„Jäävad ainult silmad” on novellikogu, mille tegelased kõik ühel või teisel moel häiritud. Tüli tekitavad OnlyFansi sisuloojad, maailmalõpu toidupuudus, ahistajast naabrimees, ootamatu kehamoondumine ja omaenda riukalik ajukeemia. Kuidas sellest kõigest küll pääseda?
Ja kas see on võimalik?
Autorilt on varem ilmunud luulekogud „Paradoksid”, „Blondiine armastav mees” ja „Strippari pisarad”. „Jäävad ainult silmad” on tema esimene proosateos.
Väga huvitav valik tihkeid ja pingsaid lugusid, mis meie praegusaja olemist ja veidrusi puudutavad, mõni otseselt ja mõni kaugemalt. Iroonia, et cetera, galore.
Vahva lugemine! Esiteks olen rahul novelližanri taasavastamisega, sest need väikesed, 5-10 minuti pikkused lugemisampsud on just parajad pärast lõpuks ometi aeglustuma hakkavad tööperioodi. Teiseks, Müürsepp kirjutab halastamatult asjadest, nagu need on: kui mutt, siis mutt; kui pervert, siis pervert. Kolmandaks, Müürsepa juttudes on kiiksud, mis iseend ei korda. Esimese novelli püant on isemoodi (ja täiesti nauditav), teisel, kolmandal ja nii edasi jälle omamoodi. Mulle meeldib see väga. Igal juhul soovitan "Jäävad ainult silmad" novellikogu soojalt.
Selle raamatu puhul on nii, et kes otsib romantilist sirelilõhnalist lembenovellide kogumit, saab kindlasti üllatuse osaliseks, kuna novellid on minu hinnagul väga Stephen Kingiliku twisti ja võika sisukirjeldusega. Tavapärast lugejat võidakse kohati šokeerida raamatus oleva jõhkrusega, kuid karastanud lugejatele annab kirjaniku poolt loodu kindlasti meelelahutusliku ja silmi avardava vaatenurga. Erilised lemmikud olid "Ainult fännidele", "Mutt" ja "Mänd", kuid iga lugu suutis oma ühiskonnakriitilise sisuga tegelikult hinge kraapida.
Mõnusalt õõvastavad novellid, kõige paremas mõttes! See kogu on midagi, mida Eesti novelli-maastikul palju ei ole, seega jutud kerkivad kindlasti omanäolisuse pärast esile.