What do you think?
Rate this book
Vallimäe neitsi. Algupärane romaan Eesti minevikust
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 3 of 3 reviews
January 26, 2015
Vahel ma ikka mõtlen, kas meie keelekasutus on tõesti sajanditega nõnda muutunud? Ma ei mõtle siinkohal sõnavara, mille pidev teisenemine (täienemine/unustamine) on üks maailma muutumise loomulik osa. Ma mõtlen hoopis kuidas me kõneleme. Stiili! Kui pikad on laused? Kui pikalt laseme oma vestluskaaslasel rääkida enne kannatamatu märkusega vahele hüppamist? Kui argiseks on argikeel argistunud? Sellised mõtted tulevad mulle tavaliselt pähe, kui ma loen mõnda ülemöödunud sajandist pärinevat teost või EW-i ajal tegutsenud kunstiinimeste kirjavahetusi/päevikuid.
Olen viimase aasta jooksul lugenud kenakese virna 19. sajandil kirjutatud ajalooainelist eesti kirjandust. Kokkuvõtvalt hakkab mulle aina enam tunduma, et tolle aja kirjamehed uskusid tõemeeli, et sajandeid tagasi kasutasid meie esivanemad dialoogi asemel oodloogi (oodloog - vastastikku või üksi peetavad ülistus- ja ahastuskõned). Või on tegemist ikkagi lihtsalt romantismile omase kirjandusliku võttega ja heroilise antiikluule pikaajaliste mõjudega? Soovunelmaga, sest kunagi pidi ju eksisteerima ajajärk, millal eestlased olid üllamad ja uljamad? Ei ole ju võimalik, et me olemegi nende räpaste orjade lapsed, kes talved veedavad kogukonniti väikestes lobudikes koos pudulojustega. Jakobson ju rääkis meile Valguseajast. Perioodist, millal meilgi olid mitmed võimsad jumalad, nagu kaugetel Kreekamaa meestel. Jakobson ei valetanud ju kunagi! Ta oli ju ikkagi Keisriherra südamesõber!
Siiski mõistis vahel ka mõni paadunum romantist, et oma nime asemel kolm risti kirjutava talupoja suhu ei sobi ülevad kiidulaulud. Ulmekirjandusega polnud meie lugejad ju veel tuttavad. Tekkinud ebakõla sai lihtsa võttega lahendada - tegelaskonna rahvust muutes ehk eestlaste ajaloo asemel kirjutada Eestimaa ajaloost. Sellist nõksu kasutas ka Jaak Järv esimeses eesti romaanis "Vallimäe neitsi". Kodukootud kangelaste asemel on esimese eesti romaani tegelasteks sakslased, rootslased ning venelased. Isegi kõrgesti sündinud Peeter I satub romaanis deus ex machina rolli. Ainsaks eesti soost tegelaseks teoses on preester Urbani majas teeniv Mihkel, kellele autor pühendab umbes kolm lauset. Rohkem pole meie esivanemad leheruumi ära teeninud.
"Vallimäe neitsi" puhul on huvitavaks motiiviks autori üllatuslikult selge osapoole valimine Põhjasõja vastasleeride vahel. Romaanist, mis ilmus venestuse laineharjal ootaks kõikumatut Venemaa ajalooliste "võitude" ülistamist. Tsensuur oli tollal ju ikkagi kõva käega ja igale trükki saada soovivale käsikirjale oma heakskiidu templit alla ei löönud. Eriti neile, mis olid sutsukenegi vastuolus üldiste poliitiliste seisukohtadega. Kuid Järv asub oma romaanis sulaselgelt Rootsi Kuningriigi poolele ning seda mitte ainult Tallinna piiramise ajal 1710 aastal, vaid ka isikute tasandil. Romaanis vastandatakse teineteisele kaks neiu Marta ehk Vallimäe neitsi kosilast - Rootsi kuninga ohvitser Gustav Abelström ja Vene keisri ohvitser Boriss Balahhin. Kaks peigmeest on romantismile omaselt inimloomuse eri poolustelt pärit. Gustav Abelström on truu, sihikindel ja ohvrimeelne. Boriss Balahhin seevastu libekeelne, kergemeelne ja valelik. Muidugi teame juba lugema asudes, kellest saab neitsi Marta südamerõõm ja kelle saatuseks on häbiga kodumaale naasta. Eks Boriss romaani lõpus sinna Peterburi poole häbenedes tagasi kihutaski.
"Vallimäe neitsi" väärtuseks tänapäeva kirjandusmaastikul jääbki ainult tiitli "Eesti esimene romaan" omamine. Kirjandusteadlased võivad küll seda teost ühe või teise nurga alt uurida ja puurida (romantismi näidistekst, Põhjasõja või venelase kujutamine eesti kirjanduse jne. jne.), kuid suurt lugemiselamust selle raamatu kaante vahelt enam ei leia. Minu jaoks kerkisid "Vallimäe neitsit" taas üle lugedes keskseteks küsimusteks ikkagi keelekasutus ning tsensuuri leplikkus teose sisu osas. Kuid ehk omas Jaak Järv lihtsalt väga häid tuttavaid kõrgetel kohtadel. Tuleb ju arvestada, et ka tollal olid ju struktuurides kallutatud jõud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Olen viimase aasta jooksul lugenud kenakese virna 19. sajandil kirjutatud ajalooainelist eesti kirjandust. Kokkuvõtvalt hakkab mulle aina enam tunduma, et tolle aja kirjamehed uskusid tõemeeli, et sajandeid tagasi kasutasid meie esivanemad dialoogi asemel oodloogi (oodloog - vastastikku või üksi peetavad ülistus- ja ahastuskõned). Või on tegemist ikkagi lihtsalt romantismile omase kirjandusliku võttega ja heroilise antiikluule pikaajaliste mõjudega? Soovunelmaga, sest kunagi pidi ju eksisteerima ajajärk, millal eestlased olid üllamad ja uljamad? Ei ole ju võimalik, et me olemegi nende räpaste orjade lapsed, kes talved veedavad kogukonniti väikestes lobudikes koos pudulojustega. Jakobson ju rääkis meile Valguseajast. Perioodist, millal meilgi olid mitmed võimsad jumalad, nagu kaugetel Kreekamaa meestel. Jakobson ei valetanud ju kunagi! Ta oli ju ikkagi Keisriherra südamesõber!
Siiski mõistis vahel ka mõni paadunum romantist, et oma nime asemel kolm risti kirjutava talupoja suhu ei sobi ülevad kiidulaulud. Ulmekirjandusega polnud meie lugejad ju veel tuttavad. Tekkinud ebakõla sai lihtsa võttega lahendada - tegelaskonna rahvust muutes ehk eestlaste ajaloo asemel kirjutada Eestimaa ajaloost. Sellist nõksu kasutas ka Jaak Järv esimeses eesti romaanis "Vallimäe neitsi". Kodukootud kangelaste asemel on esimese eesti romaani tegelasteks sakslased, rootslased ning venelased. Isegi kõrgesti sündinud Peeter I satub romaanis deus ex machina rolli. Ainsaks eesti soost tegelaseks teoses on preester Urbani majas teeniv Mihkel, kellele autor pühendab umbes kolm lauset. Rohkem pole meie esivanemad leheruumi ära teeninud.
"Vallimäe neitsi" puhul on huvitavaks motiiviks autori üllatuslikult selge osapoole valimine Põhjasõja vastasleeride vahel. Romaanist, mis ilmus venestuse laineharjal ootaks kõikumatut Venemaa ajalooliste "võitude" ülistamist. Tsensuur oli tollal ju ikkagi kõva käega ja igale trükki saada soovivale käsikirjale oma heakskiidu templit alla ei löönud. Eriti neile, mis olid sutsukenegi vastuolus üldiste poliitiliste seisukohtadega. Kuid Järv asub oma romaanis sulaselgelt Rootsi Kuningriigi poolele ning seda mitte ainult Tallinna piiramise ajal 1710 aastal, vaid ka isikute tasandil. Romaanis vastandatakse teineteisele kaks neiu Marta ehk Vallimäe neitsi kosilast - Rootsi kuninga ohvitser Gustav Abelström ja Vene keisri ohvitser Boriss Balahhin. Kaks peigmeest on romantismile omaselt inimloomuse eri poolustelt pärit. Gustav Abelström on truu, sihikindel ja ohvrimeelne. Boriss Balahhin seevastu libekeelne, kergemeelne ja valelik. Muidugi teame juba lugema asudes, kellest saab neitsi Marta südamerõõm ja kelle saatuseks on häbiga kodumaale naasta. Eks Boriss romaani lõpus sinna Peterburi poole häbenedes tagasi kihutaski.
"Vallimäe neitsi" väärtuseks tänapäeva kirjandusmaastikul jääbki ainult tiitli "Eesti esimene romaan" omamine. Kirjandusteadlased võivad küll seda teost ühe või teise nurga alt uurida ja puurida (romantismi näidistekst, Põhjasõja või venelase kujutamine eesti kirjanduse jne. jne.), kuid suurt lugemiselamust selle raamatu kaante vahelt enam ei leia. Minu jaoks kerkisid "Vallimäe neitsit" taas üle lugedes keskseteks küsimusteks ikkagi keelekasutus ning tsensuuri leplikkus teose sisu osas. Kuid ehk omas Jaak Järv lihtsalt väga häid tuttavaid kõrgetel kohtadel. Tuleb ju arvestada, et ka tollal olid ju struktuurides kallutatud jõud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
March 24, 2026
Esimese Eesti algupärase romaani kohta pole tegemist sugugi paha saavutusega, kui lugedes silmas pidada, et see peegeldab mitte ajaloolist realismi, vaid oma kirjutamisaja ideoloogilisi hoiakuid.
Ajaloolisest perspektiivist mõjub kummastavana eelkõige Kurja Vaenlase rolli kandva katoliku preestri kujutamine. Romaanis esineb ta peaaegu kõikvõimsa ja intrigeeriva kujuna, kes tegutseb kohalike olude kujundajana ning näib seisvat otsekui Rooma paavsti otsese kaitse all. Tegelikkuses oli Põhjasõja-aegne ja -järgne Eesti siiski kindlalt luteriusuline maa, kus katoliku kiriku mõju oli minimaalne ning katoliiklik tegevus rangelt piiratud. Ka Vene riik oli õigeusklik, mitte katoliiklik. Seetõttu ei olnud siinsetel katoliku vaimulikel ei poliitilist ega ühiskondlikku kandepinda, mis võimaldaks neil säärast rolli mängida.
Selline kujutamisviis ei ole siiski juhuslik, vaid peegeldab pigem autori ajastu protestantlikku ja rahvusromantilist maailmapilti, kus katoliiklus sümboliseerib sageli võõrast ja ohtlikku jõudu. Nii muutub ka romaani antagonist vähem ajalooliseks tegelaseks ja enam ideoloogiliseks kujundiks.
Omaette värvingu annab teosele tegelaste kõnepruuk – pateetiline, kohati lausa oodilikult ülev ja ilutsev. Tänapäeva nappi ja otsekohest väljenduslaadi eelistavas keeleruumis mõjub see veidi pentsikuna, kuid samas on selles oma võlu. Nii kohtume ajaga, mil kirjandus püüdis olla suurejooneline ja kõlav, ning säärane vanaaegsus teeb lugemiskogemuse omal moel nauditavaks.
Ajaloolisest perspektiivist mõjub kummastavana eelkõige Kurja Vaenlase rolli kandva katoliku preestri kujutamine. Romaanis esineb ta peaaegu kõikvõimsa ja intrigeeriva kujuna, kes tegutseb kohalike olude kujundajana ning näib seisvat otsekui Rooma paavsti otsese kaitse all. Tegelikkuses oli Põhjasõja-aegne ja -järgne Eesti siiski kindlalt luteriusuline maa, kus katoliku kiriku mõju oli minimaalne ning katoliiklik tegevus rangelt piiratud. Ka Vene riik oli õigeusklik, mitte katoliiklik. Seetõttu ei olnud siinsetel katoliku vaimulikel ei poliitilist ega ühiskondlikku kandepinda, mis võimaldaks neil säärast rolli mängida.
Selline kujutamisviis ei ole siiski juhuslik, vaid peegeldab pigem autori ajastu protestantlikku ja rahvusromantilist maailmapilti, kus katoliiklus sümboliseerib sageli võõrast ja ohtlikku jõudu. Nii muutub ka romaani antagonist vähem ajalooliseks tegelaseks ja enam ideoloogiliseks kujundiks.
Omaette värvingu annab teosele tegelaste kõnepruuk – pateetiline, kohati lausa oodilikult ülev ja ilutsev. Tänapäeva nappi ja otsekohest väljenduslaadi eelistavas keeleruumis mõjub see veidi pentsikuna, kuid samas on selles oma võlu. Nii kohtume ajaga, mil kirjandus püüdis olla suurejooneline ja kõlav, ning säärane vanaaegsus teeb lugemiskogemuse omal moel nauditavaks.
September 13, 2020
No kuulge, sõbrad - päris esimese Eesti algupärase romaani kohta ju väga tubli ja praegugi üllatavalt loetav tulemus! :)
Displaying 1 - 3 of 3 reviews