What do you think?
Rate this book
Endspiel: laskumine orgu
Romaanis on püütud anda pilt 60-ndate aastate lõpus ja 70-ndate aastate alguses põhiliselt Tartus elanud ja tegutsenud Eesti intelligentsi elust, nende isikudraamadest ja esteetilistest kreedodest. Ainestik on esitatud dialoogi vormis läbi füüsiku ja psühhiaatri silmade.
206 pages, Paperback
First published January 1, 1988
38 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 2 of 2 reviews
September 27, 2025
ENDSPIEL ENDSPIEL
Elus l o e v a d lõppude lõpuks ikkagi need sõbrad, kes sul goodreadsis on. See arvustus sai valmis justkui juba 2/3 peal ning peale seda ma ei saanud enam raamatust aru.
Kui sa mõistad, miks mulle see raamat meeldis siis sa tabad mind mu kõige nõrgemast küljest.
(Vaino Vahingust saaks tõenäoliselt hea semestri teha, sest need raamatud on kõik omavahel nii ladusalt seotud, ja et mingeid termineid, mis muidu võiks jääda ehk segaseks u u e a j a tõttu, siis kuidagi koos need teosed aitavad mõista üksteist)
ENDSPIEL ENDSPIEL
Elus l o e v a d lõppude lõpuks ikkagi need sõbrad, kes sul goodreadsis on. See arvustus sai valmis justkui juba 2/3 peal ning peale seda ma ei saanud enam raamatust aru.
Kui sa mõistad, miks mulle see raamat meeldis siis sa tabad mind mu kõige nõrgemast küljest.
(Vaino Vahingust saaks tõenäoliselt hea semestri teha, sest need raamatud on kõik omavahel nii ladusalt seotud, ja et mingeid termineid, mis muidu võiks jääda ehk segaseks u u e a j a tõttu, siis kuidagi koos need teosed aitavad mõista üksteist)
ENDSPIEL ENDSPIEL
March 14, 2026
vot see on raamat. mõnus, üllatavalt selge isegi.
"Millegipärasty käis peast läbi, et kunagi võis nii olla nagu Strindbergil teatris esietendusel. Ja ämm istus seal, näiteks teises reas, väliselt rahulik nagu alati, sisemuses aga üks suur müra nagu Strindbergilgi. Ja hetk enne meie rehe alla tulekut võis Strindberg märgata tooliridade vahelt läbi trügimas üksikut naist. Strindberg: viibata? Aga ta ei teinud seda, sest naine tuli ja istus tema kõrvale vabale kohale. Strindberg ei reetnud oma soovi. Ka mina tahtsin ämmale midagi hästi tarka öelda, aga keel ei paindunud. Ja kohe, kui etendus algas, hakkas teises reas puhuma jahe tuul Strindbergile otse näkku. Küllap on see muusika, arvas Strindberg, on ju inimesi, kes teistele sihilikult ja isegi avalikult valjult muusikat näkku paiskavad. Ma ei tea, kas Strindberg oleks tahtnud tema kõrval istuvat naist, kuid mina tahtsin ämma paitada küll. Käsi aga ei tõusnud. Strindberg heitis pilgu lavale ja ehmatas, sest sellel, mis seal toimus, polnud midagi ühist ei tema näidendi ega eluga; kui üldse millegagi, siis tema kõrval istuva võõra naisega.
Mul ei olnud orus kellegagi ega millegagi midagi ühist. Ma ei pidanud oma kirjutusmasinat omaks, teleobjektiiviga fotoaparaat mõjus maona ja inimesed liikusid käratult jalgu järele lohistades. Strindberg lahkus pärast esimest vaatust tal olevat olnud komme vaadata teist vaatust järgmisel päeval. Järgmisel õhtul ta oligi teatris, jälle tuli viimasel minutil, tema kõrvale tühjale toolile istus naine ja nüüd Strindberg juba viipas. Tagasihoidlik käeviibe, aga me teame ju kõik, kui saatuslikuks see temale sai. Mina ei ole ju kes teab kui suur naistevihkaja ega armukadetsejagi ei mingit võrdlust Strindbergiga, aga selliste mõtete ja tunnete kokkusattumine muutis oru korraga hämaraks. Veel veidi ja ma oleksin Kunstniku eeslit jalaga löönud."
"Millegipärasty käis peast läbi, et kunagi võis nii olla nagu Strindbergil teatris esietendusel. Ja ämm istus seal, näiteks teises reas, väliselt rahulik nagu alati, sisemuses aga üks suur müra nagu Strindbergilgi. Ja hetk enne meie rehe alla tulekut võis Strindberg märgata tooliridade vahelt läbi trügimas üksikut naist. Strindberg: viibata? Aga ta ei teinud seda, sest naine tuli ja istus tema kõrvale vabale kohale. Strindberg ei reetnud oma soovi. Ka mina tahtsin ämmale midagi hästi tarka öelda, aga keel ei paindunud. Ja kohe, kui etendus algas, hakkas teises reas puhuma jahe tuul Strindbergile otse näkku. Küllap on see muusika, arvas Strindberg, on ju inimesi, kes teistele sihilikult ja isegi avalikult valjult muusikat näkku paiskavad. Ma ei tea, kas Strindberg oleks tahtnud tema kõrval istuvat naist, kuid mina tahtsin ämma paitada küll. Käsi aga ei tõusnud. Strindberg heitis pilgu lavale ja ehmatas, sest sellel, mis seal toimus, polnud midagi ühist ei tema näidendi ega eluga; kui üldse millegagi, siis tema kõrval istuva võõra naisega.
Mul ei olnud orus kellegagi ega millegagi midagi ühist. Ma ei pidanud oma kirjutusmasinat omaks, teleobjektiiviga fotoaparaat mõjus maona ja inimesed liikusid käratult jalgu järele lohistades. Strindberg lahkus pärast esimest vaatust tal olevat olnud komme vaadata teist vaatust järgmisel päeval. Järgmisel õhtul ta oligi teatris, jälle tuli viimasel minutil, tema kõrvale tühjale toolile istus naine ja nüüd Strindberg juba viipas. Tagasihoidlik käeviibe, aga me teame ju kõik, kui saatuslikuks see temale sai. Mina ei ole ju kes teab kui suur naistevihkaja ega armukadetsejagi ei mingit võrdlust Strindbergiga, aga selliste mõtete ja tunnete kokkusattumine muutis oru korraga hämaraks. Veel veidi ja ma oleksin Kunstniku eeslit jalaga löönud."
Displaying 1 - 2 of 2 reviews