Tallinn, anno Domini 1431. Apteeker Melchior valmistub saatma oma poega selliõpingutele Saksamaale, kui ta ootamatult palutakse Pirita kloostrisse, tarkade meeste konsiiliumisse. Kloostri maadel satub ta lume alt välja sulanud laiba otsa. See on tema esimene kokkupuutumine Pirita kägistaja ohvriga, mis ei jää sugugi viimaseks. Ja kui leitakse järgmine kägistatud kloostriasukas, vannutab abtiss Kandis püha Birgitta nimel Melchiorit, et see aitaks mõrtsuka paljastada. Uurimine viib Melchiori jahmatavate minevikumõistatusteni, mis ulatuvad aega, kui Pirita jõe suudmes valitsesid veel eesti soost ülikud. Ja siis veel kaugemale ajalukku, kuni ta hakkab lõpuks lähemale jõudma saladusele, mis on Piritaga kaasas käinud aegade algusest saadik. „Pirita kägistaja“ on neljas ajalooline kriminaalromaan Indrek Hargla apteeker Melchiori lugude sarjas.
Päris vinge, ei suutnudki kägistajat ära arvata, kuigi muidugi oleks pidanud teadma et Indrekule meeldib väga Van Gulik ja Van Guliku stiilis müsteeriumi paljastamine ka aset leiab (ehk siis et ühe suure müsteeriumi sees on tegelikult mitu väiksemat ja nad võivad, kuid ei pruugi esialgse mõistatusega üldse seotud ollagi). Päris tõhus karge lugemine. Eks nüüd sõidab tükk aega Pirtalt läbi ja vaatab kloostri müüre ja ümbruskonda veits teise pilguga.
Niisiis jõudsin lugemisega neljanda raamatuni ja see on siiani neist minu lemmik. Algusest lõpuni hoogne, huvitav, põnev ja vaheldusrikas!:) Ainsana häiris, et vähemalt 2013. aasta trükis oli mitmeid kirjavigu ja nt vahel/vahest ning järgi/järele olid üsna suvaliselt, eriti vahel/vahest, kus laused võisid väga erinevaid ja vastuolulisi tähendusi võtta. Aga ülejäänud tekst oli väga super ja ma ütleks, et suisa geniaalne!
Pirita kägistajas hakkab välja kooruma juba saaga tõeline olemus, et tegemist pole Melchiori "elulooga", vaid laiema pildiga tollest ajastust ning Wakenstedede suguvõsast. Lugesin teist, parandatud trükki ning oodatud kirjavigu ei olnudki kusjuures või ei hakanud silma peale ühe kahekordselt saanud sõna. Endiselt on autor suutnud pinget üleval hoida ning hoogsat kirjutusstiili jätkata. Ma lugesin esimesena kolmandat osa "Timuka tütart" (teisi ei õnnestunud see hetk kätte saada) ning võib-olla just seetõttu avaldas see enim muljet, kuid mõlemad - 3. ja 4. osa on kõrgemal tasemel kui 1. ja 2. osa minu arvates, kuigi lugemisnaudingut pakuvad nad kõik. Mõtlen juba, et tahaks lugeda neid kõiki uuesti üle, et osata tähele panna algusest saati neid detaile selles asetuses, nagu hilisem mõistatuse lahtiseletamine nad seab. Üllatuseks oli see, et Wakenstedede needusele polnud selles osas üldsegi tähelepanu pööratud, jään siis järgmistes osades ootama mingisugust lahendust, loodan et selles pettuma ei pea, kuna salapära on ju selle ümber juba tekitatud. Romaani enda lahenduskäik oli järjekordselt üllatav ning kõik loo niidid said ka kokku tõmmatud, mõned siiski laiemalt lahti jäetud, et näidata - lugu läheb edasi. Ja see on üks lugemist väärt lugu! :)
Apteeker Melchior läheb vananedes iga raamatuga aina paremaks. Kui esimene raamat algas ikka päris pika jokutamisega, siis neljas võtab kohe tuld. Juba esimesel leheküljel surub kägistaja enda käpad ümber naise kaela ja kukub pitsitama. Pinge kasvab ka edaspidi hoogsalt ja Hargla hoiab end ka keskaja kohta käivate loengutega end tavapärasest ehk rohkemgi tagasi. Ainult nunnakloostrite sisereeglite kirjeldused läksid tiba pikaks ja mõne lehekülje lugesin seetõttu diagonaalis. Muidu oli aga väga viis. Üks parimaid Melchiori teoseid.
Oli jällegi haarav kogemus. Endiselt ei suuda iga detaili tähele panna ja sellepärast jäävad niidid endal lahti harutamata. Õnneks tegutseb neis lugudes keegi apteeker Melchior, kes saab asjadega ise päris hästi hakkama. Pikkade kloostrielu kirjelduste tõttu pole tegemist ülilihtsa lugemisega, kuid suvisel puhkusel jõuab end loosse väga tugevalt haarata lasta ja lugemine läheb siiski üsna kiirelt.
Apteekari Melchiorin tarinat ovat parhautta. Pidän kovasti Harglan tavasta kuvata 1400-luvun arkista elämää ja apteekkarin työtä ja niitä keinoja, joita apteekkari käyttää yrittäessään lääkitä ihmisiä. Kirjassa tapahtuvat murhat eivät luonnollisesti ole lukukokemukselle haittoina. Tarina etenee verkkaisesti, kuten voi olettaa sen tapahtuvan aikana ennen teknologian kehitystä.
1400 luvun Tallinnaan (tai Piritan birgittalaisluostariin tällä kertaa) sijoittuvan murhamysteerisarjan 4. osa. Kirja on tunnelmaltaan kovin synkkä. Itse murhajuoni miljöineen tuo mieleen Agatha Christien tarinat. Tapahtumat sijoittuvat suljettuun yhteisöön, jonka kaikilla jäsenillä on omat salaisuutensa ja menneisyyden haamunsa. Ja ainakin itse yllätyin kun kuristaja lopulta paljastui!
Piritan kuristaja on apteekkari Melchior-sarjan neljäs romaani. Melchiorin lapset ovat jo kasvaneet aikuisiksi ja apteekkari kasvattaa pojastaan seuraajaansa. Melchior kutsutaan Pyhän Birgitan luostariin ja matkallaan sinne hän löytää miehen ruumiin. Mies on sinettisormuksen mukaan Sahan vasalli Winrich Bordecke ja hänet on kuristettu. Mutta saavuttuaan luostariin ja kerrottuaan uutisen hän on entistä enemmän ymmällään koska hänelle kerrotaan että samainen Bordecke kuoli luostarissa tuntemattomaan tautiin ja on haudattu luostarin kirkkomaalle. Kumpi on oikea Bordecke, tien poskesta löydetty vainaja vai luostariin haudattu ruumis? Ja miksi tämä on tapettu peräti kahteen kertaan? Luostarin abbedissalle taas tuottaa pulmia nuori nunna Taleke, joka ei suostu puhumaan vaan hokee käsittämättömiä sanoja niin että häntä lopulta epäillään noidaksi. Taleke suljetaan rangaistukseksi luostarin kappeliin ja aamulla hänet löydetään kuristettuna. Melchior lupaa abbedissalle löytää Taleken murhaajan mutta apteekkarilla on omiakin murheita kun hänen vaimonsa Keterlyn sairastuu vakavasti. Melchior valmistaa lastensa avustuksella ihmelääke teriakkia ja luottaa sen parantavaan voimaan. Samaan aikaan kun hän hoitaa vaimoaan, luostarissa kuristetaan toinen nunna ja pian sen jälkeen turkulainen kauppias Olofsson... Pystyykö Melchior selvittämään arvoituksen kohdatessaan vihollisen joka ylittää jopa hänen taitonsa ja kykynsä? Kirjassa oli paljon potentiaalia mutta aivan kaikkia odotuksia se ei lunastanut. Murhaajan henkilöllisyys säilyi salaisuutena viimeisille sivuille asti, mistä propsit kirjoittajalle mutta ratkaisu oli mielestäni epäuskottava. Myöskään missään vaiheessa lukijalle ei tarjoiltu sellaisia vihjeitä joiden perusteella tämä olisi voinut päätellä murhaajan. Emmehän voi kaikki osata birgittalaisissa luostareissa käytettyä salaista merkkikieltä ja sen merkityksiä... Välistä myös tuntuu että kirjailija hiukan brassailee keskiajan historian tuntemuksellaan ja yrittää opettaa lukijaa. Lisäksi kirjailijan naiskuva on lievästi kyseenalainen koska naiset ovat joko hyveellisiä madonna-hahmoja tai sitten sitä toista. Kirjailija tuntuu suorastaan ihannoivan neitseellisen puhtaita naisia joilla ei ole mitään seksuaalisia haluja. Tämähän sopii kyllä loistavasti keskiaikaan mutta kirjailija elää kuitenkin nykyajassa joten hänen pitäisi luoda tarinoihinsa myös sellaisia naishahmoja joihin nykyaikainenkin lukija pystyy samaistumaan. Sataprosenttisella varmuudella luen kuitenkin seuraavankin sarjan romaanin.
Iga ülelugemisega hakkavad need Melchiori sarja raamatud mulle üha rohkem meeldima. Ilmselgelt olen siis krimilugude lugemisega ikka veel sel tasemel, et esimesel korral keskendun vaid süžeeliinile ja hiljem hakkan juba rohkem olustikudetailidele tähelepanu pöörama jne. Mitte et ma ülelugemise ajal enam mäletaks, kes see mõrvar siis oli.
Pirita kägistaja on Melchiori sarja neljas raamat, milles on tunda, et see sari hakkab varsti lõpule jõudma. Ühel päeval kutsutakse mõrvade lahendamisega tuntuks saanud Tallinna apteeker linnast välja Pirita kloostrisse tarkade meeste konsiiliumisse. Muidugi leiab ta täitsa juhuslikult sealt lähedalt kägistatud laiba. Kui kägistamise ohvriks langeb ka üks Püha Birgitta kloostri nunnadest, on selge, et siin on tööpõld laiem. Paraku haigestub samal ajal ka Melchiori armas naine Keterlyn ja mehel tuleb tegeleda mitmel rindel. Mõrvad jätkuvad, lugu hargneb, aga lahendust ei paista kuskilt. Melchiorgi on vanaks jäänud ja pere laguneb laiali, kes taevariiki, kes kaugele maale. Lugu aga ei tohi lahendamata jääda. Mängu tulevad iidsed perekonnasaladused ja ruunikirjad. Süžee hargneb Harglale iseloomulikult nii, et lugeja jõuab nii mitutki tegelast kägistajamõrvariks pidama hakata. Lõplik lahendus saabub muidugi alles siis, kui Melchior mõrvari paljastab.
Mulle meeldis selle romaani puhul just see, kuidas oli tunda, et need Melchiori lood ei jätku lõputult. Temagi on vana ja hall mees juba ja kuigi elas süngel ajal, siis ei tulnud lahendamist vajavaid mõrvu nagu Kapa-Kohilast saelaudu. Seega saab neid olemasolevaid pikalt ja mõnuga nautida ja seda on nad väärt.
Ühtlasi saan sellega 2016. aasta lugemisväljakutsele peaaegu punkti panna. Peaaegu sellepärast, et "Ohakalind" jääb paraku järgmisesse aastasse. Ei jõua raamatukogu järjekord enne aasta lõppu minuni ja isegi poest olid need raamatud juba otsas. Natuke kahju, aga et liitusin alles aasta lõpupoole, siis isegi hästi vist. Tänu avastatud Lugemise väljakutse grupile on olnud väga põnev lugemisaasta lõpp.
Még tán jobban is tetszett, mint az eddigi kötetek. Mert ez nem az egész városon belül játszódott, Tallinban, hanem egy elzárt helyen, kis közösségben, ahogy azt a klasszikus krimi díszletei megkívánják. Melchior a Brigittina Nővérek kolostorában nyomoz, ahol néhány nővér, szerzetes és a tél elől bemenekült zarándok van összezárva. Korlátozott a gyanúsítottak száma is emiatt, ám a hullák száma egyre nő. Melchiornak minden ravaszságára szüksége van, hogy felderítse e nem mindennapi sorozatgyilkosságot. Ami nem annyira tetszett hogy közben meghal tüdővészben imádott felesége és emiatt is szétzilálódik kissé a családja. Plusz otthagyja a patikáját ebek harmincadjára, fiát tanulni küldi, lánya bevonul a kolostorba s amúgy is hónapokba kerül, mire megvilágosodik előtte az eset. Pláne hogy az egésznek a közepén rúnák állnak,a melyeket ma minden ezós boltban lehet kapni, Melchiornak pedig hetekbe telik, mire valakit talál,aki értelmezni tudja neki a jeleket. És az jobban esett volna, ha a halálesetek kapcsolatba vannak a nagy rejtéllyel ami a rúnák és egy elveszett ereklye körül forog, de nem igazán, két különálló szál fut és fonódik össze random módon. Ennek ellenére főleg a vége felé nagyon izgalmassá váltak a dolgok, már nagyon kiváncsi voltam , ki is áll a gyilkosságok mögött. De ennél többet is kapunk, a szerző szépen elrendezi majdnem mindenkinek a sorsát – lehet, hogy ezt utolsó kötetnek szánta?!
This entire review has been hidden because of spoilers.
Jó volt, jó volt. Bár kissé sok volt nekem benne a kolostori szabályrendszerekről szóló rész, ugyanakkor belátom, részint kellett a történelmi hitelességhez, részint kellett a sztori megértéséhez, és részint kellett egy kis okítás miatt. Öszességében izgalmas história volt, az általam letehetetlennek minősíthető história. Izgultam, és nem tudtam meg semmit menet közben, azaz ebben a történetben már nem lehetett csak úgy sejtése az olvasónak a végkimenelt (ki a gyilkos?) illetően. Mindenképpen ajánlom olvasásra. Ugyanakkor e magyar kiadás 174. oldalán az olvasható, hogy "1771-ben". Ez durva elírás lehet, mert 1431-ben járunk, ugye...és a jövőbe tett ilyen utazás nincs a könyvben. Ez is egy olyan hiba, amit a másik három kötetnél is lehetett tapasztalni (és ebben is volt néhány ezen kívül is): elírások, miegymás. Kár érte. Ez ugyanakkor nem von le semmit az élményből, már ha ezen az olvasó túlteszi magát.
Selle aasta jooksul juba neljas Melchiori lugu ning millegipärast jättis see teise ja kolmanda raamatu järel palju terviklikuma mulje. Kinnine kloostrielu on muidugi ideaalne tegevuspaik ja annab parajalt võimalusi korraga mitut tegevusliini läbisegi kord kinni sõlmida, siis lahti harutada ning lõpus korralikult üllatada.
Kuigi kõik Melchiori raamatud on (vist) päris tõepäraselt ka linna ajalooga seotud, siis Pirita kloostri ümbruse ja eriti selle vana saladusega seotud loo pidepunktid, kirjeldused ja tänaseni säilinud maamärgid jätsid eriliselt tõepärase mulje.
Bonus points, et selles osas ühtegi ebatarvilikku seksistseeni kirjeldust polnud, mis muidu ikka Melchiori raamatutesse tee on leidnud.
Pirita kloostri maadel kägistatakse. Kelle asi? Muidugi Melchiori!
See ajastu + krimi on mulle ideaalne kirjandus. Ma loeks vist ka siis mööda neid kloostreid ja linnatänavaid kondamisest, kui mõrvu poleks. Hästi kokku keerutatud ja edasi antud nii, et ka võhikule on ajastu konfliktid enam-vähem adutavad.
Üldiselt on asi üsna melodramaatiline, kuid siiski piisavalt kompaktne, just nii nagu mulle sobib. Mõni asi läheb ka vähe liiga kaugele, aga osaab andeks, see on ikkagi meelelahutus.
Až mi dojdou knihy s Melchiorem, nevím, co budu číst místo nich... Potřebovala bych, aby se mi trochu znechutil. Tímto dílem to ale nenastalo. Opět zajímavý příběh. Opět dost jeptišek a mnichů, ale tentokrát ještě s nějakou tou runou navíc. Bylo tu i nějaké to úmrtí, které mě nepotěšilo, ale beru to, co nadělám. Tak rychle další díl sem!
Ülevaade tollasest Pirita kloostri kombestikust äratab lausa aukartust, iidse ravimisekunsti saladused võtavad sõnatuks. Ka oskab Hargla parimal moel romaani huve teenima panna sünge keskkaegse vaimupimeduse veendumusega saatanate olemasolusse inimese sees, nõidumise võimalikkuse jne. https://pilleraamatujakassiga.blogspo...
Neljas Melchiori romaan on ootamatul kombel mõnus ja tempokas lugemine. Tallinn, anno Domini 1431. Suurbritannia kriminaalromaanide sari "Midsomeri mõrvad" võiks juba natuke oma edetabeli koha pärast kartma hakata. Pirita kloostris mõrvatakse sellises tempos, et hoia ja keela. Ainult kummaline oli see, et selle aja inimesed laiutasid käsi ruunimärkide peale.
Tämä olisi pitänyt lukea ennen Tallinnan kronikkaa, koska tapahtumat sijoittuvat aikaisempaan vaiheeseen. Melchiorin rikoksenselvittely on perinpohjaista, ehkä liiankin, koska lukeminen alkoi nyt puuduttaa. Ensi kesänä lisää apteekkarin elämää, nyt en jaksa enempää tätä lajia.
Ei tea kas seetõttu, et tegelased nii südamelähedaseks saanud, aga see raamat tõi minus kõige rohkem emotsioone ja kaasaelamisi Wakenstede perekonnale.
Oli hea lugemine, jälle ma mõrvarit ära ei arvanud, aga suutsin seekord rohkem kõrvalisi loo vihjeid õigesti tõlgendada.