„Minu Narva. Kümme aastat hiljem“ on jätk 2013. aastal ilmunud „Minu Narva“ raamatule, mille alapealkiri on „Kahe maailma vahel“. Narva on praegu enamgi veel kahe maailma, ida ja lääne vahel, aga ta on Euroopa eelpost. Just siin, Narvas, saab alguse Euroopa. Kümne aastaga on Narva nii palju muutunud, et toona ilmunud raamat ei anna päris õiget pilti narvalastest ja neile üliarmsast linnast. Kui teid huvitavad praegused narvalased – kust nad on tulnud ja mis nad elust arvavad –, siis on see raamat teile. Kui te tahate teada, kuidas Ukraina sõda on linna muutnud, siis vahest leiate siit ka sellele vastuse. Kui tahate Narva külla tulla, teha eeltööd ja plaanida, teada, kuhu minna ja kus süüa-juua, siis leiate siit mõned nõuanded. Mõlema raamatu autor Katri Raik (sündinud 1967 Tartus) on ajaloolane ja poliitik, Narva linnapea ja pikaaegne Tartu ülikooli Narva kolledži direktor. Poliitikuna nimetab ta oma erakonnaks Narvat ning ajaloolasena on tema lemmikteema Narva minevik.
Aitäh raamatu eest, kirjastus Petrone Print! • Ma kirjutan nende kahe Narva raamatu peale kokku ühe arvustuse, sest minu meelest on neid just parim nii lugeda - järjest. Sest ma ütleksin küll, et nad täiendavad teineteist, mis sellest et autor ise soovitab lugeda seda uut raamatut ja pigem mitte enam vana.
Küll aga nii kui ma nägin, et ilmumas on uus “Minu Narva” raamat, läksin ma Yagasse, et vaadata, kas vana on ka veel saadaval, sest no kuidas ma loen seda n-ö teist osa kui esimene lugemata on. Lisaks ma arvasin kohe, et sedasi on põnev võrrelda, mis selle ajaga muutunud on.
Ilmselt jah paljud asjad selle kümne aasta tagusega võrreldes on muutunud - no Lenini kuju on näiteks ära viidud. Ma seda 2013. a raamatut lugedes guugeldasin üsna palju pidevalt kõrvale, et kas ja mis.
Kui ma nüüd oma märkmeid vaatan, siis ma olen lausa kirjutanud, et mulle vist meeldiski vana natukene rohkem, et uuem oli liialt palju nagu ajalootund. Ajalugu mulle tegelt koolis väga meeldis 😀
Narva kümme aastat hiljem! Võrreldes eelmise raamatuga, tundub praegune Narva palju värviküllasem ja rõõmsam, tegelikult lausa kutsub nii meelel kui ka keelel kaugeks jäänud Narva linna uuesti avastama. Viimane ja ka ainuke mälestus oligi lapsepõlvest, kus sai sellest täiesti isemoodi linnas Venemaa poole piilutud. Kahe raamatu peale kokku olen palju teadlikumaks Narva linnast saanud, siinses raamatus saab rohkelt lugeda ka linna ajaloo kohta, kindlasti ka uusi fakte. Mina kui suur ajaloo huviline muidugi nautisin seda täie mõnuga.
Katri Raik "Minu Narva. Kümme aastat hiljem" on kutse külastada Narvat, pakkudes nii linna lühiajalugu kui ka pilguheitu igapäeva. Ma ei ole kahjuks autori esimest Minu sarja raamatut lugenud, seega puudub võrdlusmoment. Küll olen osalenud tema linnatuuril, mis oli väga põnev.
Ma ausalt öelda ei oska arvatagi, millest Katri esimene raamat pajatab, kuna siin leidus kõike, mis Narvaga seostub. Ta teeb oma kodulinnale tublisti reklaami, püüdes edasi anda linna olemust. Raamat loetleb üles kõik head-vead ning tutvustab linna ajalugu, jõudes välja tänapäeva, tanki ja Lenini teisaldamiseni. Naine on kokku kogunud palju killukesi, mida tahab edasi anda - värvikaid tegelasi ja juhtumeid ajaloost, seiku igapäevast, anekdoote. Humoorikate pealkirjade järgi ei saa hästi arugi, millest peatükis juttu tuleb.
Teose sõnum on selgeimast selge: "Narva on äge!". Olen nõus, Narva on tõesti pikemat avastusretke väärt! "Minu Narva. Kümme aastat hiljem" juhatab suuna kätte, kust sellega pihta hakata, aga kaootilise ülesehituse tõttu raamat päris turismibrošüüri mõõtu välja ei anna. Soovitused tuleb muu jutu vahelt ise välja noppida.
Autor soovitab eessõnas piirduda ainult käesoleva osaga, aga tasub küll esmalt esimene Minu Narva läbi lugeda. Raamatud on piisavalt erinevad ja ajalises mõttes huvitavad. Sarnaselt esimesele osale on raamatus tähtsalt kohal ajalugu, ülevaate saab Peeter I aegadest alates ja mitmel pool on kasutusel kohalike elanike meenutused. Ka poliitikal on oluline roll, see sisevaade on huvitav ja asjakohane. Jaroslav Hašeki novelli lisamine oli minu arvates pigem üleliigne. Loodan, et tuleb ka "Minu Narva. Kakskümmend aastat hiljem".
Kiitus, et Narva raamat on saanud nüüd uue versiooni, 10 aastat peale esimese ilmumist! Mõneti on need kaks teost sarnased, just autori tooni poolest, aga kindlasti on asjalikum ikka seda viimast raamatut lugeda, kui on huvi Narva ja narvalaste vastu. Oma ajaloolase tausta tõttu on Katri Raik käesolevasse “Minukasse” sisse pikkinud ohtralt ajaloolisi sündmusi - keda see valdkond kõnetab rohkem, siis kindlasti on põnev lugemine. Lisaks on siin veel päris palju ümberkirjutatud Ameerika tudengite muljeid, mida nad Narvas õppides kogenud on - taas omamoodi huvitav lugeda, kuidas välismaalased meie piirilinna suhtuvad. Ja muidugi ei puudu narvalaste endi ütlemised ja meenutused (kohati on need küll ilmselt tänu tõlkele veidi veidravõitu sõnastusega…või noh ma ei teagi, midagi nagu häiris mind 😅). Aga kohalikust poliitikast, mis minu jaoks kõige põnevm tundus selle raamatu juures, oli pigem vähe juttu ja ehk seepärast ka “ainult” 3⭐️. Tegelikult ma ikka soovitan teistel seda uut Narva raamatut lugeda küll. ☺️
Narva ja Katri - kes neid suudaks lahuta! Raamatut lugema hakkasin hoopis helgemal ajal, kui Katri linnapea rollis oli ja raamatu lõpetasin nüüd, mil võimuvangerdused Narvas taas uudiskünnist ületanud.
Mõnes lugejas vastakaid tundeid tekitanud ajaloo killud kõnetasid mind küll väga. Narva suursugusus, trööstitus ja eluilu tuli läbi nende hoopis paremini minuni. Narva ei saagi olema kunagi selline, nagu on teised Eesti linnad ja läbi selle lugemiselamuse tegin vist ka ise sellega natuke rohkem rahu. Ja muidugi - Narvat ei saagi mõista, aga teda peab armastama. Suure kirega. Nagu autor öelnud on. Kirjutan alla ja ootan Narva kolmandat tulemist!
Täiesti minu maitsele minukas. Muhedate torgetega harivalt ülevaatlik Narva lugu vaatab siit raamatust vastu. Raik on isegi kuivavõitu ajaloo faktipurust pigistanud välja värvikad tegelased ja mahlakad seigad. Ja kuigi ta ähvardas raamatu algusotsas uutele moevooludele alluda (mis puudutab ajaloo ümber kirjutamisest soolisest vaatenurgast), siis päris nii hulluks see asi ei läinud.
Mõtteid. Ma tean päris mitut inimest, kes hruštšovkadest möödudes võtavad vaevaks suud kulutada ja teatada, et need kõik tuleks maatasa tõmmata. Kuidas sa nii ütled, see on ju kellegi jaoks kodu, see kõige armsam ja turvalisem paik, ehk on selle ostmiseks võetud ränkraske laenukooremgi veel turjal kanda... Ses suhtes mulle väga meeldis, kuidas autor avas koledusele rõhujatele seda mündi teist poolt.
Võib-olla meeldis see raamat mulle ka põhjusel, et autor võttis vaevaks siin meenutada üht laulu, mis ühe tüdruku (nimesid nimetamata) paneb joonelt tantsupõrandale lendama. Jah, see on "Aino on ainus". Ma ei tea siiani kedagi teist, kes nii jäägitult seda laulu fännaks 😀
Igatahes on siin kirjutatud kõigest, mis sul iganes Narvaga seostuda võiks või seostuma peaks. Olgu selleks arhitektuur, ajalugu, jõelaev, narva keel, silmud, tehased, 9. mai, tank, salakaup, linnavolikogu istungid (mu lemmiksaatelõigud AK-s), naised, datšad... sa vaid nimeta!
Tundub selline raamat, mida on põhjust (vähemalt) kaks korda lugeda. Esmalt mugavalt lugemispesas teksti nautides ja teine kord juba enne Narva poole teele asumist, ohtralt märkmeid tehes, sest vihjeid, kuhu minna ja mida vaadata on siin üksjagu.
Sattusin raamatu " Minu Narva. Kümme aastat hiljem" Katri Raik esitlusele. Vestluse viis läbi raamatu toimetaja Juku-Kalle Raid. Ausalt öeldes nad vestlesid nii inspireerivalt, jättes kõik huvitavamad lood avastama raamatust. Ostsin raamatu. Sain sinna sisse autogrammi ja hakkasin kodus lugema, sest tahtsin teada saada vestluses mainitud kohtade kohta. Raamat ise on suuremas osas Narva ajalugu käsitlev. Mainib ära ka praeguseid populaarsemad söögikohad ja näiteks minuni ei olnud veel jõudnud info, et Narva jõel sõidab teist aastat juba laev nimega Caroline. Täitsa tekkis tahtmine uuesti Narvat külastada ja raamat ise oli ka haaravalt kirjutatud. Mulle meeldib kui on pikitud ajalugu enda kogemustega ristirästi. Hästi kaasahaarav raamat!
Raamatut lugedes tuli nii suur tahtmine seda vibreerivat omalaadset linna uuesti kohata, nii et kutsusin tütre kaasa ja läksime Narva! Ma soovitan võimalusel lugeda kahte "Minu Narvat" (esimest saab tänapäeval küll vaid raamatukogust või moodsates e- ja audioformaadis), sest nad täiendavad teineteist. Näiteks heade söögikohtade nimed on kirjas vaid esimeses Narvas. Läksime sööma, "Minu Narva" näpus, ja puhveti perenaine ei saanud jätta ütlemata: "See on meie linnapea kirjutatud!" Vene keeles, aga millise uhkusega ta seda ütles! See oli ajal, kui Katri oli linnapea. Ja kuigi ta seda (praegu või enam) ei ole, siis igal juhul on ta narvakate jaoks "oma". Omaks võetud, omaks kasvanud. Narvat ja narvakaid mõistma-armastama hakanud. Katri ei ole mahe kuju, ta on terav ja humoorikas. Kui mõtlema hakata, on see täiesti uskumatu lugu, et üks vähese vene keele oskusega Tartu-eestlanna kolis Narva ja võitis seal südamed, sai hakkama rektorina ja valiti linnapeaks. Aga see raamat (need raamatud) ei ole liiga edevalt Katri lood, ta jääb enamasti tahaplaanile ja keerutab lugude karusselli enda ümber, nii olevikus kui minevikus. Ja tasapisi haarab Narva võlu lugeja endasse. Kui unikaalne see linn on, ja kui palju on kannatada-vintsutada saanud. Loodan, et iga eestlane käib igal aastal vähemalt kord Narvas. See on üks pisike samm, millest sünnib kokku päris palju lõimumist ja empaatiat.