What do you think?
Rate this book
Южна поща. Земя на хората
320 pages, Mass Market Paperback
First published January 1, 1974
1 person is currently reading
39 people want to read
About the author
Antoine de Saint-Exupéry
1,545 books8,738 followersPeople best know French writer and aviator Antoine de Saint-Exupéry for his fairy tale
The Little Prince
(1943).
He flew for the first time at the age of 12 years in 1912 at the Ambérieu airfield and then determined to a pilot. Even after moving to a school in Switzerland and spending summer vacations at the château of the family at Saint-Maurice-de-Rémens in east, he kept that ambition. He repeatedly uses the house at Saint-Maurice.
Later, in Paris, he failed the entrance exams for the naval academy and instead enrolled at the prestigious l'Ecole des Beaux-Arts. In 1921, Saint-Exupéry, stationed in Strasbourg, began serving in the military. He learned and forever settled his career path as a pilot. After leaving the service in 1923, Saint-Exupéry worked in several professions but in 1926 went back and signed as a pilot for Aéropostale, a private airline that from Toulouse flew mail to Dakar, Senegal. In 1927, Saint-Exupéry accepted the position of airfield chief for Cape Juby in southern Morocco and began his first book, a memoir, called Southern Mail and published in 1929.
He then moved briefly to Buenos Aires to oversee the establishment of an Argentinean mail service, returned to Paris in 1931, and then published Night Flight , which won instant success and the prestigious Prix Femina. Always daring Saint-Exupéry tried from Paris in 1935 to break the speed record for flying to Saigon. Unfortunately, his plane crashed in the Libyan Desert, and he and his copilot trudged through the sand for three days to find help. In 1938, a second plane crash at that time, as he tried to fly between city of New York and Tierra del Fuego, Argentina, seriously injured him. The crash resulted in a long convalescence in New York.
He published Wind, Sand and Stars , next novel, in 1939. This great success won the grand prize for novel of the academy and the national book award in the United States. Saint-Exupéry flew reconnaissance missions at the beginning of the Second World War but went to New York to ask the United States for help when the Germans occupied his country. He drew on his wartime experiences to publish Flight to Arras and Letter to a Hostage in 1942.
Later in 1943, Saint-Exupéry rejoined his air squadron in northern Africa. From earlier plane crashes, Saint-Exupéry still suffered physically, and people forbade him to fly, but he insisted on a mission. From Borgo, Corsica, on 31 July 1944, he set to overfly occupied region. He never returned.
He flew for the first time at the age of 12 years in 1912 at the Ambérieu airfield and then determined to a pilot. Even after moving to a school in Switzerland and spending summer vacations at the château of the family at Saint-Maurice-de-Rémens in east, he kept that ambition. He repeatedly uses the house at Saint-Maurice.
Later, in Paris, he failed the entrance exams for the naval academy and instead enrolled at the prestigious l'Ecole des Beaux-Arts. In 1921, Saint-Exupéry, stationed in Strasbourg, began serving in the military. He learned and forever settled his career path as a pilot. After leaving the service in 1923, Saint-Exupéry worked in several professions but in 1926 went back and signed as a pilot for Aéropostale, a private airline that from Toulouse flew mail to Dakar, Senegal. In 1927, Saint-Exupéry accepted the position of airfield chief for Cape Juby in southern Morocco and began his first book, a memoir, called Southern Mail and published in 1929.
He then moved briefly to Buenos Aires to oversee the establishment of an Argentinean mail service, returned to Paris in 1931, and then published Night Flight , which won instant success and the prestigious Prix Femina. Always daring Saint-Exupéry tried from Paris in 1935 to break the speed record for flying to Saigon. Unfortunately, his plane crashed in the Libyan Desert, and he and his copilot trudged through the sand for three days to find help. In 1938, a second plane crash at that time, as he tried to fly between city of New York and Tierra del Fuego, Argentina, seriously injured him. The crash resulted in a long convalescence in New York.
He published Wind, Sand and Stars , next novel, in 1939. This great success won the grand prize for novel of the academy and the national book award in the United States. Saint-Exupéry flew reconnaissance missions at the beginning of the Second World War but went to New York to ask the United States for help when the Germans occupied his country. He drew on his wartime experiences to publish Flight to Arras and Letter to a Hostage in 1942.
Later in 1943, Saint-Exupéry rejoined his air squadron in northern Africa. From earlier plane crashes, Saint-Exupéry still suffered physically, and people forbade him to fly, but he insisted on a mission. From Borgo, Corsica, on 31 July 1944, he set to overfly occupied region. He never returned.
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 5 of 5 reviews
February 11, 2021
See on taas raamat, mis vajab aega ja süvenemist, et kiht-kihi haaval avaneda, et mõte hakkaks autori omaga haakuma ja sündmustik silme ees hargnema, sest pealiskaudsel pilguheidul võiks muidu ekslikult arvata, et see on niisama lihtne nostlagiline pilguheit autori enese töö- ja teenistusajale lendurina. Tegelikult on aga esmase nostalgia kihtide vahel peidus hoopis suurem ja avaram vaade. Inimestele. Maailmale. Aga kõige enam vast hämmastavale elujõule, mis viib meid edasi ka siis, kui tegelikult enam vähimatki jõudu ega lootust ei ole.
Teades Antoine de Saint-Exupery nime seni vaid kui ühe oma suurima lemmikraamatu "Väikese printsi" autorit, oli mul seda huvitavam teada saada tema maailmast laiemalt ning tulemata ei jäänud ka loodetud aaha-efekt. Nimelt lugedes "Inimeste maas" tema eksirännakutest kõrbes, kus ta peaaegu lootuse kaotanuna satub ühel hommikul kõrberebase tegutsemisjälgedele, sain ühe hoobiga aru, miks on "Väikeses printsis" just niisugused tegelased ja kujundid. See kõik on tulnud sügavalt autori seest, läbielatud kogemused on teda nii kirjaniku kui ilmselt ka inimesena väga palju mõjutanud.
Seda võiks nimetada ühe teekonna looks. Või ka mitme hämmastava ja imelise teekonna. Mille algus ja lõpp on veidi kurvad ja segadusseajavad, seda enam, et masinad ( lennukid) ja poeesia ei tundu esmapilgul kuidagi koos käivat ega isegi mitte omavahel sobivat, siis ometi oskab autor need omavahel kenasti kokku viia, tehes seda tundliku ja sügavalt romantilise tunnetuse ja keelega. Üldse kogu raamatu stiil, eriti "Lõuna postilennuki" poolne osa on kuidagi kergelt hajevil, kõigist tegelastest ja sündmustest libisetakse üle küll neile igati kaasa elades, ent samas siiski vaid nagu pooleldi tiivaga riivates, aga eks raamatus, kus on palju lendamist, ole see vast mõneti ka loomulik...
"Inimeste maa" meeldis mulle enam, sest seal räägitakse rohkem inimeseks kasvamisest ja olemisest. Autor on seal kõrvu kõrbete, sõdade ja kaaslendurite saatustega kohati nukker-romantiliselt ja pisut sentimentaalselt käsitlenud just väikekodanliku argirutiini mõjule inimloomuse arengule, leides sageli siiski ka argipäevas omamoodi vaikset ilu:
"Nii koosnes ka minu olemasolu rõõm sellest esimesest lõhnavast tulisest suutäiest, sellest piima, kohvi ja nisu segust, mille kaudu me tunneme oma osadust vaiksete karjamaade, eksootiliste istanduste ja viljasaakidega, osadust kogu maaga. "( lk 136).
Ent hoolimata oma uinutav-romantilisest kirjeldamislaadist on autor ka vankumatut inimloomuse andekuse ja progressi usku, aga muidugi enesele omaselt- mitte primitiivselt, ahnelt ega materialstlikult, vaid pigem loogilis-loominguliselt ja omamoodi filosoofilisteltki:
"Kõik meie ümber on nii ruttu muutunud, inimeste vastastikused suhted, töötingimused, kombed. Isegi meie psüühikat on raputatud kuni tema põhiolemuseni. Mõistetel nagu äraolek, lahusolek, vahemaa, tagasitulek on hoopis teine reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samaks. Tänase maailma mõistmiseks kasutame eilse maailma poolt loodud keelt. Ja möödunud elu näib paremini sobivat meie loomusega ainult sel põhjusel, et ta sobib paremini meie keelega." ( lk 155)
Sõjad ja kõrbete hukatuslik võlu ei tee siiski õnnelikuks ja just samane hingeline ja kaunis, aga natuke ka kurblik noot jääb raamatut saatma lõpuni välja, kus autor päris viimasel leheküljel oma mõtiskelud paari lausega kokku võtab:
"Ma ei usu kaastundesse. Mind ei häiri see viletsus, millega lõpuks harjutakse nagu laiskusega. Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei vaeva nende muhud, küürud ega inetus, mind vaevab see, et igaüks neist võiks olla surmatud Mozart." ( lk 254)
Teades Antoine de Saint-Exupery nime seni vaid kui ühe oma suurima lemmikraamatu "Väikese printsi" autorit, oli mul seda huvitavam teada saada tema maailmast laiemalt ning tulemata ei jäänud ka loodetud aaha-efekt. Nimelt lugedes "Inimeste maas" tema eksirännakutest kõrbes, kus ta peaaegu lootuse kaotanuna satub ühel hommikul kõrberebase tegutsemisjälgedele, sain ühe hoobiga aru, miks on "Väikeses printsis" just niisugused tegelased ja kujundid. See kõik on tulnud sügavalt autori seest, läbielatud kogemused on teda nii kirjaniku kui ilmselt ka inimesena väga palju mõjutanud.
Seda võiks nimetada ühe teekonna looks. Või ka mitme hämmastava ja imelise teekonna. Mille algus ja lõpp on veidi kurvad ja segadusseajavad, seda enam, et masinad ( lennukid) ja poeesia ei tundu esmapilgul kuidagi koos käivat ega isegi mitte omavahel sobivat, siis ometi oskab autor need omavahel kenasti kokku viia, tehes seda tundliku ja sügavalt romantilise tunnetuse ja keelega. Üldse kogu raamatu stiil, eriti "Lõuna postilennuki" poolne osa on kuidagi kergelt hajevil, kõigist tegelastest ja sündmustest libisetakse üle küll neile igati kaasa elades, ent samas siiski vaid nagu pooleldi tiivaga riivates, aga eks raamatus, kus on palju lendamist, ole see vast mõneti ka loomulik...
"Inimeste maa" meeldis mulle enam, sest seal räägitakse rohkem inimeseks kasvamisest ja olemisest. Autor on seal kõrvu kõrbete, sõdade ja kaaslendurite saatustega kohati nukker-romantiliselt ja pisut sentimentaalselt käsitlenud just väikekodanliku argirutiini mõjule inimloomuse arengule, leides sageli siiski ka argipäevas omamoodi vaikset ilu:
"Nii koosnes ka minu olemasolu rõõm sellest esimesest lõhnavast tulisest suutäiest, sellest piima, kohvi ja nisu segust, mille kaudu me tunneme oma osadust vaiksete karjamaade, eksootiliste istanduste ja viljasaakidega, osadust kogu maaga. "( lk 136).
Ent hoolimata oma uinutav-romantilisest kirjeldamislaadist on autor ka vankumatut inimloomuse andekuse ja progressi usku, aga muidugi enesele omaselt- mitte primitiivselt, ahnelt ega materialstlikult, vaid pigem loogilis-loominguliselt ja omamoodi filosoofilisteltki:
"Kõik meie ümber on nii ruttu muutunud, inimeste vastastikused suhted, töötingimused, kombed. Isegi meie psüühikat on raputatud kuni tema põhiolemuseni. Mõistetel nagu äraolek, lahusolek, vahemaa, tagasitulek on hoopis teine reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samaks. Tänase maailma mõistmiseks kasutame eilse maailma poolt loodud keelt. Ja möödunud elu näib paremini sobivat meie loomusega ainult sel põhjusel, et ta sobib paremini meie keelega." ( lk 155)
Sõjad ja kõrbete hukatuslik võlu ei tee siiski õnnelikuks ja just samane hingeline ja kaunis, aga natuke ka kurblik noot jääb raamatut saatma lõpuni välja, kus autor päris viimasel leheküljel oma mõtiskelud paari lausega kokku võtab:
"Ma ei usu kaastundesse. Mind ei häiri see viletsus, millega lõpuks harjutakse nagu laiskusega. Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei vaeva nende muhud, küürud ega inetus, mind vaevab see, et igaüks neist võiks olla surmatud Mozart." ( lk 254)
April 21, 2021
"Lõuna postilennuk" on kirjaniku debüütteos ja ma ütleksin, et väga tugev debüüt. Kuigi sarnaselt teisele samade kaante vahel olevale teosele ehk "Inimeste maale" tugineb ka see teos kirjaniku enda kogemustele lendurina ja jutustab postilenduri elust, on see oluliselt ilukirjanduslikum ja poeetilisem ja meeldiski mulle tervikuna rohkem. "Inimeste maa" on rohkem fragmenteeritum ja realistlikum, ilmselt ka põnevam ja poeb kindlasti samamoodi südamesse. Mõlemat lugu aga iseloomustab ehe inimlikkus ja inimese parimate tunnete rõhutamine. Karmist lenduritööst lugedes jääb kumama mõte, et parim selle juures on inimesed, kellega sama kirge jagada ja mammona on vaid mammona. Tasuks endale tänapäeva maailmaski aeg-ajalt meelde tuletada. Lisaks on raamatus imelised kirjeldused. Lugemiseks tasub aega võtta, sest väliselt mälestuste ja meenutuste all on peidus veel palju rohkem kihte, mis aeglaselt koorides sealt nähtavale tulevad.
September 13, 2021
Filosoofiline ja sügav raamat elust ja inimsuhetest.
Mul võttis umbes pool raamatut, et sellesse päriselt sisse suubuda ja suuta autoriga samastuda, aga kui see juhtus, siis oli lugemine tõeliselt nauditav. Üks mõte, mitmeist, mis kummitama jäi:”Kõik meie ümber on nii ruttu muutunud: inimeste vastastikused suhted, töötingimused, kombed. Isegi meie psüühikat on raputatud kuni tema põhialisteni. Mõistetel nagu lahusolek, äraolek, vahemas, tagasitulek, on hoopis teine reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samaks. Tänase maailma mõistmiseks kasutame eilse maailma jaoks loodud keelt. Ja möödunud elu näib paremini sobivat meie loomisega ainult sel põhjusel, et sobib paremini meie keelega.”
Soovitan võtta selle raamatu lugemiseks päriselt aega.
Mul võttis umbes pool raamatut, et sellesse päriselt sisse suubuda ja suuta autoriga samastuda, aga kui see juhtus, siis oli lugemine tõeliselt nauditav. Üks mõte, mitmeist, mis kummitama jäi:”Kõik meie ümber on nii ruttu muutunud: inimeste vastastikused suhted, töötingimused, kombed. Isegi meie psüühikat on raputatud kuni tema põhialisteni. Mõistetel nagu lahusolek, äraolek, vahemas, tagasitulek, on hoopis teine reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samaks. Tänase maailma mõistmiseks kasutame eilse maailma jaoks loodud keelt. Ja möödunud elu näib paremini sobivat meie loomisega ainult sel põhjusel, et sobib paremini meie keelega.”
Soovitan võtta selle raamatu lugemiseks päriselt aega.
April 17, 2024
Olen varasemalt lugenud temalt üksnes Väikest Printsi, mis on üks mu lemmikuid raamatuid. Lõuna postilennuk ületas minu ootusi. See on keeleliselt nii kaunisti kirjutatud, ehkki raamat on lühike, võttis lugemine üsna kaua, kuna see nõudis pauside võtmist peatükkide vahel ja loetu seedimist. Peaaegu igas lauses on nii palju sügavmõttelisust. Põhiteemad on minu arvates üksildus, rahutus ja elumõtte leidmine. Eriti nauditav lugemine, mida kavatsen aastate pärast kindlasti taaslugeda.
Displaying 1 - 5 of 5 reviews