Eesti keel on vägivaldne – me „lööme aega surnuks“, bussipeatustes „laseme inimesi maha“ ja uued asjad on „verivärsked“. Noored inimesed on „verinoored“ ja „põletavad elu“. Vanad inimesed „peksavad keelt“ ja on „surmale võlgu“. Me sööme „verikäkke“ ja „verivorste“. Pool ajast oleme „surmväsinud“ ja peale väikest puhkust oleme „löögivalmis“. Naised armastavad meestele „pähe istuda“ ja „ennast üles lüüa“, et mehed neile „külge lööksid“. Juues „neelame mõõka“ ja „ajame päkad silma“. Pohmakaga on „mõõk suust väljas“ ja „pea lõhub otsas“. Aga me hoiame teineteist ja peksame pihku, kui me just surmväsinud ei ole ja haudvaikselt ei maga.
Alguse poole oli raamat paljulubav,kuid mingil hetkel suutis autor minus vastumeelsust tekitada,muutudes samasuguseks halliks eestlaseks nagu kõik teisedki.Hall eestlane,kes kritiseerib kõiki teisi,kuid kellele ei meeldi kui teda ennast kritiseeritakse.Raamatus oli siiski väga häid mõtteteri,mis muutsid raamatu väga huvitavaks.
Arvestatav osa raamatust on kas George Carlin'i ideede/naljade adaptsioon või otsetõlge, enamasti ilma viiteta. Muus osas ... lõdva randmega kirja pandud igapäevane kirumine
Paljudes seltskondades on üks selline tüüp, kes peale mitmendat õlut kangesti oma häält tahab kuulda ning kõnet hakkab pidama. Ning ajapikku sellist tüüpi hakatakse lihtsalt ignoreerima. Raamatu autor on samm sellest edasi - kui keegi õllelauas kuulata ei taha, siis tuleb oma mõtted otse ilma igasuguse toimetamiseta paberile valada ja raamatuks trükkida, ning odava populaarsuse püüdmiseks kamaluga nalju kokku laenates. Aga ehk hakkas kergem.
Enne lugemist tundus huvitav. Noor vihane mees otse välja ütlemas, mis Eestis ja maailmas valesti on. Ilma tsensuuri, teksti toimetamise jms piiranguteta. Kergelt anarhistlik, raskelt aus ja tahtlikult ebamugav kõigile sitsima õpetatud kodanlastele. Aga lugedes läks kiiresti tüütuks. Mitte seepärast, et raamatu ausus (otsekohesus) ja halastamatus oleksid liiast olnud, vaid autor hakkas üha rohkem tunduma tavalise enesekiitjana, kelle napid katsed veidigi enesekriitikat toota jäävad massiivse egoupitamise kõrval pea märkamatuks. Kriitika algab ikkagi iseendast ja laieneb siis maailmale, mitte vastupidi. No ja osad teemad tundusid olevat puhtalt pastakast välja imetud. Samuti kordab autor pidevalt, et inimesed peaksid oma peaga mõtlema, aga välistab seejuures võimaluse, et oma peaga tohiks mõelda konformistlikult. Mida edasi lugeda, seda jaburamaks niisugune käsitlus muutus. Hr Roost võib-olla ei usu seda, aga paljud inimesed valisid Savisaart tõepoolest iseseisvalt mõeldes, ja paljud inimesed tõenäoliselt olid Savisaare vastu seepärast, et ilma mõtlemata oma kõlakojast vastava meelestatusega välja tulid.
Plagiaadisüüdistustest hoolimata oli see värskendav ja kriipsu kõrvuni ajav lugemine aastaid tagasi. Kindlasti mitte kõigi tassitäis teed. Nii nagu ka raamat on autor päriselus muhe mees.
Kui ühe sõnaga peaksin raamatu kokku võtma, siis võtaksin šnitti autori enda sõnakasutusest ja ütleksin, et see on ilmsesti saast. Minu silmis ei andesta mitte miski maailma stand-upi suurkujude Carlini ja Hicksi tähelepanekuid lihtsalt ümber kirjutada ja seda oma loomingu pähe avaldada. Mõistan, et autor annab sellest ka algselt märku, kuid siin on originaalsusest ikka liialt puudu. Raamatus kõneleb maailma peale vihane vihane nooruk, kes proovib ülevõetud (kuid läbielamata) targutustega teisi enda leeri võita. Samavõrd raske on õigustust leida siinsetel lehtedel esinevale raiumisele, kui sellele raiumisele, mida nõudis raamatu trükkimiseks tarviliku paberi tootmine.
Kaootiline ja laialivalguv, kuid küllap sellisena ka mõeldud. Raamat, mis püüab endasse ühiskonnakriitiliselt haarata ühekorraga kogu maailma, ja mõned sapised kirjeldused selles maailmas esinevate nähtuste kohta on isegi teravmeelsed, või vähemalt muhedad. Võrdväärset rahulolematust tekitavad nii paberisse pakendatud joogikõrred kui organiseeritud religioon. Õnneks ei puudu eneseirooniline foon: suhtuge ümbritsevasse kriitiliselt ning teadke, et pole olemas lihtsaid tõdesid, aga näete – siin on minu omad.
Tähelepanu püüdev esikaas ja huvi äratav tekst tagakaanel, nii et sai oma sammud raamtukokku seatud ja eksemplar laenutatud. Reeglina ma kord juba alustatud raamatut pooleli ei jäta, kuid seekord tegin erandi. Ei ühtegi originaalset mõtet, vaid juba miljon korda kuuldud „pärlite“ nämmutamine suure ärapanemise sooviga. Lisaks jäi mulje, et autor pole käsitletud teemadega ise eriti kursis, vaid pinnapealselt lahmib.
Mulle väga meeldis, sest raamat suutis mind naerma ajada. Kohati keelekasutus jätab natuke soovida, aga samas raamatus on kohti, kus vulgaarsed väljendid on minu arvates igati sobilikud. Nüüd hiljuti lugesin selle teistkordselt läbi ja ma hakkasin mõtlema, et minu arvamus ühtib nii mõneski kohas autori omaga.
Alguses tundus raamat hirmnaljakas ja tabav, kuid mingil hetkel tüütas kriitikatulv juba ära. Autor oli küll sobivalt sapine ja tabav rääkides oma kogemustest, kuid kui juttu tuli globaalsetest probleemidest, muutus ta järjekordseks naiivseks vandenõuteoreetikuks, kes on kuskilt miskilt kuulnud ja nüüd kutsub kogu maailma rahvast üles silmi avama. oh, please..