõttu suurt lootust saada.
Uhkete ning suurte ideaalidega (muuta enda jagu maailma ja kohapealsete inimeste elujärge) vabatahtlikuks minevad inimesed leiavad end aga reaalsusest, kus tegelikult on nad sealsele lastekarjale vaid mööduv nähtus, kes käib lõbustamiseks jalgpalli mängimas või pliiatseid tuues joonistamas. Mis on ju põnnide jaoks tore, aga ilmselt ei loo see neile suures pildis kuidagi otseselt paremat tulevikku. Küll aga muudab see kogemus vabatahtlikke endid ja nende mõttemaailma.
Sellest tulenevalt ei olegi tegu nö klassikalise Minu-raamatuga, kuna palju on juttu teistest vabatahtlikest ja veidi ka "rännakutest seenemaailma" ;), kuid oma olemasoluga toob see meieni (vähemasti väikese Eesti rahvani) ühe teise hääbuva rahva loo (kasvõi mingi osagi sellest). Mina igal juhul tundsin sama suurt kurbust barrio Tobast lahkumise üle, kui Mirjam. Ja nukrust selle üle, et läänelik massilise tarbimise nn "kultuur" ning "kõik müügiks" mentaliteet suudab mitte midagi väärtuslikku juurde tootes hävitada maailmast nii palju head...
July 26, 2025
Mida saab üldse maailmas muuta? Eelkõige iseennast. Ja kui midagi muud, siis ikka vaid läbi iseenda. Üks maailma muutmise viis on erilises olukorras oma emotsioone vaadata ja teistega jagada.
Põlisrahvaste olukord on kurb. Neid pole kellelegi vaja, see on avalik saladus kogu Ameerikas (mõtlen siinkohal maailmajagu, kahte kontinenti, umbes 20 riiki, minu teada pole mitte kusagil olukord parem: põlisrahvad on alamklass).
Te ei tea, mis või kes või kus on Toba? Peaaegu mitte keegi teine ka ei tea, isegi sealsamas riigis, kus Toba kogukond asub (Argentinas). Kui me kunagi selle loo "Minu..." sarja teha võtsime, siis mõtlesin just seda, et kastepiisas peegeldub maailm ja selles ühes getolinnaosas peegeldub kogu meie planeedi põlisrahvaste olukord. Tuleb õhinal üks valge tüdruk maailma päästma (võibolla väga kauge üldistusena ka oma rassi ja maailmajao patte parandama, eks need on ju valged eurooplased, kes Ameerika mandrite elu segi keerasid).
Ja see on väga suur lugu, ulatudes ka Ameerikatest kaugemale. Pisikeste põliste rahvakildude hääbumine massikultuuri suures voos, see käib meil globaalselt, igas nurgas: Aafrikas, Venemaal, Austraalias. Vist mitte ükski teine „Minu...“ sarja raamat ei too seda suurt lugu nii puhtalt esile.
Mäletan, kuidas kadunud Jüri Pino kirjutas omal ajal arvustuse: "See tüdruk oskab kirjutada!" Jah, nii on. Mirjam on ladus, eneseirooniline, aus, tekstis voolab dialoogi ja toimub peategelase areng. Ega ta tegelikult eriti läinudki alguses maailma päästma. Lihtsalt märkas postkastis kirja, sai aru, et selle abiga on võimalik pääseda tasuta Lõuna-Ameerikasse, kasutas võimalust. Koht, kuhu ta sattus, nägi väga masendav välja. Raamatu lõpus saab ring täis: ta lahkub nuttes, ilma, et oleks kordagi korralikult reisile pääsenud, saatjaks laste küsimused, millega slummi-linnaosast vabatahtlikke igal õhtul ära saadeti: "Millal te jälle tulete?"
Arengu osasid on palju. Hispaania keel muidugi (esimesed stseenid algavad naljakate päheõpitud lausetega). Oma olukorra ja abituse tajumine. Ja kohaliku elutunnetuse mõistmine. Toba lapsed ei saa näiteks aru küsimusest "Kelleks tahad saada?" Mis mõttes saada, ma ju juba olen? Suureks saades hakkab see slummilaps kasutama sotsiaalabi ja kellekski saada tahta ta lihtsalt ei oskagi...
Mirjami kõrval joonistuvad välja ka teised vabatahtlikud, kõige värvikamalt noormees, kellel on kaks missiooni, kogu maailma narkootikumid järele proovida ja maailmarevolutsioon koos talle narkouimas saabuva Che Guevara abiga. Täiesti hull noormees, aga paljud tema jutud on väga asjalikud ja omal moel õiged. Ninnunännutamine, näiteks Toba lastega teatri tegemine justkui ei päästa maailma. Aga mis siis üldse päästab?
Ausalt öeldes jõuab see raamat umbes teise kolmandiku peal justkui "üle jõe ujumise surnud punkti". Mul on see lugu varem kaks korda pooleli jäänud, miski seal loos muutub "jõe keskel" veidi korduvaks, masendavaks... Seekord surnud punktist teadlik olles panin edasi ja jõudsin lõpukolmandikku, ühe vana Toba mehega peetud vestluseni. "Mine ja jutusta meist," see mõte on imeliselt välja öeldud. See ongi maailmapäästmine.
Mirjam jätkas vabatahtlikuna Barcelonas, ka sellest on ta muide raamatu kirjutanud, "Minu Barcelona". See on uus lugu, kuigi isegi üks oluline tegelane (lisaks peategelasele) on taas sees. "Minu Tobat" sulgedes mõtlen aga: mis on neist lastest praeguseks saanud? Kas nad oskavad esivanemate keelt, kas nad väärtustavad vanu traditsioone? On nad ikka seal prügi sees? On neil unistusi ja kui, siis mis need unistused on? Kardan, et äkki on unistuseks lihtsalt minema pääseda ja tavaliseks muutuda... Inimene võib ju pääseda, aga kultuurikild, kas ongi lõplikult hääbumises? Ja mis siis ikkagi teha? Vaat selliseid arutelusid on raamatus palju ja nendest peegeldub ka meie enda olukord.
Põlisrahvaste olukord on kurb. Neid pole kellelegi vaja, see on avalik saladus kogu Ameerikas (mõtlen siinkohal maailmajagu, kahte kontinenti, umbes 20 riiki, minu teada pole mitte kusagil olukord parem: põlisrahvad on alamklass).
Te ei tea, mis või kes või kus on Toba? Peaaegu mitte keegi teine ka ei tea, isegi sealsamas riigis, kus Toba kogukond asub (Argentinas). Kui me kunagi selle loo "Minu..." sarja teha võtsime, siis mõtlesin just seda, et kastepiisas peegeldub maailm ja selles ühes getolinnaosas peegeldub kogu meie planeedi põlisrahvaste olukord. Tuleb õhinal üks valge tüdruk maailma päästma (võibolla väga kauge üldistusena ka oma rassi ja maailmajao patte parandama, eks need on ju valged eurooplased, kes Ameerika mandrite elu segi keerasid).
Ja see on väga suur lugu, ulatudes ka Ameerikatest kaugemale. Pisikeste põliste rahvakildude hääbumine massikultuuri suures voos, see käib meil globaalselt, igas nurgas: Aafrikas, Venemaal, Austraalias. Vist mitte ükski teine „Minu...“ sarja raamat ei too seda suurt lugu nii puhtalt esile.
Mäletan, kuidas kadunud Jüri Pino kirjutas omal ajal arvustuse: "See tüdruk oskab kirjutada!" Jah, nii on. Mirjam on ladus, eneseirooniline, aus, tekstis voolab dialoogi ja toimub peategelase areng. Ega ta tegelikult eriti läinudki alguses maailma päästma. Lihtsalt märkas postkastis kirja, sai aru, et selle abiga on võimalik pääseda tasuta Lõuna-Ameerikasse, kasutas võimalust. Koht, kuhu ta sattus, nägi väga masendav välja. Raamatu lõpus saab ring täis: ta lahkub nuttes, ilma, et oleks kordagi korralikult reisile pääsenud, saatjaks laste küsimused, millega slummi-linnaosast vabatahtlikke igal õhtul ära saadeti: "Millal te jälle tulete?"
Arengu osasid on palju. Hispaania keel muidugi (esimesed stseenid algavad naljakate päheõpitud lausetega). Oma olukorra ja abituse tajumine. Ja kohaliku elutunnetuse mõistmine. Toba lapsed ei saa näiteks aru küsimusest "Kelleks tahad saada?" Mis mõttes saada, ma ju juba olen? Suureks saades hakkab see slummilaps kasutama sotsiaalabi ja kellekski saada tahta ta lihtsalt ei oskagi...
Mirjami kõrval joonistuvad välja ka teised vabatahtlikud, kõige värvikamalt noormees, kellel on kaks missiooni, kogu maailma narkootikumid järele proovida ja maailmarevolutsioon koos talle narkouimas saabuva Che Guevara abiga. Täiesti hull noormees, aga paljud tema jutud on väga asjalikud ja omal moel õiged. Ninnunännutamine, näiteks Toba lastega teatri tegemine justkui ei päästa maailma. Aga mis siis üldse päästab?
Ausalt öeldes jõuab see raamat umbes teise kolmandiku peal justkui "üle jõe ujumise surnud punkti". Mul on see lugu varem kaks korda pooleli jäänud, miski seal loos muutub "jõe keskel" veidi korduvaks, masendavaks... Seekord surnud punktist teadlik olles panin edasi ja jõudsin lõpukolmandikku, ühe vana Toba mehega peetud vestluseni. "Mine ja jutusta meist," see mõte on imeliselt välja öeldud. See ongi maailmapäästmine.
Mirjam jätkas vabatahtlikuna Barcelonas, ka sellest on ta muide raamatu kirjutanud, "Minu Barcelona". See on uus lugu, kuigi isegi üks oluline tegelane (lisaks peategelasele) on taas sees. "Minu Tobat" sulgedes mõtlen aga: mis on neist lastest praeguseks saanud? Kas nad oskavad esivanemate keelt, kas nad väärtustavad vanu traditsioone? On nad ikka seal prügi sees? On neil unistusi ja kui, siis mis need unistused on? Kardan, et äkki on unistuseks lihtsalt minema pääseda ja tavaliseks muutuda... Inimene võib ju pääseda, aga kultuurikild, kas ongi lõplikult hääbumises? Ja mis siis ikkagi teha? Vaat selliseid arutelusid on raamatus palju ja nendest peegeldub ka meie enda olukord.
September 8, 2024
Kui raamatu pealiskaudselt kätte võtsin, arvasin, et juttu tuleb mõnest Okeaania asuvast saareriigist. Lugedes sain aru, et mind sõidutati hoopis Argentina põhja-osas asuva pisikese linna, veel pisemasse linnaossa.
Erinevalt teistest “Minu” raamatutest, koostas autor selle raamatu oma inimestest ja nendega seotud mälestustest vabatahtlikuna.
Alguses pisut harjumatu, siis pisut segane, sest inimesi oli palju ja nimed sarnased, aga lõpp nii südamlik ja soe, et endalgi hakkas nukker ta seikluse lõppemise pärast.
Kirjastiil on rikkalik ja tekitas pidevalt silme ette mõnusa filmi hetke sündmustest.
Erinevalt teistest “Minu” raamatutest, koostas autor selle raamatu oma inimestest ja nendega seotud mälestustest vabatahtlikuna.
Alguses pisut harjumatu, siis pisut segane, sest inimesi oli palju ja nimed sarnased, aga lõpp nii südamlik ja soe, et endalgi hakkas nukker ta seikluse lõppemise pärast.
Kirjastiil on rikkalik ja tekitas pidevalt silme ette mõnusa filmi hetke sündmustest.
August 1, 2024
Väga lahe raamat väga erinevast maailma paigast!
Autor on väga tähelepanelik, seega oskab hästi erinevate inimeste vaateid ja kiikse sõnadesse panna. Sain palju targemaks ja ka sõnavara arenes.
Autor on väga tähelepanelik, seega oskab hästi erinevate inimeste vaateid ja kiikse sõnadesse panna. Sain palju targemaks ja ka sõnavara arenes.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews