What do you think?
Rate this book
Inimene on saladus
Kogumik sisaldab katkeid Dostojevski mittebelletristlikust pärandist.
Erakirjade, artiklite ja taskuraamatute mustandmärkmete keeles räägib Dostojevski selles kogumikus iseendaga, armastatud naise ja vennaga, lähemate ja kaugemate sugulastega, lihtsalt tuttavatega või hoopis võõraste lugejatega. See on monoloogiline Dostojevski, siin mitte oma kirjanduslike kujude kaudu kõnelev, vaid sügavalt isiklikku väljendav inimene, inimlikult keerukas ja vastuoluline. Me näeme suursugust ja väiklast, avarahingelist ja kitsarinnalist, läbinägelikku ja piiratud inimest. Näeme, et tohutu hulk lausa banaalsuseni lihtsaid tõdesid ja fakte ei luba meil ometi midagi lõplikku järeldada nende ütleja kohta. Juba noorukina inimese saladusele lahendust otsiv Dostojevski jääb ka ise saladuseks. Aga me saame teele asuda, lõputa teele inimese suunas, kui meile pole ka antud pärale jõuda. Ehk on selle lõputuse tunnetamisega kaasnev kahtlemine ja hinnangute absoluutsuse vähenemine ise juba midagi tõelähedast, sest inimene oma saladusega ongi tõde - ja tõde on tee, nagu väitis kunagi S. Kierkegaard.
Erakirjade, artiklite ja taskuraamatute mustandmärkmete keeles räägib Dostojevski selles kogumikus iseendaga, armastatud naise ja vennaga, lähemate ja kaugemate sugulastega, lihtsalt tuttavatega või hoopis võõraste lugejatega. See on monoloogiline Dostojevski, siin mitte oma kirjanduslike kujude kaudu kõnelev, vaid sügavalt isiklikku väljendav inimene, inimlikult keerukas ja vastuoluline. Me näeme suursugust ja väiklast, avarahingelist ja kitsarinnalist, läbinägelikku ja piiratud inimest. Näeme, et tohutu hulk lausa banaalsuseni lihtsaid tõdesid ja fakte ei luba meil ometi midagi lõplikku järeldada nende ütleja kohta. Juba noorukina inimese saladusele lahendust otsiv Dostojevski jääb ka ise saladuseks. Aga me saame teele asuda, lõputa teele inimese suunas, kui meile pole ka antud pärale jõuda. Ehk on selle lõputuse tunnetamisega kaasnev kahtlemine ja hinnangute absoluutsuse vähenemine ise juba midagi tõelähedast, sest inimene oma saladusega ongi tõde - ja tõde on tee, nagu väitis kunagi S. Kierkegaard.
190 pages, Paperback
First published January 1, 1981
About the author
Fyodor Dostoevsky
3,630 books78.2k followers
Фёдор Михайлович Достоевский
(Russian)
Works, such as the novels Crime and Punishment (1866), The Idiot (1869), and The Brothers Karamazov (1880), of Russian writer Feodor Mikhailovich Dostoyevsky or Dostoevski combine religious mysticism with profound psychological insight.
Very influential writings of Mikhail Mikhailovich Bakhtin included Problems of Dostoyevsky's Works (1929),
Fyodor Mikhailovich Dostoevsky composed short stories, essays, and journals. His literature explores humans in the troubled political, social, and spiritual atmospheres of 19th-century and engages with a variety of philosophies and themes. People most acclaimed his Demons(1872) .
Many literary critics rate him among the greatest authors of world literature and consider multiple books written by him to be highly influential masterpieces. They consider his Notes from Underground of the first existentialist literature. He is also well regarded as a philosopher and theologian.
See also:
Russian → Фёдор Михайлович Достоевский
French → Fédor Dostoïevski
French → Fiodor Dostoïevski
Spanish → Fiódor Dostoyevski
Portuguese → Fiódor Dostoiévski
Works, such as the novels Crime and Punishment (1866), The Idiot (1869), and The Brothers Karamazov (1880), of Russian writer Feodor Mikhailovich Dostoyevsky or Dostoevski combine religious mysticism with profound psychological insight.
Very influential writings of Mikhail Mikhailovich Bakhtin included Problems of Dostoyevsky's Works (1929),
Fyodor Mikhailovich Dostoevsky composed short stories, essays, and journals. His literature explores humans in the troubled political, social, and spiritual atmospheres of 19th-century and engages with a variety of philosophies and themes. People most acclaimed his Demons(1872) .
Many literary critics rate him among the greatest authors of world literature and consider multiple books written by him to be highly influential masterpieces. They consider his Notes from Underground of the first existentialist literature. He is also well regarded as a philosopher and theologian.
See also:
Russian → Фёдор Михайлович Достоевский
French → Fédor Dostoïevski
French → Fiodor Dostoïevski
Spanish → Fiódor Dostoyevski
Portuguese → Fiódor Dostoiévski
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
December 28, 2023
Seen kogumik sisaldab fragmente Dostojevski mittebelletristlikust ehk mitteilukirjanduslikust pärandist. Dostojevski räägib erakirjade, artiklite ja taskuraamatute mustandmärkmete läbi iseendaga, armastatud naise ja vennaga, lähemate ja kaugemate sugulastega, lihtsalt tuttavatega või hoopis võõraste lugejatega. "See on monoloogiline Dostojevski, mitte oma kirjanduslike kujude kaudu kõnelev, vaid sügavalt isiklikku väljendav inimene, inimlikult keerukas ja vastuoluline. Me näeme suursugust ja väiklast, avarahingelist ja kitsarinnalist, läbinägelikku ja piiratud inimest."
Kohati oli raske tekste mõista, sest oli vaja teada või süveneda ka taustainfosse/ajaloosse/poliitikasse rohkem ja kõik loetu seetõttu ei kõnetanud, aga jällegi oli väga geniaalseid kohti. Kindlasti väga hea ülevaade tema ellu, kuna just nende tekstijupikeste kaudu ta räägibki läbi elu oma lähedastele, mis hetkel toimub ja kuidas tal läheb. Teeb ka äsja loetud “Kuritöö ja karistuse” mõistmist lihtsamaks, sest paljud tema tõekspidamised on sinna põimitud. Üllatav, et paljud tema mõtted ja arvamused on nii aktuaalsed ka tänapäeval, peaaegu poolteist sajandit hiljem. Inimkond ikka ei muutu.
Venemaa ja Euroopa vahelisei suhteid ja tulevikku lahates on Dostojevski lapsik ning näeb päästjana Kristust ja Venemaad. Ta arvas, et Euroopa pöördub Venemaaa poole, kes neid kommunistide kasvava võimu käest päästaks, aga nüüd 150 aastat hiljem näeme, et see ei läinud üldse nii.
Palju häid ja mõtlemapanevaid kohti :))
“Tõde pole sinust väljaspool, vaid sinus endas, leia end endas, alluta end endale, saa endast võitu, ja sa näed tõde,” kuulutab «Karamazovite» autor 1880. a. Puškini pidustustel. See enese allutamine endale on piinarikas, kuid headeks inimesteks ei sünnita, vaid saadakse pro et contra(poolt ja vastu) võitluse, sisima hea ja kurja kannatusterohke võitluse läbi — ja Dostojevski romaanid ongi selle võitluse tallermaaks. Seepärast on Dostojevskit sageli kannatuste apologeediks nimetatud; kuid tegemist ei ole lihtsalt «julma talendiga», nagu väitis Pissarev, vaid kirjanikuga, kes aimab inimese sügavaimat saladust.
“Kui nisuiva maa sisse ei lange ja ära ei sure, siis jääb tema üksi; aga kui ta sureb, siis kannab tema palju vilja!» Surra egoistina, et (t)ärgata altruistina — see ideaal oli Dostojevski endagi arvates peaaegu kättesaamatu. Aga ideaal peabki kättesaamatu olema, muidu poleks ta ideaal. Seda ideaali oli kirjanik valmis järgima ka siis, kui Kristus ja tõde peaksid olema kaks iseasja.
Mul on kohutav pahe: piiritu enesearmastus ja auahnus...
(Vennale, Peterburi 1846)
Belinski Dostojevski esimese käsikirja kohta: “See on kunsti saladus, see on kunsti tõde. See on kunstniku tõe teenimine. Teile kui kunstnikule on antud tõde näha ja kuulda, antud kingitusena, hinnake siis seda kingitust ja jääge sellele ustavaks, siis saab teist suur kirjanik.” (...) See oli kõige ülevam hetk minu elus. Seda meenutades sain ma sunnitööl vaimujõudu. Nüüdki meenutan ma seda iga kord vaimustusega.
Mis on aeg? Aega ei ole olemas; aeg on arvud, aeg on olemise suhe.
(1866)
-damn
…sest inimene elab ülimalt just sel ajal, kui ta midagi otsib või saavutada püüab; siis avaldubki ülimalt tema loomulik harmoonia ja rahu iha, ja ilus on niihästi harmooniat kui ka rahu.
- nõustun
Ilu on normaalsus, tervis. Ilu on kasulik, sest et ta on ilu, sest et inimkonnal on alati vajadus ilu ja selle kõrgema ideaali järele. Kui rahvas on säilitanud iluideaali ja iluvajaduse, siis on tal olemas ka tervise ja normaalsuse vajadus, järelikult on sellega ühtlasi kindlustatud ka selle rahva kõrgem areng. Üks inimene ei suuda täielikult aimata igavest, üleüldist ideaali, olgu ta kasvõi Shakespeare, järelikult ei saa ta ka ette kirjutada ei kunsti teid ega eesmärki.
Vend Miša suri maksamädaniku ja sellele järgnenud sapimürgistuse tõttu. (...) Ma ei hakka Sulle rääkima, kui palju ma temaga kaotasin. See inimene armastas isegi rohkem maailmas, isegi rohkem kui naist ja lapsi, keda ta jumaldas. Tõenäoliselt oled Sa juba kellegi käest kuulnud, et tänavu aprillis matsin ma oma naise Moskvas, kus ta suri tiisikusse. Ühe aastaga oleks mu elu nagu murdunud. Need kaks olevust olid pikka aega kogu mu elu sisuks. Kust leida veel selliseid inimesi? Ega ei tahakski neid otsida. Ja ega neid pole ka võimalik leida. Ees on külm üksildane vanaduspõlv ja langetõbi.
(A. M. Dostojevskile, Peterburi 1864)
Kuna mu elu oli pärast venna surma kohutavalt igav ja raske, siis tegin ma neiule abieluettepaneku. Ta võttis selle vastu ja nüüd me olemegi abielus. Vanusevahe on kohutav (20 ja 44), kuid ma hakkan ikka rohkem uskuma, et ta saab õnnelikuks. Süda on tal õigel kohal ja armastada ta oskab.
Ilma sõjata puitub inimene mugavuses ja jõukuses ning kaotab täiesti suuremeelsete mõtete ja tunnete võime, kalgistub tasapisi ja muutub barbaarseks. Ma räägin rahvastest tervikuna. Kannatuseta ei saa õnne mõista. Ideaal peab käima läbi kannatuse nagu kuld läbi tule.
(S. A. Ivanovale, Dresden 1870)
Kõige rohkem kardan ma keskpärasust; minu meelest olgu parem väga hasti või päris halvasti. (…)
(S. A. Ivanovale, Genf 1867)
Kolme kuu pärast saab meil juba 2 aastat välismaal oldud. Minu arvates on see hullem kui Siberisse saatmine. Ma räägin tõsiselt ja liialdamata. Ma ei mõista välismaa venelasi. Kui siin on selline päike ja taevas ja tõepoolest sõna otseses mõttes ennekuulmatu ja uskumatu kunsti imed nagu siin, Firenzes, siis Siberis, kui ma sunnitöölt vabanesin, olid teised hüved, mida siin ei ole, ja mis peamine — venelased ja kodumaa, milleta ma elada ei saa. (...) Pean tingimata Venemaale tagasi saama; siin kaotan ma isegi kirjutamisvõime, kuna pole pidevalt käepärast hädavajalikku materjali — see tähendab vene elu (mis mõtteid annaks) ja vene inimesi.
(S. A. Ivanovale, Firenze 1869)
Ma säilitan mõningaid fotosid inimestest, keda ma olen elus kõige rohkem armastanud, — ja mis mõtet sel on? Ma ei vaata neid kujutusi kunagi: minu jaoks on mälestus millegipärast võrdne kannatusega, ja mida õnnelikum oli meenutatav hetk, seda enam valmistab ta piina. Aga ühtlasi, vaatamata kõigile kaotustele, armastan ma palavalt elu, armastan elu elu enda pärast, ja tõepoolest, ikka alles kavatsen oma elu alustada. Olen varsti viiekümneaastane, 56 aga ei suuda ikka veel selgusele jõuda, kas ma lõpetan oma elu või alles alustan. See ongi mu iseloomu, võib-olla ka tegevuse peamine joon.
(O. Kozlova albumisse, 1873)
Ma armastan tänavatel hulkudes vaadelda täiesti tundmatuid möödakäijaid, uurida nende nägusid ja mõistatada, kes nad on, kuidas elavad, millega tegelevad, mis neid just antud momendil kõige rohkem huvitab.
(1873)
Võtke lõpuks meie haridus, s. t. teadus, ja vaadake, mis määral me peame selles osas teistele järele jõudma. Minu tagasihoidlikku arvamust mööda peaksime haridusele kulutama igal aastal vähemalt niisama palju kui sõjaväele, kui tahame ükskõik millisele suurriigile järele jõuda, — arvestades sedagi, et liiga palju aega on juba minna lastud, et nii palju raha meil ei ole ja et lõppude lõpuks saab see olema ainult tõuge, mitte aga normaalne asjakäik; nii-öelda vapustus, aga mitte valgustus.
(1873)
- nii huvitav, et enne suuri maailmasõdu rääkis ta sellist juttu, sest haridusele eelmise sajandi teisel poolel küll ressursse ei saanud panustada ja nüüd 2023. ja 2024. aastal vaevlevad õpetajad madala palgaga! me pole ikka õppinud ja seda mure lahendanud? samas praegu kahjuks ka käimas kaks suuremat sõda..
Sotsalism on teadlikult või kõige rumalamast teadmatusest ja mundriliku ühtsuse mõttes nurjatusena peaaegu tervesse põlvkonda sööbinud. Faktid on päevselged ja ähvardavad. Ka kõige harimatum mühkam, nagu lehest on lugeda, nähvab kusagil sõna sekka — üpris rumala, kuid kindlasti sotsialistide leerist pärineva. Tuleb võidelda, sest kõik on nakatatud. Minu idee seisneb selles, et Sotsialism ja Kristlus on antiteesid.
(M. P. Pogodinile, Peterburi 1873)
Niisuguste vene rahva talletatud ideede, vene rahva ideede hulka kuulub ka kuritöö nimetamine õnnetuseks ja kurjategijate nimetamine õnnetuteks. (...) Ei, rahvas ei eita kuritegu ja teab, et kurjategija on süüdi. Rahvas teab aga, et ka tema ise on koos iga kurjategijaga süüdi (....) Ma ei tahaks, et mu sõnu julmuseks peetaks. Ja ikkagi julgen ma nad välja öelda. Ütlen otse: karmi karistusega, vangla ja sunnitööga võiksite võib-olla pooled neist päästa. See ei raskendaks, vaid kergendaks nende olukorda. Enesepuhastus kannatuse läbi on kergem, ma ütlen teile, kergem kui see saatus, mida te pakute paljudele nende seast nende lakkamatu õigeksmõistmisega kohtus. Te ainult istutate inimese hinge künismi, jätate sinna ahvatleva küsimuse ja irvituse teie endi üle.
(1873)
Minul aga on salajane veendumus, et noorus igatseb ja kannatab meil just elu kõrgemate sihtide puudumise tõttu. (...) Meie noorus on sellises seisus, et ta ei leia mitte kuskilt vähimatki viidet elu kõrgemale mõttele. Meie tarkadelt inimestelt ja üldse oma juhtidelt võib ta meie ajal laenata, ma kordan seda, pigem satiirilist suhtumist, aga mitte midagi positiivset, s. t. millesse uskuda, mida austada, mida jumaldada, mille poole püüda – ometi on see kõik noorsoole vajalik, lausa hädavajalik, kõike seda ta ihaldab, on alati ihaldanud, kõikjal ja kõikidel aegadel!
(1876)
Veendumine Venemaa omakasupüüdmatuses, kui see kord kätte jõuab, muudab kogu Euroopa palge teiseks ja uueks. Lõpuks hakkab see veendumus kindlasti valitsema, aga mitte meie kinnituste tulemusena: Euroopa ei hakka kunagi meie kinnitusi uskuma ja vaatab meid alati vaenulikult. Raske on ütelda, kui palju ta meid kardab. Aga kui ta kardab, siis peab ta meid ka vihkama. Euroopa ei salli meid, see on selge, pole kunagi sallinud; ta pole meid kunagi omaks võtnud, eurooplasteks pidanud, vaid ikka ainult tülikateks võõrasteks. Sellepärast ta armastabki end tihtipeale lohutada mõttega, et Venemaa pole «veel küllalt tugev».
(1876)
Humaansus on ainult harjumus, tsivilisatsiooni vili. Ta võib täiesti kaduda.
(1875—76)
On olemas niisugune politiiline ja küllap ka loomulik loodusseadus, mis seisneb selles, et kaks tugevat ja teineteisele lähimat naabrit, ükskõik kui sõbralikult nad ka läbi saavad, hakkavad alati soovima teineteist hävitada ja viivad varem või hiljem selle soovi ka ellu.
(1876)
Inimene on peale kodaniku veel isik. Kohtunik mõistab kohut kodaniku üle ja ei näe mõnikord üldse isikut. Seetõttu on alati võimalik selle nähtamatu isiksuse mõju, mis jääb alles ainult koos temaga, kohtunik aga ei näe temas midagi. Isegi seadus ei näe kõiki peensusi ette. Kuid ei tohi võtta kodanikult tema isiksust ja jätta järele ainult kodanikku: see oleks midagi hullemat kui kommunaarlik kari.
(1875—76)
Kui soovite, peabki inimene sügavalt õnnetu olema, sest siis saab ta õnne tunda. Kui ta aga on pidevalt õnnelik, muutub ta peagi sügavalt õnnetuks.
(1875—76)
- meenutab vahepeal tiktokis nähtud "kas inimene saab olla õnnelik ilma, et ta on tundnud kurbust?" aruteluküsimust
Harimatu ei pea isegi mitte lugema, ta võib kuulda seltsimehelt, ja juba ta põlgabki (ausalt ja puhtast südamest) kõiki.
- tõsi
Asi on selles, et ma põen juba kakskümmend viis aastat langetõbe, mille sain Siberis. See haigus on vähehaaval halvanud mu nägude ja sündmuste mälu, nii et ma olen (sõna otseses mõttes) unustanud isegi kõik oma romaanide süžeed ja üksikasjad, ja kuna mõningaid pole pärast nende esmakordset ilmumist uuesti avaldatud, siis on nad mulle sõna tõsises mõttes tundmatud.
(S. A. Jurjevile, Staraja Russa 1878)
Mind nimetatakse psühholoogiks: see pole tõsi, ma olen ainult realist kõrgemas mõttes, s. t. kujutan inimhinge kõiki sügavusi!!
（1880—1881)
Uued sõnad:
Diletant- küllaldase ettevalmistuseta asjaarmastaja; isik, kes pealiskaudselt ja küündimatult tegeleb kunsti v. teadusega
Despootia- isevalitsuslik võim, mida iseloomustab terrori- ja omavolirežiim ning inimõiguste ja vabaduste puudumine. Nt: piiramatu, monarhistlik despootia. Valgustatud despootia 'valgustatud absolutism'.
Obskurantism- haridus- ja kultuurivaenulikkus, obskurantlus
Apologeet- mingi õpetuse, süsteemi vm. kaitsja v. õigustaja
Altruism- valmisolek isiklike huvide ohverdamiseks teiste heaolu nimel (ka eetika printsiibina); isekusetus, omakasupüüdmatus
Künism- jõhkrus, häbematus
Kohati oli raske tekste mõista, sest oli vaja teada või süveneda ka taustainfosse/ajaloosse/poliitikasse rohkem ja kõik loetu seetõttu ei kõnetanud, aga jällegi oli väga geniaalseid kohti. Kindlasti väga hea ülevaade tema ellu, kuna just nende tekstijupikeste kaudu ta räägibki läbi elu oma lähedastele, mis hetkel toimub ja kuidas tal läheb. Teeb ka äsja loetud “Kuritöö ja karistuse” mõistmist lihtsamaks, sest paljud tema tõekspidamised on sinna põimitud. Üllatav, et paljud tema mõtted ja arvamused on nii aktuaalsed ka tänapäeval, peaaegu poolteist sajandit hiljem. Inimkond ikka ei muutu.
Venemaa ja Euroopa vahelisei suhteid ja tulevikku lahates on Dostojevski lapsik ning näeb päästjana Kristust ja Venemaad. Ta arvas, et Euroopa pöördub Venemaaa poole, kes neid kommunistide kasvava võimu käest päästaks, aga nüüd 150 aastat hiljem näeme, et see ei läinud üldse nii.
Palju häid ja mõtlemapanevaid kohti :))
“Tõde pole sinust väljaspool, vaid sinus endas, leia end endas, alluta end endale, saa endast võitu, ja sa näed tõde,” kuulutab «Karamazovite» autor 1880. a. Puškini pidustustel. See enese allutamine endale on piinarikas, kuid headeks inimesteks ei sünnita, vaid saadakse pro et contra(poolt ja vastu) võitluse, sisima hea ja kurja kannatusterohke võitluse läbi — ja Dostojevski romaanid ongi selle võitluse tallermaaks. Seepärast on Dostojevskit sageli kannatuste apologeediks nimetatud; kuid tegemist ei ole lihtsalt «julma talendiga», nagu väitis Pissarev, vaid kirjanikuga, kes aimab inimese sügavaimat saladust.
“Kui nisuiva maa sisse ei lange ja ära ei sure, siis jääb tema üksi; aga kui ta sureb, siis kannab tema palju vilja!» Surra egoistina, et (t)ärgata altruistina — see ideaal oli Dostojevski endagi arvates peaaegu kättesaamatu. Aga ideaal peabki kättesaamatu olema, muidu poleks ta ideaal. Seda ideaali oli kirjanik valmis järgima ka siis, kui Kristus ja tõde peaksid olema kaks iseasja.
Mul on kohutav pahe: piiritu enesearmastus ja auahnus...
(Vennale, Peterburi 1846)
Belinski Dostojevski esimese käsikirja kohta: “See on kunsti saladus, see on kunsti tõde. See on kunstniku tõe teenimine. Teile kui kunstnikule on antud tõde näha ja kuulda, antud kingitusena, hinnake siis seda kingitust ja jääge sellele ustavaks, siis saab teist suur kirjanik.” (...) See oli kõige ülevam hetk minu elus. Seda meenutades sain ma sunnitööl vaimujõudu. Nüüdki meenutan ma seda iga kord vaimustusega.
Mis on aeg? Aega ei ole olemas; aeg on arvud, aeg on olemise suhe.
(1866)
-damn
…sest inimene elab ülimalt just sel ajal, kui ta midagi otsib või saavutada püüab; siis avaldubki ülimalt tema loomulik harmoonia ja rahu iha, ja ilus on niihästi harmooniat kui ka rahu.
- nõustun
Ilu on normaalsus, tervis. Ilu on kasulik, sest et ta on ilu, sest et inimkonnal on alati vajadus ilu ja selle kõrgema ideaali järele. Kui rahvas on säilitanud iluideaali ja iluvajaduse, siis on tal olemas ka tervise ja normaalsuse vajadus, järelikult on sellega ühtlasi kindlustatud ka selle rahva kõrgem areng. Üks inimene ei suuda täielikult aimata igavest, üleüldist ideaali, olgu ta kasvõi Shakespeare, järelikult ei saa ta ka ette kirjutada ei kunsti teid ega eesmärki.
Vend Miša suri maksamädaniku ja sellele järgnenud sapimürgistuse tõttu. (...) Ma ei hakka Sulle rääkima, kui palju ma temaga kaotasin. See inimene armastas isegi rohkem maailmas, isegi rohkem kui naist ja lapsi, keda ta jumaldas. Tõenäoliselt oled Sa juba kellegi käest kuulnud, et tänavu aprillis matsin ma oma naise Moskvas, kus ta suri tiisikusse. Ühe aastaga oleks mu elu nagu murdunud. Need kaks olevust olid pikka aega kogu mu elu sisuks. Kust leida veel selliseid inimesi? Ega ei tahakski neid otsida. Ja ega neid pole ka võimalik leida. Ees on külm üksildane vanaduspõlv ja langetõbi.
(A. M. Dostojevskile, Peterburi 1864)
Kuna mu elu oli pärast venna surma kohutavalt igav ja raske, siis tegin ma neiule abieluettepaneku. Ta võttis selle vastu ja nüüd me olemegi abielus. Vanusevahe on kohutav (20 ja 44), kuid ma hakkan ikka rohkem uskuma, et ta saab õnnelikuks. Süda on tal õigel kohal ja armastada ta oskab.
Ilma sõjata puitub inimene mugavuses ja jõukuses ning kaotab täiesti suuremeelsete mõtete ja tunnete võime, kalgistub tasapisi ja muutub barbaarseks. Ma räägin rahvastest tervikuna. Kannatuseta ei saa õnne mõista. Ideaal peab käima läbi kannatuse nagu kuld läbi tule.
(S. A. Ivanovale, Dresden 1870)
Kõige rohkem kardan ma keskpärasust; minu meelest olgu parem väga hasti või päris halvasti. (…)
(S. A. Ivanovale, Genf 1867)
Kolme kuu pärast saab meil juba 2 aastat välismaal oldud. Minu arvates on see hullem kui Siberisse saatmine. Ma räägin tõsiselt ja liialdamata. Ma ei mõista välismaa venelasi. Kui siin on selline päike ja taevas ja tõepoolest sõna otseses mõttes ennekuulmatu ja uskumatu kunsti imed nagu siin, Firenzes, siis Siberis, kui ma sunnitöölt vabanesin, olid teised hüved, mida siin ei ole, ja mis peamine — venelased ja kodumaa, milleta ma elada ei saa. (...) Pean tingimata Venemaale tagasi saama; siin kaotan ma isegi kirjutamisvõime, kuna pole pidevalt käepärast hädavajalikku materjali — see tähendab vene elu (mis mõtteid annaks) ja vene inimesi.
(S. A. Ivanovale, Firenze 1869)
Ma säilitan mõningaid fotosid inimestest, keda ma olen elus kõige rohkem armastanud, — ja mis mõtet sel on? Ma ei vaata neid kujutusi kunagi: minu jaoks on mälestus millegipärast võrdne kannatusega, ja mida õnnelikum oli meenutatav hetk, seda enam valmistab ta piina. Aga ühtlasi, vaatamata kõigile kaotustele, armastan ma palavalt elu, armastan elu elu enda pärast, ja tõepoolest, ikka alles kavatsen oma elu alustada. Olen varsti viiekümneaastane, 56 aga ei suuda ikka veel selgusele jõuda, kas ma lõpetan oma elu või alles alustan. See ongi mu iseloomu, võib-olla ka tegevuse peamine joon.
(O. Kozlova albumisse, 1873)
Ma armastan tänavatel hulkudes vaadelda täiesti tundmatuid möödakäijaid, uurida nende nägusid ja mõistatada, kes nad on, kuidas elavad, millega tegelevad, mis neid just antud momendil kõige rohkem huvitab.
(1873)
Võtke lõpuks meie haridus, s. t. teadus, ja vaadake, mis määral me peame selles osas teistele järele jõudma. Minu tagasihoidlikku arvamust mööda peaksime haridusele kulutama igal aastal vähemalt niisama palju kui sõjaväele, kui tahame ükskõik millisele suurriigile järele jõuda, — arvestades sedagi, et liiga palju aega on juba minna lastud, et nii palju raha meil ei ole ja et lõppude lõpuks saab see olema ainult tõuge, mitte aga normaalne asjakäik; nii-öelda vapustus, aga mitte valgustus.
(1873)
- nii huvitav, et enne suuri maailmasõdu rääkis ta sellist juttu, sest haridusele eelmise sajandi teisel poolel küll ressursse ei saanud panustada ja nüüd 2023. ja 2024. aastal vaevlevad õpetajad madala palgaga! me pole ikka õppinud ja seda mure lahendanud? samas praegu kahjuks ka käimas kaks suuremat sõda..
Sotsalism on teadlikult või kõige rumalamast teadmatusest ja mundriliku ühtsuse mõttes nurjatusena peaaegu tervesse põlvkonda sööbinud. Faktid on päevselged ja ähvardavad. Ka kõige harimatum mühkam, nagu lehest on lugeda, nähvab kusagil sõna sekka — üpris rumala, kuid kindlasti sotsialistide leerist pärineva. Tuleb võidelda, sest kõik on nakatatud. Minu idee seisneb selles, et Sotsialism ja Kristlus on antiteesid.
(M. P. Pogodinile, Peterburi 1873)
Niisuguste vene rahva talletatud ideede, vene rahva ideede hulka kuulub ka kuritöö nimetamine õnnetuseks ja kurjategijate nimetamine õnnetuteks. (...) Ei, rahvas ei eita kuritegu ja teab, et kurjategija on süüdi. Rahvas teab aga, et ka tema ise on koos iga kurjategijaga süüdi (....) Ma ei tahaks, et mu sõnu julmuseks peetaks. Ja ikkagi julgen ma nad välja öelda. Ütlen otse: karmi karistusega, vangla ja sunnitööga võiksite võib-olla pooled neist päästa. See ei raskendaks, vaid kergendaks nende olukorda. Enesepuhastus kannatuse läbi on kergem, ma ütlen teile, kergem kui see saatus, mida te pakute paljudele nende seast nende lakkamatu õigeksmõistmisega kohtus. Te ainult istutate inimese hinge künismi, jätate sinna ahvatleva küsimuse ja irvituse teie endi üle.
(1873)
Minul aga on salajane veendumus, et noorus igatseb ja kannatab meil just elu kõrgemate sihtide puudumise tõttu. (...) Meie noorus on sellises seisus, et ta ei leia mitte kuskilt vähimatki viidet elu kõrgemale mõttele. Meie tarkadelt inimestelt ja üldse oma juhtidelt võib ta meie ajal laenata, ma kordan seda, pigem satiirilist suhtumist, aga mitte midagi positiivset, s. t. millesse uskuda, mida austada, mida jumaldada, mille poole püüda – ometi on see kõik noorsoole vajalik, lausa hädavajalik, kõike seda ta ihaldab, on alati ihaldanud, kõikjal ja kõikidel aegadel!
(1876)
Veendumine Venemaa omakasupüüdmatuses, kui see kord kätte jõuab, muudab kogu Euroopa palge teiseks ja uueks. Lõpuks hakkab see veendumus kindlasti valitsema, aga mitte meie kinnituste tulemusena: Euroopa ei hakka kunagi meie kinnitusi uskuma ja vaatab meid alati vaenulikult. Raske on ütelda, kui palju ta meid kardab. Aga kui ta kardab, siis peab ta meid ka vihkama. Euroopa ei salli meid, see on selge, pole kunagi sallinud; ta pole meid kunagi omaks võtnud, eurooplasteks pidanud, vaid ikka ainult tülikateks võõrasteks. Sellepärast ta armastabki end tihtipeale lohutada mõttega, et Venemaa pole «veel küllalt tugev».
(1876)
Humaansus on ainult harjumus, tsivilisatsiooni vili. Ta võib täiesti kaduda.
(1875—76)
On olemas niisugune politiiline ja küllap ka loomulik loodusseadus, mis seisneb selles, et kaks tugevat ja teineteisele lähimat naabrit, ükskõik kui sõbralikult nad ka läbi saavad, hakkavad alati soovima teineteist hävitada ja viivad varem või hiljem selle soovi ka ellu.
(1876)
Inimene on peale kodaniku veel isik. Kohtunik mõistab kohut kodaniku üle ja ei näe mõnikord üldse isikut. Seetõttu on alati võimalik selle nähtamatu isiksuse mõju, mis jääb alles ainult koos temaga, kohtunik aga ei näe temas midagi. Isegi seadus ei näe kõiki peensusi ette. Kuid ei tohi võtta kodanikult tema isiksust ja jätta järele ainult kodanikku: see oleks midagi hullemat kui kommunaarlik kari.
(1875—76)
Kui soovite, peabki inimene sügavalt õnnetu olema, sest siis saab ta õnne tunda. Kui ta aga on pidevalt õnnelik, muutub ta peagi sügavalt õnnetuks.
(1875—76)
- meenutab vahepeal tiktokis nähtud "kas inimene saab olla õnnelik ilma, et ta on tundnud kurbust?" aruteluküsimust
Harimatu ei pea isegi mitte lugema, ta võib kuulda seltsimehelt, ja juba ta põlgabki (ausalt ja puhtast südamest) kõiki.
- tõsi
Asi on selles, et ma põen juba kakskümmend viis aastat langetõbe, mille sain Siberis. See haigus on vähehaaval halvanud mu nägude ja sündmuste mälu, nii et ma olen (sõna otseses mõttes) unustanud isegi kõik oma romaanide süžeed ja üksikasjad, ja kuna mõningaid pole pärast nende esmakordset ilmumist uuesti avaldatud, siis on nad mulle sõna tõsises mõttes tundmatud.
(S. A. Jurjevile, Staraja Russa 1878)
Mind nimetatakse psühholoogiks: see pole tõsi, ma olen ainult realist kõrgemas mõttes, s. t. kujutan inimhinge kõiki sügavusi!!
（1880—1881)
Uued sõnad:
Diletant- küllaldase ettevalmistuseta asjaarmastaja; isik, kes pealiskaudselt ja küündimatult tegeleb kunsti v. teadusega
Despootia- isevalitsuslik võim, mida iseloomustab terrori- ja omavolirežiim ning inimõiguste ja vabaduste puudumine. Nt: piiramatu, monarhistlik despootia. Valgustatud despootia 'valgustatud absolutism'.
Obskurantism- haridus- ja kultuurivaenulikkus, obskurantlus
Apologeet- mingi õpetuse, süsteemi vm. kaitsja v. õigustaja
Altruism- valmisolek isiklike huvide ohverdamiseks teiste heaolu nimel (ka eetika printsiibina); isekusetus, omakasupüüdmatus
Künism- jõhkrus, häbematus
April 16, 2016
Dostojevski kirjad erinevatele kaasaegsetele, sugulastele ja sõpradele, millest paljud ilmselt ei olnud mõeldud avalikustamiseks. Eriti kirjad tema naisele, mis näitavad D.i mänguri pahelist külge, viimase penni väljalunimine naiselt, väärisasjadest ihupesuni pantipanek, et saaks veel ja veel ruletti mängida, vabandused ning tõotused, et järgmine kord jääb viimaseks.
Venemaa Euroopa vahelisei suhteid ja tulevikku lahates on Dostojevski ülimalt naiivne ning näeb päästjana vaid Kristust ja Venemaad (selle humanism on parem kui Euroopa oma). Näiteks arvas ta, et Euroopa pöördub Venemaaa poole, et see neid kommunaaride (kommunistide) kasvava võimu käest päästaks. "Kommunaaridel aga on tulevikku. See on ainus Euroopa idee, millel seal tulevikku on... Ma olen kindel, et Venemaa saab Euroopa kohtunikuks. Euroopa tuleb meie juurde kommunismiga, tema üle tuleb kohut mõista." Nojah, paraku läks risti vastupidi.
Veel kirjutab D. Euroopast (lk 90-91): "Te ei usu, kui väga barbar Euroopat armastab; sellega võtab ta siiski ka justkui kultuurist osa. Sest iga venelase käest peksa saanud sakslane peab enese isikus kindlasti solvatuks ka tervet oma rahvust. Sakslase käest peksa saanud venelane ei arva midagi oma rahvusest, kuid see-eest lohutab end, et sai lopsu tsiviliseeritud inimese käest."
"Veendumine Venemaa omaksupüüdmatuses, kui see kord kätte jõuab, muudab kogu Euroopa palge teiseks ja uueks." Vot tak. Selle optimistlikku ettekuulutusega võibki lõpetada. Soovitan lugeda.
Venemaa Euroopa vahelisei suhteid ja tulevikku lahates on Dostojevski ülimalt naiivne ning näeb päästjana vaid Kristust ja Venemaad (selle humanism on parem kui Euroopa oma). Näiteks arvas ta, et Euroopa pöördub Venemaaa poole, et see neid kommunaaride (kommunistide) kasvava võimu käest päästaks. "Kommunaaridel aga on tulevikku. See on ainus Euroopa idee, millel seal tulevikku on... Ma olen kindel, et Venemaa saab Euroopa kohtunikuks. Euroopa tuleb meie juurde kommunismiga, tema üle tuleb kohut mõista." Nojah, paraku läks risti vastupidi.
Veel kirjutab D. Euroopast (lk 90-91): "Te ei usu, kui väga barbar Euroopat armastab; sellega võtab ta siiski ka justkui kultuurist osa. Sest iga venelase käest peksa saanud sakslane peab enese isikus kindlasti solvatuks ka tervet oma rahvust. Sakslase käest peksa saanud venelane ei arva midagi oma rahvusest, kuid see-eest lohutab end, et sai lopsu tsiviliseeritud inimese käest."
"Veendumine Venemaa omaksupüüdmatuses, kui see kord kätte jõuab, muudab kogu Euroopa palge teiseks ja uueks." Vot tak. Selle optimistlikku ettekuulutusega võibki lõpetada. Soovitan lugeda.
Displaying 1 - 2 of 2 reviews