See on taas raamat, mis vajab aega ja süvenemist, et kiht-kihi haaval avaneda, et mõte hakkaks autori omaga haakuma ja sündmustik silme ees hargnema, sest pealiskaudsel pilguheidul võiks muidu ekslikult arvata, et see on niisama lihtne nostlagiline pilguheit autori enese töö- ja teenistusajale lendurina. Tegelikult on aga esmase nostalgia kihtide vahel peidus hoopis suurem ja avaram vaade. Inimestele. Maailmale. Aga kõige enam vast hämmastavale elujõule, mis viib meid edasi ka siis, kui tegelikult enam vähimatki jõudu ega lootust ei ole.
Teades Antoine de Saint-Exupery nime seni vaid kui ühe oma suurima lemmikraamatu "Väikese printsi" autorit, oli mul seda huvitavam teada saada tema maailmast laiemalt ning tulemata ei jäänud ka loodetud aaha-efekt. Nimelt lugedes "Inimeste maas" tema eksirännakutest kõrbes, kus ta peaaegu lootuse kaotanuna satub ühel hommikul kõrberebase tegutsemisjälgedele, sain ühe hoobiga aru, miks on "Väikeses printsis" just niisugused tegelased ja kujundid. See kõik on tulnud sügavalt autori seest, läbielatud kogemused on teda nii kirjaniku kui ilmselt ka inimesena väga palju mõjutanud.
Seda võiks nimetada ühe teekonna looks. Või ka mitme hämmastava ja imelise teekonna. Mille algus ja lõpp on veidi kurvad ja segadusseajavad, seda enam, et masinad ( lennukid) ja poeesia ei tundu esmapilgul kuidagi koos käivat ega isegi mitte omavahel sobivat, siis ometi oskab autor need omavahel kenasti kokku viia, tehes seda tundliku ja sügavalt romantilise tunnetuse ja keelega. Üldse kogu raamatu stiil, eriti "Lõuna postilennuki" poolne osa on kuidagi kergelt hajevil, kõigist tegelastest ja sündmustest libisetakse üle küll neile igati kaasa elades, ent samas siiski vaid nagu pooleldi tiivaga riivates, aga eks raamatus, kus on palju lendamist, ole see vast mõneti ka loomulik...
"Inimeste maa" meeldis mulle enam, sest seal räägitakse rohkem inimeseks kasvamisest ja olemisest. Autor on seal kõrvu kõrbete, sõdade ja kaaslendurite saatustega kohati nukker-romantiliselt ja pisut sentimentaalselt käsitlenud just väikekodanliku argirutiini mõjule inimloomuse arengule, leides sageli siiski ka argipäevas omamoodi vaikset ilu:
"Nii koosnes ka minu olemasolu rõõm sellest esimesest lõhnavast tulisest suutäiest, sellest piima, kohvi ja nisu segust, mille kaudu me tunneme oma osadust vaiksete karjamaade, eksootiliste istanduste ja viljasaakidega, osadust kogu maaga. "( lk 136).
Ent hoolimata oma uinutav-romantilisest kirjeldamislaadist on autor ka vankumatut inimloomuse andekuse ja progressi usku, aga muidugi enesele omaselt- mitte primitiivselt, ahnelt ega materialstlikult, vaid pigem loogilis-loominguliselt ja omamoodi filosoofilisteltki:
"Kõik meie ümber on nii ruttu muutunud, inimeste vastastikused suhted, töötingimused, kombed. Isegi meie psüühikat on raputatud kuni tema põhiolemuseni. Mõistetel nagu äraolek, lahusolek, vahemaa, tagasitulek on hoopis teine reaalne tähendus, kuigi sõnad on jäänud samaks. Tänase maailma mõistmiseks kasutame eilse maailma poolt loodud keelt. Ja möödunud elu näib paremini sobivat meie loomusega ainult sel põhjusel, et ta sobib paremini meie keelega." ( lk 155)
Sõjad ja kõrbete hukatuslik võlu ei tee siiski õnnelikuks ja just samane hingeline ja kaunis, aga natuke ka kurblik noot jääb raamatut saatma lõpuni välja, kus autor päris viimasel leheküljel oma mõtiskelud paari lausega kokku võtab:
"Ma ei usu kaastundesse. Mind ei häiri see viletsus, millega lõpuks harjutakse nagu laiskusega. Mind vaevab see, mida ei saa parandada vaestele jagatava supiga. Mind ei vaeva nende muhud, küürud ega inetus, mind vaevab see, et igaüks neist võiks olla surmatud Mozart." ( lk 254)