Jaan Kaplinski esseistlikus raamatus "Isale" on kaks poolust. Ühelt poolt püüab ta avastada oma poola päritolu isa elu ja suguvõsa ning taastada isa kunagiste tuttavate mäletuste abil isa elu Tartus enne Venemaale vangilaagrisse saatmist. Teiselt poolt on raamat pöördumine isa poole, keda ta õieti ei mäletagi. Kaplinski kirjeldab isale omaenda elatud elu, arusaamist maailmast ja suhteid lähedastega.
«Eks mina, nagu kõik kirjanikud, olen kirjutand väga palju endast. Ja nagu kõik kirjanikud, olen mängind endaga ja lugejaga peitust -- ühtaegu näidanud ja varjanud ennast. Aga see on paratamatus. Kabalistid on seda mõistnud ammu enne kirjandus- ja kunstiteadlasi. Moshe Cordovero kirjutas, et iga loomine, ka jumalik loomine on ühtaegu enda avaldamine ja enda varjamine. Maailma luues ilmutab Jumal end ja ühtaegu varjab end looriga. Jumalik maailm on loor Jumala palge ees. Nii on ka teosed loor kirjaniku palge ees. Millest sageli ei näe läbi lugejad, uurijad ega lõpuks ka kirjanik ise. Kirjanik on ju iseenda esimene lugeja ja sageli jääb ta ka esimesena uskuma oma kirjutatut, eriti kui see on hästi kirjutatud. Tema enda meelest muidugi.»
Jaan Kaplinski teos "Isale" on suurepärane näide ühest hääbuvast kunstivormist - kirja kirjutamisest. Milleks haarata sulepead, kui palju lihtsam ja kiirem on telefoniekraanil säravaid tähekesi toksida ning oma mõte teise inimese poole sekundi murdosaga teele saata. Mõte, mis üldjuhul koosneb kolmest kuni viiest grammatiliselt ja süntaktiliselt valesti seatud sõnast. Samas eks sisu olegi ju olulisem vormist, seda eriti tänapäeva kiires maailmas. Aega oma mõtteid rahus ja vaikuses lõpuni selgeks mõelda polegi enam nii lihtne. See vajab otsustavust öelda lahti igapäevaselt meid kütkeis hoidvatest kohustustest. Võtta aeg maha, istuda rattasadulasse ning sõita ära maale või metsa. Mida kauemaks, seda parem nii sulle, kuid kokkuvõtvalt ka teistele.
Kaplinski otsustaski ühe endale ammu antud lubaduse teoks teha ja kirjutada valmis kirja oma isale. Kiri, millele ei ole enam mõtet peale kirjutada aadressi ega kleepida marki. Kiri, mille aadressiks oleks nagunii olnud "Jerzy Kaplinski, nõudmiseni, Siber, NSVL". Tegemist on kindlasti Kaplinski jaoks teraapilise raamatuga, kus ta saab aastakümneid enda sees olnud mõtted ja küsimused paberile panna. Küsimused, mida ta oleks tahtnud küsida oma isalt, emalt või näiteks Poola soost vanavanaisalt. Kas või seda, kui hea perekonnatuttav oli Vladimir Iljitš Uljanov?
Tegemist on ausa ja nukra raamatuga, mille hingesugulasteks on kindlasti mõned Tõnu Õnnepalu teosed ("Harjutused", "Flandria päevik", "Mandala"). Mõlemad kirjanikud suudavad iseenda ja oma suguvõsa loo asetada laiemasse aja- ja kultuuriloolisse konteksti. Kui Õnnepalu on natuke tolmuse lääneeuroopaliku elutunnetusega loojanatuur, siis Kaplinski esindab omakorda idamaade mõttelaadi. Mõlema mehe passis peaks "Eesti Vabariigi kodaniku" asemel seisma "Maailmakodanik".
Raamatus lahti rulluva perekonnaloo taustale on asetatud USA invasioon 2003 aastal Şaddām Ḩusayni juhitud Iraaki. Iraagi sõja puhkemisest tõukuvalt on raamatu lõpuosas mitmeid mõtisklusi kogu planeedi tuleviku suhtes. Kahjuks on kõik need mõtted vägagi tumedates toonides ning Kaplinski ei näe tarbimisühiskonnal muud tulevikku, kui sõna otseses mõttes lämbumist hapnikupuuduse kätte. Kõigi Kaplinski mõtteavaldustega antud teoses ma küll ei nõustuks, kuid raiskamisühiskonnale ei näe ka mina hea tahtmise juures helgemat tulevikku paistvat.
Kindlasti soovitan lugeda "Isale" koheselt pärast Kaplinski romaani "Seesama jõgi" lugemist. Paljud romaanis kajastamist leidnud motiivid on põhjalikumalt ja laiemal ajaloolisel taustal lahti seletatud. Huvitav on jälgida, milliste autobiograafiliste seikadega on autor otsustanud mängida ning milliseid muutusi see või teine motiiv kirjaniku käe all läbi teinud. Kirjanikutöö telgitagustesse kiikamine on mõnikord äärmiselt põnev ettevõtmine.
PS: Seekord tundsin tõsiselt puudust paberile trükitud raamatust. "Isale" e-raamatu versioon ei sisaldanud ühtegi fotot, mis on mälestusteraamatu puhul on suureks miinuseks. Elagu paberraamat!
PPS: Lõpetuseks meelespea kõigile aja maha võtjatele - kui võtad aja maha, istud rattasadulasse ja sõidad ära maale, siis EI HAKKA esimese asjana maasikapeenart rohima või sirelihekki pügama.
"See teebki mulle kõige enam valu: ma ei suuda jälgida seda, kuidas loodus, elav keskkond, milles olen kasvanud, nüüd igal pool meie ahnuse ja rumaluse ees taandub ja hävib. /.../ Mina tunnen, et mida vähem on loodust, mida vähem on nurmesid, põlismetsi, linnulaulu, ja mida enam autosid, reklaami ja ajaviidet, seda vähem tahan minagi elada. Nüüd, kuulates raadiost sõjateateid, mis sageli on rohkem sõjapropaganda, tunnen mõnelgi puhul, et ainus, mida veel tahan, on uinuda ja mitte enam kunagi ärgata. Minu maailm, minu aeg, minu aegilm on läbi ja selles uues ilusas maailmas, new brave worldis ei ole minul midagi teha. Nii ma ei teagi, miks veel elan, kas lootusest mingile imele või lihtsalt kohusetundest. Ma elan siin maapaos, oma nurgakeses, kus on veel linde, kimalasi, konni, nurmelilli, metsa, mis pole inimese istutatud, kus koprad langetavad kraavi ääres kaski ja metsatee ääres on mahavisatud õunast hakand kasvama õunapuu. Siin ma elan, lugemata ajalehti, vaatamata televiisorit."
"Kuidas elada maailmas, kus peaaegu kõik teeb haiget?"
See raamat tahab olla kiri isale, keda enam pole, samas kaldub ta kirjast kuhugi väga kaugele, isegi populaarteadusesse, mis annab aimu, mida Kaplinski mõtles või arvas. Kohati liigagi isiklik, nagu oleks võhivõõraste peielauda sattunud. Mõjus lõpuks intellektuaali päevikuna, kus palju väärt mõtteid ja kasulikke viiteid, noorele tartlasele vajalikke ülestähendusi, aga ka palju niisama vahtu, mis olid ballastiks kaasas. Praeguse aja kontekstis on tema ameerikavastasus sõõm värsket õhku.