"Rännak" kuulub ilmselt mõnes mõttes esoteerilise kirjanduse klassikasse, vähemalt olen nii aru saanud. Samuti peaks Baysi loodud rännakumeetod olema efektiivne vaimne teraapia.
Mulle raamat küll mingit väga murrangulist mõju ei avaldanud ning minu elu see ei muutnud, ehkki igas raamatus leidub muidugi õpetlikku ning kirjutasin välja ka päris palju tsitaate.
Autori jutustused tema enda elust ja kogemustest olid üsna huvitavad. Samuti õpetab ta samm-sammult ise koos partneriga rännakut läbi viima. Selle tehnika efektiivsusesse on mul küll paraku keerukas uskuda. Samas on probleem ilmselt pigem minu sisemistes blokeeringutes ja võimetuses visualiseerida ning end kogemiseks lõdvaks lasta. Ratsionaalne analüüsiv mõistus jälgib kõike kõrvalt, kulm irooniliselt kergitatud- mis tunnetamisest me sellistes oludes räägime, eks ole.
Samas Baysi kirjeldustes langesid kõik hetkega muutunud teadvuse seisundisse, koorisid oma emotsioonide kihte, leidsid lõkketule äärde õiged inimesed ning pidasid nendega maha kõike selgitavad ja andestavad kahekõned. Leidsin lugedes ärritava olevat, et kõike oli kujutatud nii lihtsana: hakkad muudkui lihtsalt pihta ja juba kukudki plaksti! oma emotsioonidest läbi.
"Rännakut" lugedes ning Brandoni vähist tervenemise looga tutvudes oli mul ka raske mitte olla natuke kibestunult skeptiline ja pettunud. Tundus, et mis on võimalik temal, ei pruugi seda siiski olla teistel, tavalistel inimestel. Bays oli aastaid tegelenud pideva vaimse praktikaga, ta kuulus siseringi ning omas mitmeid nn eksklusiivseid sõpru-tuttavaid, kelle juurde tavainimesel puudub ligipääs, ta valdas vajalikku informatsiooni, oli ka ainelises mõttes jõukas. Ühesõnaga sai ta palju abi ja toetust, tal olid kõik teadmised ja võimalused oma probleemiga tegelemiseks.
Ütleb ta ju isegi, et teda "juhiti". Võib-olla teised inimesed, mina sealhulgas, ei ole võimelised oma teejuhtide või Kõrgema Minaga kontakti saavutama, nad ei suuda olla Lättega ühenduses, leida abi ega juhtimist, neile pole mingil põhjusel sellist luksust ette nähtud, seega ei saa sama tulemus olla igaühe puhul lihtsalt korratav, nagu autor püüab mõista anda.
Seetõttu mõjub mulle taoliste raamatute lugemine pahatihti mitte inspireerivalt, vaid vastupidi hoopis frustreerivalt, sest tajun veelgi teravamalt isiklikku võimetust ja suutmatust. Kindlasti pole see muidugi nii mõeldud, pigem ikka vastupidi ning on tore, et paljud inimesed on Rännakust abi saanud ning olnud võimelised tervenema ning oma elu muutma.