What do you think?
Rate this book
Minu... #55
Minu Prantsusmaa. Elu nagu sirelivein
Võta üks imekaunis, ent hüsteeriline prantsuse naine, lisa tema sihikindel mees, nende kaks väikelast, maamaja ja vastutustundetu kulutamine, ning raputa abielulahutuseni. Lisa valge part, Ida-Euroopa lapsehoidjad, törts lavendlilikööri ja gramm safranit, sada meetrit saia ja tuhat liitrit veini ning jäta hauduma. Sega hulka lahkunud kirjanikke-kunstnikke, randevuud šarmantse fotograafi ja näitlejaga, võilillemoos, talisuplus endise kihlatuga ja punases kampsunis krahv. Lisa üks palverännak, vanaisa viimased pulmad, ülbed kelnerid, põsesuudlused ja tervistav seks. Klopi hulka meesstripparitega kodukanad, flambeeritud banaan, hõrk hobuseliha ning lase käärida. Viimaks lisa mitu peatäit pisaraid, kaks karmi kõhugrippi, mõned märtrid ja okassiga, vanad gaasiarved ja kaaviar, ning küpseta, kuni koorik on kuldne. Raputa peale perenaise armukesed ja mõni pohmell, tuvide tulistamine ja Riviera sumedad ööd. Kaunista elu armastusega ja, voilà!
- GenresTravelNonfiction
326 pages, Paperback
First published April 17, 2013
10 people are currently reading
218 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 48 reviews
April 27, 2022
Suurepärane Minu sarja raamat. Siin on kõike täpselt ideaalses koguses ja lugemine oli tõeline nauding!
October 19, 2015
Oeh, see oli üks imeilus raamat tõepoolest. Sellest õhkus päikest, sillerdavat vett, lõhnavaid aasalilli, romantilist armastust ja mida kõike veel! Minu jaoks kindlasti liiga palju veini, aga... lihtsalt väga kahju oli, kui see malbe ja voogav headus kõik läbi sai. Ma tean, et võtan ühel päeval selle raamatu uuesti kätte ning mitte ainult kurva tuju parandamiseks :)
Juba üpris algusest saadik tundsin suurt mõnusat soojust autori ja tema loo suhtes, kuid pöördeline hetk saabus raamatu keskpaigas. Oli üks imelik öö, mil olin kell 3 ärganud unenäo peale ning pärast tunnikest lae vahtimist otsustasin, et sama hästi võin siis ka juba kuumas vannis mõnuleda ja raamatut lugeda, kui und niikuinii tulemas ei paista. Jõudes aga leheküljele 169, sain lõplikult aru, et jah - tegemist on "minu inimesega"! On lihtne tunda end samal lainel teiste lugemisfännidega või vahetada mõtteid välismaal elatud elu ja omandatud võõrkeelte osas sarnase saatusega inimestega. Aga kui keegi on armastanud ja armastab midagi nii spetsiifilist, nagu David Bowie "Labyrinth" (millest enamus minu-ealised, noorematest rääkimata, pole kuulnudki), siis sa lihtsalt tead, et kui peaksid sellise inimesega kunagi elus kokku puutuma, siis oleks te nagu terve elu olnud parimad sõbrad.
Olen tänulik Eiale selle inspiratsiooni ja innustuse eest lugeda veelgi rohkem (ja soovitusi oli siia raamatusse pikitud ju kõvasti), reisida maailmas ringi avatud silmade ja südamega ning õppida veelgi rohkem uusi keeli :)
Juba üpris algusest saadik tundsin suurt mõnusat soojust autori ja tema loo suhtes, kuid pöördeline hetk saabus raamatu keskpaigas. Oli üks imelik öö, mil olin kell 3 ärganud unenäo peale ning pärast tunnikest lae vahtimist otsustasin, et sama hästi võin siis ka juba kuumas vannis mõnuleda ja raamatut lugeda, kui und niikuinii tulemas ei paista. Jõudes aga leheküljele 169, sain lõplikult aru, et jah - tegemist on "minu inimesega"! On lihtne tunda end samal lainel teiste lugemisfännidega või vahetada mõtteid välismaal elatud elu ja omandatud võõrkeelte osas sarnase saatusega inimestega. Aga kui keegi on armastanud ja armastab midagi nii spetsiifilist, nagu David Bowie "Labyrinth" (millest enamus minu-ealised, noorematest rääkimata, pole kuulnudki), siis sa lihtsalt tead, et kui peaksid sellise inimesega kunagi elus kokku puutuma, siis oleks te nagu terve elu olnud parimad sõbrad.
Olen tänulik Eiale selle inspiratsiooni ja innustuse eest lugeda veelgi rohkem (ja soovitusi oli siia raamatusse pikitud ju kõvasti), reisida maailmas ringi avatud silmade ja südamega ning õppida veelgi rohkem uusi keeli :)
July 3, 2020
http://www.hyperebaaktiivne.ee/2020/0...
Sel suvel on mul plaanis lugeda õige mitu raamatut Minu-sarjast tänu armsale Maele Petrone kirjastusest. Esimesena asusin kõige paksema kallale - Eia Uus "Minu Prantsusmaa", mida olen juba ammu tahtnud lugeda.
2008-2012, Prantsusmaa. 23-aastane Eia vajab oma ellu muutust. Ta jumaldab Prantsumaad ning on seal varem käinud palverännakul ja avastanud ka Pariisi. Muidugi tahaks ta teada, milline tunne oleks riigis ise elada. Niisiis otsustab ta minna au pair'iks. Eia hoida jäävad aastane tüdruk ja neljane poiss. Vanematel on parasjagu käsil lahutus. Mees jääb elama Normandia maamajja, naine korterisse Pariisi südames. Eia kogeb mõlemat elu ja palju muudki.
Eia Prantsusmaa oli minu jaoks kui imedemaa - töö kõrval palju vabadust oma toimetusteks, kaks vahvat inglikest hoida, imelised vaated, kõik see ajalugu, elamine Pariisi kesklinnas, jõega ümbritsetud maamaja, mõistlikud tööandjad ja siis veel see reis Loire'i orgu! Raamat viis mindki sinna muinasjuttu kohale, andis aistinguid hästi edasi. Kui teiste Minu-sarja raamatute puhul olen väga nautinud lisatud fotosid, siis siin jäid need kahvatuks selle kõrval, mis pilte tekst ise silme ette tõi.
Imestasin üha uuesti, kuidas kellegi elu saab päriselt selline olla. Olen ju taolisi raamatuid lugenud küll ja filme näinud, teate küll, selliseid, kus naispeategelane sõidab välismaale lapsehoidjaks, leiab sealt kallima ning ühtäkki saabub tema nooruspõlve armastus... Mõtled, et tore lugu küll, aga päriselt nii ju ei juhtu. Tuleb välja, et juhtub küll - randevuu Pariisi romantilisimas paigas ja kohtumine vana kallimaga on juba olemas. Kui veel natuke draamat ja romantikat juurde lisada, siis saaks siit üht hittromaani või -filmi küll kokku.
Lisaks ilusatele kirjeldustele hakkasin kaasa elama ka raamatu sündmustele. Keset lahutust lapsehoidja olles kuuleb nii mõndagi huvitavat ning Eia jagab seda. Nii saab Prantsusmaad ühe prantsuse perekonna kaudu tundma õppida, kuidas elamised on uhked, aga vahel tuleb lapsehoidjalt millegi ostmiseks raha laenata. Mul tekkis tegelikult küsimus, kas perekond ise ka teab, et neist nii põhjalikult eesti lugejale kirjutatud on. Kuna tegelased said armsaks, siis oli ülimalt tore, et Eia uues epiloogis kirjutab, mis kõigist tänaseks on saanud.
Kui Minu-sarja raamatud lähevad mul tavaliselt lausa lennates, siis "Minu Prantsusmaa" jaoks pidi rohkem aega võtma. Infot oli palju ja see väsitas veidi - hulganisti kohanimesid, tohutult kogetud kultuuri ja loetud raamatuid. Kes lugemissoovitusi tahab, siis Eia jagab neid palju ja kirjeldab ka kohti, kuhu ta end raamatuga unustanud on - pargipingid, kohvikud. Nii romantiline! Mina nii ei oska.
Erinevatest teadmistekillukestest, mis raamatusse mahtusid, üllatas kõige rohkem, kuidas prantslased saavad tasuvale tööle alles 30. aastaselt ja enne seda elavad vanemate juures ja koguvad kogemusi tasustamata praktikaga. Teiseks üllatas muidugi toidukultuur - ma ei kujuta ette, kust võtta aega, et argipäeviti mitmekäigulisi eineid valmistada ja veel nautida ka. Seda peab küll Prantsusmaale õppima minema. Teine asi, mis prantslastel käpas paistab olema, on laste kasvatamine. Mulle meeldis väga mõte, et lastele tuleb kõik ära seletada ja mitte pudikeeles nämmutada.
"Minu Prantsusmaa" on raamat Eia Uusi lapsehoidja ametist Prantsusmaal, aga ka muudest riigi külgedest, mida ta on aastate jooksul kogenud. Mulle jättis teos hästi muinasjutulise tunde, sest sündmused olid kuidagi sellised, mida loed kuskilt romaanist või näed filmist, aga kirjeldused olid nii head, et viisid ise kohale. Ka Prantsusmaal kohatud inimesed muutusid paeluvaks. Imestamist oli palju. Ometi läks lugemine aeglaselt, sest infot oli lihtsalt nii palju. Soovitan lugeda, kui sulle meeldivad romantilised vaatepildid, nagu jõekaldal asuvate majadega küla või pargipingil enda raamatusse kaotamine!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
Sel suvel on mul plaanis lugeda õige mitu raamatut Minu-sarjast tänu armsale Maele Petrone kirjastusest. Esimesena asusin kõige paksema kallale - Eia Uus "Minu Prantsusmaa", mida olen juba ammu tahtnud lugeda.
2008-2012, Prantsusmaa. 23-aastane Eia vajab oma ellu muutust. Ta jumaldab Prantsumaad ning on seal varem käinud palverännakul ja avastanud ka Pariisi. Muidugi tahaks ta teada, milline tunne oleks riigis ise elada. Niisiis otsustab ta minna au pair'iks. Eia hoida jäävad aastane tüdruk ja neljane poiss. Vanematel on parasjagu käsil lahutus. Mees jääb elama Normandia maamajja, naine korterisse Pariisi südames. Eia kogeb mõlemat elu ja palju muudki.
Eia Prantsusmaa oli minu jaoks kui imedemaa - töö kõrval palju vabadust oma toimetusteks, kaks vahvat inglikest hoida, imelised vaated, kõik see ajalugu, elamine Pariisi kesklinnas, jõega ümbritsetud maamaja, mõistlikud tööandjad ja siis veel see reis Loire'i orgu! Raamat viis mindki sinna muinasjuttu kohale, andis aistinguid hästi edasi. Kui teiste Minu-sarja raamatute puhul olen väga nautinud lisatud fotosid, siis siin jäid need kahvatuks selle kõrval, mis pilte tekst ise silme ette tõi.
Imestasin üha uuesti, kuidas kellegi elu saab päriselt selline olla. Olen ju taolisi raamatuid lugenud küll ja filme näinud, teate küll, selliseid, kus naispeategelane sõidab välismaale lapsehoidjaks, leiab sealt kallima ning ühtäkki saabub tema nooruspõlve armastus... Mõtled, et tore lugu küll, aga päriselt nii ju ei juhtu. Tuleb välja, et juhtub küll - randevuu Pariisi romantilisimas paigas ja kohtumine vana kallimaga on juba olemas. Kui veel natuke draamat ja romantikat juurde lisada, siis saaks siit üht hittromaani või -filmi küll kokku.
Lisaks ilusatele kirjeldustele hakkasin kaasa elama ka raamatu sündmustele. Keset lahutust lapsehoidja olles kuuleb nii mõndagi huvitavat ning Eia jagab seda. Nii saab Prantsusmaad ühe prantsuse perekonna kaudu tundma õppida, kuidas elamised on uhked, aga vahel tuleb lapsehoidjalt millegi ostmiseks raha laenata. Mul tekkis tegelikult küsimus, kas perekond ise ka teab, et neist nii põhjalikult eesti lugejale kirjutatud on. Kuna tegelased said armsaks, siis oli ülimalt tore, et Eia uues epiloogis kirjutab, mis kõigist tänaseks on saanud.
Kui Minu-sarja raamatud lähevad mul tavaliselt lausa lennates, siis "Minu Prantsusmaa" jaoks pidi rohkem aega võtma. Infot oli palju ja see väsitas veidi - hulganisti kohanimesid, tohutult kogetud kultuuri ja loetud raamatuid. Kes lugemissoovitusi tahab, siis Eia jagab neid palju ja kirjeldab ka kohti, kuhu ta end raamatuga unustanud on - pargipingid, kohvikud. Nii romantiline! Mina nii ei oska.
Erinevatest teadmistekillukestest, mis raamatusse mahtusid, üllatas kõige rohkem, kuidas prantslased saavad tasuvale tööle alles 30. aastaselt ja enne seda elavad vanemate juures ja koguvad kogemusi tasustamata praktikaga. Teiseks üllatas muidugi toidukultuur - ma ei kujuta ette, kust võtta aega, et argipäeviti mitmekäigulisi eineid valmistada ja veel nautida ka. Seda peab küll Prantsusmaale õppima minema. Teine asi, mis prantslastel käpas paistab olema, on laste kasvatamine. Mulle meeldis väga mõte, et lastele tuleb kõik ära seletada ja mitte pudikeeles nämmutada.
"Minu Prantsusmaa" on raamat Eia Uusi lapsehoidja ametist Prantsusmaal, aga ka muudest riigi külgedest, mida ta on aastate jooksul kogenud. Mulle jättis teos hästi muinasjutulise tunde, sest sündmused olid kuidagi sellised, mida loed kuskilt romaanist või näed filmist, aga kirjeldused olid nii head, et viisid ise kohale. Ka Prantsusmaal kohatud inimesed muutusid paeluvaks. Imestamist oli palju. Ometi läks lugemine aeglaselt, sest infot oli lihtsalt nii palju. Soovitan lugeda, kui sulle meeldivad romantilised vaatepildid, nagu jõekaldal asuvate majadega küla või pargipingil enda raamatusse kaotamine!
Aitäh, Petrone Print, raamatu eest!
August 18, 2013
Üle pika aja üks raamat, mida ma ei tahtnud lihtsalt neelata vaid lugeda ja nautida ja seedida. Mitte, et ma neid neelatavaid raamatuid ei naudiks aga see oli kuidagi teistmoodi. Äkki oli põhjus nostalgias, mis see raamat minus tekitas. Tundub, et minnes Au Pair`ina kuhugi välismaale tööle, siis emotsioonid, hirmud ja lootusd ei olegi isikuti (ega ka riigiti) nii erinevad, kui oleks võinud arvata. Väga mõnusa stiiliga rahulikult kulgev raamat, kus oli parasjagu kõike. Selline, et elus esimest korda kuulasin ka teoses mainitud muusikapalu ning otsisin üles, milline see Salvador Dali "sahtlitega naine" välja näeb. Üllatuseks oli raamatus ka väike kirjeldus sellest kuulsast Shakespeare & Company raamatupoest, mille pilte siin-seal netiavarustes ikka esile kerkib. Lisaks parasjagu mõisaid, losse ning aristrokraatiat. Raamatukoi rõõmuks kirjandust, nii et saab kohe mõned teosed lugemisjärjekorda panna. Killuke igast minu jaoks paeluvast valdkonnast ning kokku saabki väga hea raamatu!
March 5, 2022
Mulle väga ei meeldinud. Ei, see pole igav raamat, aga lihtsalt pole minu cup of tea. Ma lootsin, et hea autori raamat suudab mind prantsusmaasse paremini suhtuma panna, aga ei. Ma ei ole väga Pariisi ja prantslaste fänn. Kuigi ma sain ilma tõlketa paljudest prantsuskeelsetest väljenditest aru, ei fänna ma ka prantsuse keelt väga.
Aga see raamat....kohati olid väga põnevad peatükid, aga kohati jälle nii igav nagu vaataks, kuidas keegi natüürmorti joonistab. Ta räägib väga palju sellest pereelust seal peres au pairina elades, palju nendest lastest, keda see huvitab, go for it. Eks ta räägib Pariisist ka, aga ma ei usu teda, ma ei usu, et seal on nii äge, nagu ta seda kirjeldab.
Aga see raamat....kohati olid väga põnevad peatükid, aga kohati jälle nii igav nagu vaataks, kuidas keegi natüürmorti joonistab. Ta räägib väga palju sellest pereelust seal peres au pairina elades, palju nendest lastest, keda see huvitab, go for it. Eks ta räägib Pariisist ka, aga ma ei usu teda, ma ei usu, et seal on nii äge, nagu ta seda kirjeldab.
August 31, 2020
Imeline raamat! Alguses ei saanud ma vedama, aga pärast ei saanud pidama. Nii romantiline, fantaasiat ergutav oma värvide, lõhnade, maitsetega, imeliste looduse ja Prantsusmaa kirjeldustega. Tundelt hästi pehme, naiselik, lõhnu täis raamat- nagu kujutan ette sirelivein olla võiks. Mida rohkem ma Eia raamatuid loen seda enam mulle ta kirjutatu meeldib. Olen väga tänulik sellise imelise rahustava, aga samas inspireeriva lugemise eest ning nende laulude ja raamatute soovituste eest raamatu sees.
April 3, 2020
Aastal 2013 ma polnud veel Goodreadsiga liitunud, aga lisan tagantjärele tasakaalu mõttes. Eia Uus oskab küll ka minu jaoks 5 tärni vääriliselt kirjutada. Namedroppimise eest võtaks pool punkti maha, aga ümardan ülespoole ja kindlalt üks mõnusama fiilinguga minu-sarja raamat.
July 7, 2020
See raamat on midagi väga-väga erilist. Kuna olin äsja hästi keskpärast minu-sarja raamatut lugenud, siis see tundus uskumatu - nagu ilukirjandus, nagu päris romaan!
Olles küll seal vaid korraks ja poole jalaga käinud, ma armastan Prantsumaad ja peaaegu kõike sellega seonduvat. Eia oli kõik nii ilusti kirja pannud, et ma armusin veelgi rohkem. Nii mõnus oli selles Prantsuse uimas supelda ja raamatut sisse ahmida - nagu palsam hingele.
Lisaks kubiseb raamat kõiksugu kirjandus-kunsti ja muudest kultuuriviidetest. Nii nauditav!
Olles küll seal vaid korraks ja poole jalaga käinud, ma armastan Prantsumaad ja peaaegu kõike sellega seonduvat. Eia oli kõik nii ilusti kirja pannud, et ma armusin veelgi rohkem. Nii mõnus oli selles Prantsuse uimas supelda ja raamatut sisse ahmida - nagu palsam hingele.
Lisaks kubiseb raamat kõiksugu kirjandus-kunsti ja muudest kultuuriviidetest. Nii nauditav!
September 30, 2023
Eia Uus kogeb romantilist Prantsusmaad, kus teda võtab au pairina vastu idülliline perekond. Samas on lool ka mõrum pool- perekond küll väidab, et käsil on sõbralik lahutus, kuid tekstist tuleb välja, et lahkuminekuga kaasneb üksjagu segadust, tüli ja pisaraid. Tekib olukordi, kus lapsehoidja on justkui suhtenõustaja või infovahendaja.
Meeldis, et kajastatud sai nii lilleline, või siis sireliveinine pool, kui ka kirjeldus, kuidas prantslased siiani justkui kiviajas elavad. Lugu paneb hindama Eestis väikseid asju, nagu näiteks pangakonto avamise lihtsust või seda, et alla 30-aastastel on üldse võimalik tehtud töö eest üldse mingit tasu saada.
Kuulasin Minu Prantsusmaad audioraamatuna. Kuulamise tegi eriti ilmekaks see, et autor luges ise peale, osates hääldada prantsuskeelseid sõnu täpselt õigesti ning asetada rõhk lausetes sobivasse kohta. Arvatavasti andis see loole palju juurde võrreldes tavapärase raamatust lugemisega.
Meeldis, et kajastatud sai nii lilleline, või siis sireliveinine pool, kui ka kirjeldus, kuidas prantslased siiani justkui kiviajas elavad. Lugu paneb hindama Eestis väikseid asju, nagu näiteks pangakonto avamise lihtsust või seda, et alla 30-aastastel on üldse võimalik tehtud töö eest üldse mingit tasu saada.
Kuulasin Minu Prantsusmaad audioraamatuna. Kuulamise tegi eriti ilmekaks see, et autor luges ise peale, osates hääldada prantsuskeelseid sõnu täpselt õigesti ning asetada rõhk lausetes sobivasse kohta. Arvatavasti andis see loole palju juurde võrreldes tavapärase raamatust lugemisega.
November 29, 2016
Mu absoluutne lemmik seni ilmunud minu-raamatute sarjas!
Mõne säärase raamatu puhul jääb vägisi hinge kripeldama küsimus, et kas peale paari tuttava või näiteks autori ema keegi reaalselt viitsib need isiklikud heietused, milles puudub igasugune ilukirjanduslik narratiiv, pinge üleskruvimine, lugeja kaasatõmbamine ja talle samastumisvõimaluse pakkumine, ka läbi lugeda? Eia raamatus on kõik huvitekitav olemas ja seda on külluslikult. Just nagu toitu prantsuse söögilauas.
Mis mulle iseäranis reisiraamatu puhul imponeerib on autori võime ümbritsevat eluolu nii loomulikult ja hinnanguvabalt kirjeldada, jäädes samal ajal meeldivalt kargeks ja tagasihoidlikuks põhjamaa neiuks. Ta suudab samastuda kirglike-"hüsteeriliste" prantslastega, neid mõista, nende emotsioone ja nonde emotsioonide tagamaid edasi anda, ja samal ajal täiuslikult iseendaks jääda. Respekt! Kui näiteks Urmas Väljaotsa "Minu Pariis" oli selgelt tendentslik outsider'i sissekiikamine Prantsusmaa - ja paljude arvates maailma - moepealinna telgitagustesse ning prantslasi kirjeldati umbes samasuguse kohatu eelarvamusega nagu maalaps songib esimest korda linnas restoranis käies peene roa taldrikus, et "fuih, kus see kartul ja kaste siis on?", siis Eia raamatus sellist matslikkust ei olnud ja see tema teose nii vastupandamatuks muudabki.
Lisaks kõigele eelmainitule on see raamat nii ILUS. Hingeilus. Puhas ja siiras nagu hommikukastemärg rohi ilmselt kusagil Normandia kaugemas maanurgas koduhoovil. Olustikukirjeldused väärivad kahtlemata eraldi esiletoomist.
Stiil on maitsekas, mõnes kohas ehk ootaks veidi viimistletumat kirjamaneeri, aga küllap Eia jõuab veel oma ande ja oskuste lihvimisega tegeleda. Ehk et see on kirjanduslikus mõttes ka igati väärt amps, millega klaasi veini või lattetassi kõrvale maiustada sobib.
Soovitan. Soovitan. Soovitan.
Mõne säärase raamatu puhul jääb vägisi hinge kripeldama küsimus, et kas peale paari tuttava või näiteks autori ema keegi reaalselt viitsib need isiklikud heietused, milles puudub igasugune ilukirjanduslik narratiiv, pinge üleskruvimine, lugeja kaasatõmbamine ja talle samastumisvõimaluse pakkumine, ka läbi lugeda? Eia raamatus on kõik huvitekitav olemas ja seda on külluslikult. Just nagu toitu prantsuse söögilauas.
Mis mulle iseäranis reisiraamatu puhul imponeerib on autori võime ümbritsevat eluolu nii loomulikult ja hinnanguvabalt kirjeldada, jäädes samal ajal meeldivalt kargeks ja tagasihoidlikuks põhjamaa neiuks. Ta suudab samastuda kirglike-"hüsteeriliste" prantslastega, neid mõista, nende emotsioone ja nonde emotsioonide tagamaid edasi anda, ja samal ajal täiuslikult iseendaks jääda. Respekt! Kui näiteks Urmas Väljaotsa "Minu Pariis" oli selgelt tendentslik outsider'i sissekiikamine Prantsusmaa - ja paljude arvates maailma - moepealinna telgitagustesse ning prantslasi kirjeldati umbes samasuguse kohatu eelarvamusega nagu maalaps songib esimest korda linnas restoranis käies peene roa taldrikus, et "fuih, kus see kartul ja kaste siis on?", siis Eia raamatus sellist matslikkust ei olnud ja see tema teose nii vastupandamatuks muudabki.
Lisaks kõigele eelmainitule on see raamat nii ILUS. Hingeilus. Puhas ja siiras nagu hommikukastemärg rohi ilmselt kusagil Normandia kaugemas maanurgas koduhoovil. Olustikukirjeldused väärivad kahtlemata eraldi esiletoomist.
Stiil on maitsekas, mõnes kohas ehk ootaks veidi viimistletumat kirjamaneeri, aga küllap Eia jõuab veel oma ande ja oskuste lihvimisega tegeleda. Ehk et see on kirjanduslikus mõttes ka igati väärt amps, millega klaasi veini või lattetassi kõrvale maiustada sobib.
Soovitan. Soovitan. Soovitan.
June 13, 2017
Lugesin umbes 275 lk sellest raamatust ühe päevaga läbi. Nii mõnus lugemine, eriti sooja ilmaga õues sirelite läheduses. Siinkohal muidugi hoiataksin, et päris tühja kõhuga seda raamatut lugeda ei maksa. Pangakaardid peitke ka ära ning hoiduge reisiportaale külastamast ;-). Või ärge hoiduge, sest soovitusi huvitavateks sihtkohtadeks Prantsusmaal ja Pariisis on küllaga.
Kunagi lugesin järjest kõik uued Minu-seeria raamatud läbi, aga nüüd pole neid ammu, ammu kätte võtnud. Peab ütlema, et seniloetutest on see kindlasti parima viie seas (üks neist ka nt Minu Hispaania). Autor ei võtnud end enamasti liiga tõsiselt ning andis edasi riigi eluolu, millest on kasu nii turistile kui ka inimesele, kes sinna elama läheb (bürokraatia ja siis kommete peatükk). Eriti mõnus oli lugeda söömisalaseid jutte. Pani kohe järele mõtlema, kui tähtis on süües toidule ja seltskonnale keskenduda, mitte seda niisama kiiruga ahmida.
Kirjutamisstiil oli ladus, vahel küll tundus, et väidetav rahaline pool ning reisikulutused omavahel ei klappinud, aga võisin ka valesti aru saada. Lihtsalt häiris natuke, kui öeldakse, et a la 25-eurone teatripilet on Eestis normaalne, sest Pariisis maksab see 50. Või et olekski nagu täiesti sobiv meeletuid rahasummasid kulutada väljas söömisele, sest kogemus on see, mis loeb. See jättis autorist nagu natuke tuulepäise ja vastutustundetu mulje. Neid hetki oli muidugi üsna vähe ja üleüldiselt annaksin teosele ligi 5 tähte. Ütleme 4,5. See oli hästi kirjutatud ning tekitas tahtmise seda riiki taas külastada.
Soovitan soojalt.
5+ kaanekujunduse eest. Nii ilus ja lausa kutsub lugema.
Kunagi lugesin järjest kõik uued Minu-seeria raamatud läbi, aga nüüd pole neid ammu, ammu kätte võtnud. Peab ütlema, et seniloetutest on see kindlasti parima viie seas (üks neist ka nt Minu Hispaania). Autor ei võtnud end enamasti liiga tõsiselt ning andis edasi riigi eluolu, millest on kasu nii turistile kui ka inimesele, kes sinna elama läheb (bürokraatia ja siis kommete peatükk). Eriti mõnus oli lugeda söömisalaseid jutte. Pani kohe järele mõtlema, kui tähtis on süües toidule ja seltskonnale keskenduda, mitte seda niisama kiiruga ahmida.
Kirjutamisstiil oli ladus, vahel küll tundus, et väidetav rahaline pool ning reisikulutused omavahel ei klappinud, aga võisin ka valesti aru saada. Lihtsalt häiris natuke, kui öeldakse, et a la 25-eurone teatripilet on Eestis normaalne, sest Pariisis maksab see 50. Või et olekski nagu täiesti sobiv meeletuid rahasummasid kulutada väljas söömisele, sest kogemus on see, mis loeb. See jättis autorist nagu natuke tuulepäise ja vastutustundetu mulje. Neid hetki oli muidugi üsna vähe ja üleüldiselt annaksin teosele ligi 5 tähte. Ütleme 4,5. See oli hästi kirjutatud ning tekitas tahtmise seda riiki taas külastada.
Soovitan soojalt.
5+ kaanekujunduse eest. Nii ilus ja lausa kutsub lugema.
February 3, 2016
Minule väga meeldis! Esimene raamat, mida ma olen „Minu” sarjast lugenud. Ei pidanud kohe üldse pettuma, vast sattusin kohe selle õige otsa. Juba raamatu kaas kutsus lugema ja see sõna sirelivein on väga ilus. Ma ei teagi, miks mulle alles nüüd selle sarja raamatud hakkasid huvi pakkuma, aga mul on hea meel, et hakkasid.
Eia sõnakasutus on nii paeluv ja ma ei libisenud üle ühegi sõna ja ei lugenud raamatut ka diagonaalselt, kuigi ma olen seda mõne teise raamatuga teinud. Prantsusmaa kohta on nii elavalt kirjutatud, et kohati tekkis endal ka tunne, et viibin seal. Pole kunagi Prantsusmaal käinud, aga peale raamatu lugemist on mul selle koha järele suur igatsus.
Eia sõnakasutus on nii paeluv ja ma ei libisenud üle ühegi sõna ja ei lugenud raamatut ka diagonaalselt, kuigi ma olen seda mõne teise raamatuga teinud. Prantsusmaa kohta on nii elavalt kirjutatud, et kohati tekkis endal ka tunne, et viibin seal. Pole kunagi Prantsusmaal käinud, aga peale raamatu lugemist on mul selle koha järele suur igatsus.
December 1, 2014
Tõeliselt põnev, hästi sõnastatud, kaasahaarav ning mitmekülge raamat. Lihtne lugemine, kuid samas avardab silmaringi ning paneb unistama. Eia üllatas tõeliselt, vinge Eesti naine!
"See hetk oma maitsete ja lõhnade ja helide ja vaadete ja kompimistega (saia murdmine, mõlemale põsele suudlemine, laste embamine), kõik meeled ellu äratatud, tuletab meelde kunagise kõleda ühikatoa seinalt loosungi "Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres!"
"See hetk oma maitsete ja lõhnade ja helide ja vaadete ja kompimistega (saia murdmine, mõlemale põsele suudlemine, laste embamine), kõik meeled ellu äratatud, tuletab meelde kunagise kõleda ühikatoa seinalt loosungi "Elu on peolaud, ära siis nälgi selle ääres!"
January 1, 2021
Eia Prantsusmaa ja minu Prantsusmaa on väga sarnased.
Mälestused, lõhnad, maitsed, värvid, tuttavad kohad ja tunded, mis ka mind vaimustasid.
Merci, Eia!
Mälestused, lõhnad, maitsed, värvid, tuttavad kohad ja tunded, mis ka mind vaimustasid.
Merci, Eia!
March 12, 2023
Üks raamat, mille puhul olen tundnud, et loen natuke ja on hea olla. Ja kui raamat hakkab läbi saama, siis on kahju ja heameel korraga.
December 26, 2020
Raamatu esimene pool oli väga huvitav kuna ise olen ka Au Pairina töötanud ( mitte küll Prantsusmaal, aga ikkagi)... Lahe oli leida sarnasusi ja ka erinevusi.
Teine pool minu jaoks enam nii huvitav ei olnud kuna ei ole eriti Prantsusmaa huviline. Ja nii palju kui ma oma elus prantslastega kohtunud olen ei ole nad ka minu jaoks meeldivad inimesed.
Aga lugemine on oli köitev ja kiiresti edasi minev jutustus.
Teine pool minu jaoks enam nii huvitav ei olnud kuna ei ole eriti Prantsusmaa huviline. Ja nii palju kui ma oma elus prantslastega kohtunud olen ei ole nad ka minu jaoks meeldivad inimesed.
Aga lugemine on oli köitev ja kiiresti edasi minev jutustus.
June 11, 2018
Eia Uusi raamatu leidsin puhtjuhuslikult Rahva Raamatu riiulite vahelt ning jäin seda sirvima. Esimese asjana jäid mulle silma imeilusad fotod, mida autor oma seikluste käigus teha oli jõudnud. Pealegi oli mul paar nädala pärast reis Prantsusmaale, nii et läbi lugema ma selle pidin.
Raamat ise on tohutult põnevalt, kuid eluliselt kirja pandud: on palju naerukohti, on palju nutukohti, kuid kõike täpselt nii palju, et nad end ei ammendaks. Autor on kirjutanud elust ja olust sel perioodil, mil ta ise on Prantsusmaal olnud. Raamat ise algab juba väga põnevalt: "Ruttan oma uue kodu poole Pariisi kesklinnas. Mingil hetkel aeglustan sammu, sest minu ees kõnnib üks noor mees. Minust võib-olla paar aastat vanem, tal on ilus soeng, ja külje pealt näen, et ka üsna värskelt raseeritud lõug. Ning ta on paljajalu.” Read 1-4, 11; lk 10.
Tsiteerin 17. augustil kirja pandud mõtteid päevikust:
"Ma armastan raamatuid. Kõik, Lõpetasin just ühe kõige kaasahaaravama ja mõtlemapanevama eluloo lugemise ja tunnen ennast nii õnnelikuna. Ma oleks nagu ise terve see aeg Eia Uusiga koos Prantsusmaal seiklusi kaasa teinud. Mul ei tekkinud üldse tunnet, et ma raamatut loen. Raamat luges hoopis mind. Koju tagasi jõudes pean kindlasti kuulama Coldplay "Strawberry swing'i", kuna see jutustab rõõmu jagamisest teistega. Ma sain paar väga head mõttevälgatust ka, mida siia kirjutan. :Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast: :Kui vein on välja valatud, tuleb see ära juua: :Enne, kui midagi ütled, keeruta keelt suus seitse korda: :Tervele maailmale võid sa olla keegi, aga kellelegi võid sa olla terve maailm ehk kõik: See on sügavmõtteline fraas, mis kõik eelnevad viis korda, kui olen proovinud sellest aru saada, olen põrunud. Alles nüüd, pärast selle raamatu lõpetamist, saan sellest aru.
Selle raamatu mõjul soovin kunagi kindlasti reisida tagasi Prantsusmaale ning võibolla ehk sinnagi tööle mingiks perioodiks minna. Prantsusmaaga on mind juba ammu sidunud mingisugune seletamatu soe tunne ning seepärast mulle see raamat kohutavalt meeldis.
Raamat ise on tohutult põnevalt, kuid eluliselt kirja pandud: on palju naerukohti, on palju nutukohti, kuid kõike täpselt nii palju, et nad end ei ammendaks. Autor on kirjutanud elust ja olust sel perioodil, mil ta ise on Prantsusmaal olnud. Raamat ise algab juba väga põnevalt: "Ruttan oma uue kodu poole Pariisi kesklinnas. Mingil hetkel aeglustan sammu, sest minu ees kõnnib üks noor mees. Minust võib-olla paar aastat vanem, tal on ilus soeng, ja külje pealt näen, et ka üsna värskelt raseeritud lõug. Ning ta on paljajalu.” Read 1-4, 11; lk 10.
Tsiteerin 17. augustil kirja pandud mõtteid päevikust:
"Ma armastan raamatuid. Kõik, Lõpetasin just ühe kõige kaasahaaravama ja mõtlemapanevama eluloo lugemise ja tunnen ennast nii õnnelikuna. Ma oleks nagu ise terve see aeg Eia Uusiga koos Prantsusmaal seiklusi kaasa teinud. Mul ei tekkinud üldse tunnet, et ma raamatut loen. Raamat luges hoopis mind. Koju tagasi jõudes pean kindlasti kuulama Coldplay "Strawberry swing'i", kuna see jutustab rõõmu jagamisest teistega. Ma sain paar väga head mõttevälgatust ka, mida siia kirjutan. :Söök ei ole see, mida tehakse, et elus püsida, vaid kõike muud tehakse söögi pärast: :Kui vein on välja valatud, tuleb see ära juua: :Enne, kui midagi ütled, keeruta keelt suus seitse korda: :Tervele maailmale võid sa olla keegi, aga kellelegi võid sa olla terve maailm ehk kõik: See on sügavmõtteline fraas, mis kõik eelnevad viis korda, kui olen proovinud sellest aru saada, olen põrunud. Alles nüüd, pärast selle raamatu lõpetamist, saan sellest aru.
Selle raamatu mõjul soovin kunagi kindlasti reisida tagasi Prantsusmaale ning võibolla ehk sinnagi tööle mingiks perioodiks minna. Prantsusmaaga on mind juba ammu sidunud mingisugune seletamatu soe tunne ning seepärast mulle see raamat kohutavalt meeldis.
January 25, 2021
Olles ise peaaegu kümme aastat Prantsusmaal elanud, oli lugemine kohe eriti tore ja pakkus niivõrd mitmetes kohtades äratundmisrõõmu. Nii palju tuttavaid emotsioone, tuttavaid kohti. Hindasin väga kuidas autor polnud keskendunud mitte ainult enda emotsioonidele-läbielamistele, vaid pani palju rõhku ka end ümbritsevate inimeste muhedalt ja detailirohkelt kirjeldamisele. Rääkimata sellest põhjalikust ajaloo,-ja kultuuritunnist, mida raamat pakkus. Olen harjunud lugema kiirelt, aga seda raamatut ei saa kiiresti lugeda. On lihtsalt nii palju infot, huvitavaid mõtteid, keelehuumorit, et see kõik vajab seedimist ja rahulikku lugemist ning selle raamatu puhul oli selle aeglane lugemine pigem suureks plussiks. :)
See üks puudujääv tärn tuleneb mul siin lihtsalt sellest, et kohati oli natuke liiga helge, liiga idülliline. Samas mõtlen, et ehk on nende asjade märkamiseks vaja elada siin kauem? Raamat keskendus lõppkokkuvõttes küll pikemale ajaperioodile, aga selle tuumik toimus siiski kitsamas ajavahemikus ja ehk selle jooksul ei märkagi neid paljusid häirivaid asju mis teevad Prantsusmaast Prantsusmaa ja Pariisist Pariisi. Mul jäi nendest natukene puudu.
Aga muidu üks ilusamaid ja kohe kindlasti meeldivama kirjastiiliga "Minu.." sarja raamatuid!
See üks puudujääv tärn tuleneb mul siin lihtsalt sellest, et kohati oli natuke liiga helge, liiga idülliline. Samas mõtlen, et ehk on nende asjade märkamiseks vaja elada siin kauem? Raamat keskendus lõppkokkuvõttes küll pikemale ajaperioodile, aga selle tuumik toimus siiski kitsamas ajavahemikus ja ehk selle jooksul ei märkagi neid paljusid häirivaid asju mis teevad Prantsusmaast Prantsusmaa ja Pariisist Pariisi. Mul jäi nendest natukene puudu.
Aga muidu üks ilusamaid ja kohe kindlasti meeldivama kirjastiiliga "Minu.." sarja raamatuid!
December 9, 2013
Mulle tõesti meeldis see raamat! Ilmselt ka sellepärast, et sain raamatust nii palju huvitavaid mõtteid järgmiste raamatute osas, mida lugeda :) Mõned nendest on need, mida ma teadsin nagunii, et tahan kindlasti lugeda.
Ka meeldib mulle see stiil, kuidas autor oma elamusi ja kogemusi edasi annab.
Mulle oleks meeldinud, kui peatükkide juures oleks olnud ka kuud ja aastad, et millal täpsemalt tegevus toimus. Mõnes kohas ka häiris tuim faktide loetelu - võimalik, et mina ei osanud neist lihtsalt endale midagi uut leida.
Aga siit mõned ägedad mõtted:)
Ma ei otsi. Ma leian. - Picasso
Karda viimast tundi, aeg möödub. Püüa päeva.
Väga humoorikas oli ka lugu gaasiarvest ja mis põhjusel seda vaja läheb :D Jah, mis sa siis teed, kui sul on hoopis juhuslikult elektripliit?!? :P
Ka meeldib mulle see stiil, kuidas autor oma elamusi ja kogemusi edasi annab.
Mulle oleks meeldinud, kui peatükkide juures oleks olnud ka kuud ja aastad, et millal täpsemalt tegevus toimus. Mõnes kohas ka häiris tuim faktide loetelu - võimalik, et mina ei osanud neist lihtsalt endale midagi uut leida.
Aga siit mõned ägedad mõtted:)
Ma ei otsi. Ma leian. - Picasso
Karda viimast tundi, aeg möödub. Püüa päeva.
Väga humoorikas oli ka lugu gaasiarvest ja mis põhjusel seda vaja läheb :D Jah, mis sa siis teed, kui sul on hoopis juhuslikult elektripliit?!? :P
January 26, 2015
A very enjoyable read. Eia has such an eye for detail and at times I almost tasted the food she was describing or laughed with Celeste (one of the main characters in the book).
After having read this, I'd love to visit Paris again and have duly included Normandy into my bucket-list travel plans.
Also found one of my new favourite proverbs from this book - since the wine is drawn it must be drunk.
After having read this, I'd love to visit Paris again and have duly included Normandy into my bucket-list travel plans.
Also found one of my new favourite proverbs from this book - since the wine is drawn it must be drunk.
December 29, 2014
sedalaadi isiklikud raamatud on sageli nii toredad kui autor. ja autor on päris sümpaatne.
June 9, 2015
Tõsiselt mõnus eskapistlik teos. Nautisin seda palju rohkem, kui algselt arvasin. Lisaboonus on ägedad raamatu- ja muusikasoovitused.
March 9, 2021
Kui sulle meeldib hästi süüa, juua ja elu nautida, kui sulle meeldib prantslaslik elulähenemine, kus on sees hõrku segadust ja sallivust ja seda seletamatut siili... Jah, seda stiili. Raske on näppu peale panna, mis see täpsemalt on, mis siin raamatus nii tugevalt lummab, kõige lihtsam on öelda otse: Eia on andekas kirjanik.
Kui lugesin "Minu Prantsusmaad" esimest korda, olin ma just hakanud aru saama ühest olulisest tõest. Me ei oota kirjanikult seda, et ta oleks ideaalne inimene. Vastupidi, kirjanik peabki olema ebatäiuslik. Me lihtsalt soovime, et tal oleks "oma hääl" ja et ta meid oma seiklustesse-viperustesse kaasa võtaks...
Ja seiklusi-viperusi siin raamatus jagub. Ka see perekond, kuhu Eia lapsehoidjaks satub, on võluvalt ebatäiuslik, pehmelt öeldes :).
Kui lugesin "Minu Prantsusmaad" esimest korda, olin ma just hakanud aru saama ühest olulisest tõest. Me ei oota kirjanikult seda, et ta oleks ideaalne inimene. Vastupidi, kirjanik peabki olema ebatäiuslik. Me lihtsalt soovime, et tal oleks "oma hääl" ja et ta meid oma seiklustesse-viperustesse kaasa võtaks...
Ja seiklusi-viperusi siin raamatus jagub. Ka see perekond, kuhu Eia lapsehoidjaks satub, on võluvalt ebatäiuslik, pehmelt öeldes :).
April 28, 2019
On neid raamatuid, milles on huvitav näha, kuidas elu ja inimesed ja kohad paistavad kellegi teise silmade läbi, saada aimu sellest, mida ise ei märka või oluliseks ei pea. Ja siis on need raamatud, mida lugedes hüüatad mõtes kogu aeg: "Ja, just! Täpselt nii see oligi!" Isegi kui mastaabid või ajad olid teised, siis selle raamatu Pariis ja Prantsumaa ja laste hoidmine tundusid nii tuttavad ja nostalgiliselt armsad kõigi oma heade ja natuke veidramate külgedega. Neil lehekülgedel on atmosfäär ja fluidum ja rõõm elu ja elamise üle, mis kandub siia ja praegusesse hetke. Puhas nauding!
August 23, 2024
Ma polnud vaimustuses, kui ma seda raamatut lugesin. Tähendab, see oli hästi kirjutatud ja palju oli pidevalt toimumas. Antud raamat ei tahtnud kiiresti edeneda ja see oli veidi frustreeriv. Siiski andis see Prantsusmaa kultuurist, inimestest, elulaadist ja mõtteviisist päris hea ülevaate. Seda kindlasti!
Samas, kui olen nüüd lugemise lõpetanud ja vaatan tagasi, saan aru, et see oli väga hea raamat. Lisaks on mul mingi obsessioon Pariisiga tekkinud, mis on vaikselt kestnud juba aastaid. Kas see raamat oli järjekordne märk, et pean ikkagi sinna mõneks ajaks elama minema?
Samas, kui olen nüüd lugemise lõpetanud ja vaatan tagasi, saan aru, et see oli väga hea raamat. Lisaks on mul mingi obsessioon Pariisiga tekkinud, mis on vaikselt kestnud juba aastaid. Kas see raamat oli järjekordne märk, et pean ikkagi sinna mõneks ajaks elama minema?
May 3, 2021
Minu sarja raamatuid olen lugenud vähe, vist pettumusest. Nüüd uus katse. Prantsusmaa ei ole olnud minu siht ega lemmik, kuid pärast raamatu lugemist, lisan selle siiski oma nimekirja. Mõnus ülevaade ja info riigi ja maa kohta. Omaenese kogemus. Palju kaunist kujundust, võrdlusi, emotsioone. Ehedust. Aga ka pahupoolt. Väga armas ja elutruu lugemine.
May 10, 2021
mmmmm põhimõtteliselt me pidime koolis neid lugema ja ma lugesin ainult u pool raamatust. tegelikult mulle väga meeldis see aga ma ei lugenud seda lõpuni. nii palju, kui ma seda soovitada saan siis soovitan (:
June 21, 2022
Romantiku hing sai külluslikult toidetud.
Pariis, jalgrattad, raamatud, muuseumid, kohvikud, imelised maitseelamused, lossid, võrratud vaated, nüüd ja kohe hetked.. on vaid mõned võluvad märksõnad, mis seda raamatut kandsid. Selle raamatu hing oli tõepoolest nii kaunis nagu elu kui sirelivein.
Pariis, jalgrattad, raamatud, muuseumid, kohvikud, imelised maitseelamused, lossid, võrratud vaated, nüüd ja kohe hetked.. on vaid mõned võluvad märksõnad, mis seda raamatut kandsid. Selle raamatu hing oli tõepoolest nii kaunis nagu elu kui sirelivein.
November 15, 2025
Väga mõnus rännak Prantsusmaale, eriti Eia häälega jutustatud audioraamatuna. Kõike oli doseeritud parasjagu - nii linnamelu kui romantikat, kultuuri ja inspiratsiioni. Prantsuse keele õpikult puhusin tolmu pealt, raamatust kannustatuna. :)
March 23, 2019
Nunnult kirjutatud, aga liiga pikk, läks lõpuks väga igavaks. Pererahva lahutuse lugu oli ka piinlik lugeda :/
Displaying 1 - 30 of 48 reviews