What do you think?
Rate this book
Hingede öö
Kriitikute teravdatud tähelepanu ja tõelise soosingu tõi 1953. aastal ilmunud modernsete varjunditega «Hingede öö». Romaan jutustab inimese läbielamistest keerulise elutee jooksul – tegemist on nn rännakuga, mis harutab lahti üksinduse, süü, vastutuse ja raskuste koormava traagika.
308 pages, Hardcover
First published January 1, 1953
39 people are currently reading
470 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 30 of 42 reviews
February 15, 2023
Aus der volkstümlichen Mythologie stammt der Glaube, dass sich zu Silvester das Tor zum Geisterreich öffnet. Die verstorbenen Seelen nehmen in dieser Nacht Kontakt zu den Lebenden auf. Etwas vergleichbares widerfährt dem Ich-Erzähler in Die Nacht der Seelen. Er streift ziellos durch die Straßen, als er spontan durch eine offenstehende Tür ein unbekanntes Haus betritt. Eine eigenartige Welt tut sich ihm auf, in der nichts mehr den normalen Gesetzen folgt. Immer tiefer treibt und zieht es ihn in das Labyrinth im Inneren. Einige der Menschen denen er begegnet, meint er von früher zu kennen. Doch wirkt in dieser Twilight Zone alles eine Spur irreal, wie eine verzerrte Version der Wirklichkeit.
Der Roman besticht vor allem durch seine (alp-)traumartigen, surrealen Bilder, die geradewegs aus einem David-Lynch-Film stammen könnten. Es ist ein schmerzhafter Weg der Selbsterkenntnis, durch die Tiefen des Unterbewusstseins, den der Protagonist beschreitet. Karl Ristikivi erzählt die Geschichte eines estnischen Exilanten, die auch seine eigene Geschichte ist. Die eines innerlich zerrissenen Menschen, der fern der Heimat leben muss und in eine existenzielle Krise gerät. Von Gefühlen der Einsamkeit und Fremdheit geplagt sucht er einen Ausweg (aus dem Haus / in eine Zukunft?). Das Thema ist nicht unbedingt originell, schon Dante hat darüber geschrieben. Was nichts daran ändert, dass es zeitlos aktuell ist.
Der Roman besticht vor allem durch seine (alp-)traumartigen, surrealen Bilder, die geradewegs aus einem David-Lynch-Film stammen könnten. Es ist ein schmerzhafter Weg der Selbsterkenntnis, durch die Tiefen des Unterbewusstseins, den der Protagonist beschreitet. Karl Ristikivi erzählt die Geschichte eines estnischen Exilanten, die auch seine eigene Geschichte ist. Die eines innerlich zerrissenen Menschen, der fern der Heimat leben muss und in eine existenzielle Krise gerät. Von Gefühlen der Einsamkeit und Fremdheit geplagt sucht er einen Ausweg (aus dem Haus / in eine Zukunft?). Das Thema ist nicht unbedingt originell, schon Dante hat darüber geschrieben. Was nichts daran ändert, dass es zeitlos aktuell ist.
January 6, 2025
Ärge pange mu hinnangut pahaks, ta tegelikult kirjutab hästi ja valdab eesti keelt pea kõige paremini, aga lihtsalt raskelt läks kogu see värk.
January 8, 2022
Loetud kursuse "Eesti kirjanduse ajalugu II" jaoks.
Tegelikkuses ma peaks Ristikivilt tiba rohkem lugema väitmaks, et tegemist on ilmselt mu lemmiku Eesti klassikalise autoriga, kuid ma väidan seda siiski. Kohe kindlasti võin aga väita, et see on mu lemmikraamat Eesti kirjandusest.
Olen "Hingede ööd" lugenud ka gümnaasiumis ning see oli mu esimene Ristikivi raamat. Teos on sürrealistlik, segades aega ja ruumi ning ignoreerides füüsikaseaduseid, kuid seeläbi analüüsides (paguluses oleva) inimese üksindust ning koduigatsust. Lugu räägib Rootsis paguluses olevast mehest (nagu seda oli ka Ristikivi ise) ning kuidas aastavahetusel otsustab ta minna linna peale. Olles rahvarikkas kohas tunneb ta end järsku väga üksi ja endast väljas ning lõpetab kõrvaltänaval. Peale rahunemist näeb ta, et üks uks seal tänavas on avatud ning sealt immitseb sooja ja kutsuvat valgust. Ta otsustab sinna sisse minna ning niiviisi algab raamatu eksistentsiaalne-sürrealistlik lugu. Tegevus leiab aset ühes pidevas muutuses olevas majas. Ei peategelane ega lugeja ei saa aru, milline selle hoone plaan olla võiks, sest tegelikkuses eksisteerib maja väljaspool reaalsust.
Ilmselt ei ole teos kõigile, sest Ristikivi on kasutanud väga palju modernistlikke võtteid (ning võrreldes Tammsaare realistliku stiiliga võib see olla veidike šokk (tean inimesi kes arvavad, et Eesti kirjanduse klassikud ongi ainult talupoja-/perekonnaromaanid). Mulle läheb selline stiil aga peale. Kõrvaltegelased on siin igasugused karvased ja sulelised ning vahel vaatad lehekülge ja mõtled, et kes see kloun nüüd on. Samas on igal tegelasel kindel eesmärk siin muutuvas majas.
Teos käsitleb eksistensiga seotud koormat, mida iga inimene kannab ning proovib otsida selles tähendust. Kuigi teos on allegooria paguluses olevale inimesele, siis leiab ka tänapäeva inimene siit palju, millega samastuda. Otsime ju kõik me oma kohta maailmas ning vahel peame viibima kohtades, mis pole päris kodu. Samas on "Hingede öö" nauditav ka siis, kui teda lugedagi kui lihtsalt absurdi. Ristikivi kirjutusstiil on minu arvates fenomenaalne ning tema käsitletud filosoofilised ideed panid mõtlema ning tõmbama paralleele enda eluga.
Kulda väärt raamat ning soovitan kindlalt lugeda!
Tegelikkuses ma peaks Ristikivilt tiba rohkem lugema väitmaks, et tegemist on ilmselt mu lemmiku Eesti klassikalise autoriga, kuid ma väidan seda siiski. Kohe kindlasti võin aga väita, et see on mu lemmikraamat Eesti kirjandusest.
Olen "Hingede ööd" lugenud ka gümnaasiumis ning see oli mu esimene Ristikivi raamat. Teos on sürrealistlik, segades aega ja ruumi ning ignoreerides füüsikaseaduseid, kuid seeläbi analüüsides (paguluses oleva) inimese üksindust ning koduigatsust. Lugu räägib Rootsis paguluses olevast mehest (nagu seda oli ka Ristikivi ise) ning kuidas aastavahetusel otsustab ta minna linna peale. Olles rahvarikkas kohas tunneb ta end järsku väga üksi ja endast väljas ning lõpetab kõrvaltänaval. Peale rahunemist näeb ta, et üks uks seal tänavas on avatud ning sealt immitseb sooja ja kutsuvat valgust. Ta otsustab sinna sisse minna ning niiviisi algab raamatu eksistentsiaalne-sürrealistlik lugu. Tegevus leiab aset ühes pidevas muutuses olevas majas. Ei peategelane ega lugeja ei saa aru, milline selle hoone plaan olla võiks, sest tegelikkuses eksisteerib maja väljaspool reaalsust.
Ilmselt ei ole teos kõigile, sest Ristikivi on kasutanud väga palju modernistlikke võtteid (ning võrreldes Tammsaare realistliku stiiliga võib see olla veidike šokk (tean inimesi kes arvavad, et Eesti kirjanduse klassikud ongi ainult talupoja-/perekonnaromaanid). Mulle läheb selline stiil aga peale. Kõrvaltegelased on siin igasugused karvased ja sulelised ning vahel vaatad lehekülge ja mõtled, et kes see kloun nüüd on. Samas on igal tegelasel kindel eesmärk siin muutuvas majas.
Teos käsitleb eksistensiga seotud koormat, mida iga inimene kannab ning proovib otsida selles tähendust. Kuigi teos on allegooria paguluses olevale inimesele, siis leiab ka tänapäeva inimene siit palju, millega samastuda. Otsime ju kõik me oma kohta maailmas ning vahel peame viibima kohtades, mis pole päris kodu. Samas on "Hingede öö" nauditav ka siis, kui teda lugedagi kui lihtsalt absurdi. Ristikivi kirjutusstiil on minu arvates fenomenaalne ning tema käsitletud filosoofilised ideed panid mõtlema ning tõmbama paralleele enda eluga.
Kulda väärt raamat ning soovitan kindlalt lugeda!
October 11, 2022
Ma ei tea veel, mis-kus on see eesti kirjandusteos, mis mind lõpuks üdini enda haardesse kahmab, (olen maailmakirjandusega ära hellitet - mis teha!) aga Ristikivi “Hingede öö” see siiski veel polnud, kuigi sain minagi selles tubade-lugude-hingede rägastikus ekselda ja mõtteid mõlgutada. Lisaks pakkus raamat mulle kohati ka nalja (pole samas kindel, kas see oli taotluslik), mis annab raamatule kuidagi alati miskit hääd juurde. Tundus, et Ristikivil tekkis teosega mõningane suur-tükk-ajab-suu-lõhki-probleem, mistõttu on see minu jaoks kohati liiga laialivalguv või jällegi pealiskaudne, justkui mõne palavikulise unenäo jääknäht. Samas on see siiski julge ja hää teos, mistõttu ei taha ma siin ka Tuglast mängida, kes vaeseid kirjanikke materdab. Mõnus teos, millesse mõnel õhtupoolikul ära kaduda. 3.5/5
- - -
“Mõnikord olen imestanud, miks ma ei sündinud surnult, kas see polnud mingi eksitus. Mõnikord olen jäänud mõtlema, kas see kõik pole ainult arusaamatus. Mind võib-olla ei olegi olemas, ja see seletab ka, miks mind mõnikord vaadatakse pilguga, nagu oleksin ma ainult põhjendamata plekk vaateväljas, nägemishäire.”
***
“On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.”
***
“Ma ei ole seda lunastust otsinudki.”
-“Ei maksa tulla valedega, armas noormees. Kui see nii oleks, miks olete siis siin majas? Te ei taha ometi väita, et sattusite siia kogemata?”
“Ma olen otsija nagu kõik teisedki. See pole esimene ega viimane maja, kus ma viibin. Ja ma ei jää siia kauaks.”
-Seegi on vaevalt teie otsustada. Aga ma ei taha loomulikult mingit misjonitööd teha. Te olete veel väga noor – küll tuleb aeg, kus te isegi näete, et erootika on elu sool, ja kui sool tuimaks saab…”
“Ma ei taha soola iga toidu sisse. Näiteks kohv…”
-“Kohv ei ole toit, vaid mürk.”
- - -
“Mõnikord olen imestanud, miks ma ei sündinud surnult, kas see polnud mingi eksitus. Mõnikord olen jäänud mõtlema, kas see kõik pole ainult arusaamatus. Mind võib-olla ei olegi olemas, ja see seletab ka, miks mind mõnikord vaadatakse pilguga, nagu oleksin ma ainult põhjendamata plekk vaateväljas, nägemishäire.”
***
“On aegu, mil kõik, mida näeme, on meie silmadele valus.”
***
“Ma ei ole seda lunastust otsinudki.”
-“Ei maksa tulla valedega, armas noormees. Kui see nii oleks, miks olete siis siin majas? Te ei taha ometi väita, et sattusite siia kogemata?”
“Ma olen otsija nagu kõik teisedki. See pole esimene ega viimane maja, kus ma viibin. Ja ma ei jää siia kauaks.”
-Seegi on vaevalt teie otsustada. Aga ma ei taha loomulikult mingit misjonitööd teha. Te olete veel väga noor – küll tuleb aeg, kus te isegi näete, et erootika on elu sool, ja kui sool tuimaks saab…”
“Ma ei taha soola iga toidu sisse. Näiteks kohv…”
-“Kohv ei ole toit, vaid mürk.”
December 8, 2024
Naljakas raamat. Lugemine ei olnud meeldiv: jäin seda tehes isegi magama, kusjuures unenäod olid sisust mõjutatult väga kummalised. Lisaks oli autori eesmärk justkui lugejat segadusse ajada, õrritades teda võimalike sisuliinidega, kuid lõppude lõpuks sedastada, et raamatul erilist mõtet ei olnudki. Pigem oli ta erinevate ideede kogum, millel polnud ühtset tähendust.
Tagantjärele mõeldes oli tervitatav Ristikivi eneseiroonia, millega ta pahaaimamatut lugejat manipuleeris. Jaan Unduski järelsõnas on öeldud, et autor ootas lugejast analüüsijat, kes proovib tegelaste käitumist sümbolistlikuna tõlgendada ning nendes loogikat näha. Tuleb tunnistada, et täpselt niimoodi käitusingi. Kirjanduse tundidest mõjutatuna on raske teisiti tegutseda. Vahelduseks on aga hea teada, et kõigel ei pea olema sügavamat tähendust.
Siiski ei saa ma anda teosele enam kui kolme tärni - seegi tundub liiast -, kuna oleksin hea meelega oma aega targemini kasutanud. Ega mulle ei meeldi, kui mind pilgatakse - seda Ristikivi aga just tegi. Mõtteainet annab raamat küll, näiteks selle osas, et kust jookseb piir lihtsalt halva raamatu ning kirjandusliku fenomeni vahel (ma ei leidnud sellele vastust).
---
Väljavõte järelsõnast:
"Loodetavasti on "Hingede öö" olemuslik valmimatus veel tabatav tänasegi lugeja jaoks. Ehk ei tõtta ta kohe kiitma klassiku klassikalist meistritööd, vaid veendub, et eelkõige p r o b l e e m i n a on "Hingede öö" eesti kirjanduse üks tegusamaid romaane.
Tagantjärele mõeldes oli tervitatav Ristikivi eneseiroonia, millega ta pahaaimamatut lugejat manipuleeris. Jaan Unduski järelsõnas on öeldud, et autor ootas lugejast analüüsijat, kes proovib tegelaste käitumist sümbolistlikuna tõlgendada ning nendes loogikat näha. Tuleb tunnistada, et täpselt niimoodi käitusingi. Kirjanduse tundidest mõjutatuna on raske teisiti tegutseda. Vahelduseks on aga hea teada, et kõigel ei pea olema sügavamat tähendust.
Siiski ei saa ma anda teosele enam kui kolme tärni - seegi tundub liiast -, kuna oleksin hea meelega oma aega targemini kasutanud. Ega mulle ei meeldi, kui mind pilgatakse - seda Ristikivi aga just tegi. Mõtteainet annab raamat küll, näiteks selle osas, et kust jookseb piir lihtsalt halva raamatu ning kirjandusliku fenomeni vahel (ma ei leidnud sellele vastust).
---
Väljavõte järelsõnast:
"Loodetavasti on "Hingede öö" olemuslik valmimatus veel tabatav tänasegi lugeja jaoks. Ehk ei tõtta ta kohe kiitma klassiku klassikalist meistritööd, vaid veendub, et eelkõige p r o b l e e m i n a on "Hingede öö" eesti kirjanduse üks tegusamaid romaane.
June 15, 2017
Lugesin ja mõtlesin, et loodetavasti on Ristikivi teised raamatud minu jaoks põnevamad. Raamat on loomulikult hästi kirjutet ja mõtteainet tuleb nii filosoofilistest arutlustest kui eluanalüüsist, aga ometi jäid need kuidagi lahtiseks ja üksikuks ja kuidagi suvaliseks, nii et poole lause pealt võisin avastada, et: "Oo, see siin on nüüd asjalikum idee, peab lõiku uuesti alustama." Ja seega, kuna lausa sundisin end seda teost lõpetama, enamasti täiesti enda ajusoppides ringi rännates ja mitte sõnadele keskendudes, siis seekord võtmefraasist "it was ok" rohkem ma välja pigistada ei suuda.
November 6, 2024
Praegu see raamat tundub nagu 4.5/5 kuna olen pidanud selle lugemist crammima eelmised 5 tundi, et homne tähtaeg oleks täidetud.
Tegelikult mulle meeldivad sellised elumõtte otsingu teemad ning mulle meeldiks seda raamatut mingi aeg uuesti lugeda, ilma et oleks tähtaja pinge õlgadel. Kindlasti sümboolsem teos, mis jätab sind mõtlema. Sain palju paralleele mõelda paguluseprobleemidega (See on pagulusteos)
Tegelikult mulle meeldivad sellised elumõtte otsingu teemad ning mulle meeldiks seda raamatut mingi aeg uuesti lugeda, ilma et oleks tähtaja pinge õlgadel. Kindlasti sümboolsem teos, mis jätab sind mõtlema. Sain palju paralleele mõelda paguluseprobleemidega (See on pagulusteos)
October 21, 2024
Veidi peab süvenema, aga selle eest kindlalt väärt teos, goes hard.
October 27, 2025
joonasel on õigus, on jah v2ga lynchian
aga ka mingite “house of leavesi” ja “my house walkthrough” ja “alice imedemaal” jne liminaalsete-müstiliste võbinatega
vist ei saa päris maagiliseks realismiks kutsuda, kuigi mingi sarnasus gabriel garcia marqueziga nagu kumaks kuskilt ajusopist
võib-olla see on lihtsalt see tegelaste ja nende nimede ühtesulamine ning sulamist hetkeks esiletungimine, mis meelde tuleb
meeletult tundmuslik, rääkimata sotsiaalpoliitilisest ja religioossest ja pagulaskirjanduslikust küljest, imeline kõikehõlmav aga mitte midagi unarusse jättev teos
meenutab nii mõndagi, aga ei imiteeri midagi
ma <3 intertekstuaalsust
aga ka mingite “house of leavesi” ja “my house walkthrough” ja “alice imedemaal” jne liminaalsete-müstiliste võbinatega
vist ei saa päris maagiliseks realismiks kutsuda, kuigi mingi sarnasus gabriel garcia marqueziga nagu kumaks kuskilt ajusopist
võib-olla see on lihtsalt see tegelaste ja nende nimede ühtesulamine ning sulamist hetkeks esiletungimine, mis meelde tuleb
meeletult tundmuslik, rääkimata sotsiaalpoliitilisest ja religioossest ja pagulaskirjanduslikust küljest, imeline kõikehõlmav aga mitte midagi unarusse jättev teos
meenutab nii mõndagi, aga ei imiteeri midagi
ma <3 intertekstuaalsust
July 23, 2023
Minu jaoks osutus Hingede Öö täielikuks üllatuseks, sest nii nn moodsat lähenemist, ei osanud eesti kirjanikult esiti oodata. Kuna Hesse "Stepihunt" on mu vaieldamatu lemmik, siis nautisin raamatu esimest poolt väga. Unenäolisus, sattumuslikkus, maagilisus reaalsuses.
Teine osa sarnases tugevasti Camu võõra ja Kafka protsessiga.
Ometi ei saa öelda, et tegu oleks ainult "hommage"ga suurtele kirjanikele vaid sealt kajas läbi ka Ristikivi enda alatoon ja elulugu. Põgenik olemine, vallaslaps olemine jne jne...ehk siis ühelt poolt võib tunduda et täiesti pinnapealne teiselt poolt sügavalt isiklik.
Teine osa sarnases tugevasti Camu võõra ja Kafka protsessiga.
Ometi ei saa öelda, et tegu oleks ainult "hommage"ga suurtele kirjanikele vaid sealt kajas läbi ka Ristikivi enda alatoon ja elulugu. Põgenik olemine, vallaslaps olemine jne jne...ehk siis ühelt poolt võib tunduda et täiesti pinnapealne teiselt poolt sügavalt isiklik.
September 14, 2019
Nii nagu eluski ei pea ka kirjandusteoses olema kõik inimesed, kellega kohtud, märgilise tähtsusega (elu)loo kulgus.
Aga ometi ootame me igal uuel kokkupuutel nendelt inimestelt midagi. Avame tundmatuid uksi, lootuses, et need viivad meid kuhugi edasi, näitavad midagi uut ja rutiinist väljutavat. Kuid see ei pruugi alati nii olla.
Kuid mida tuleb selle näilise tühisuse juures nautida, on juhuse võlu, mis laseb sellel kõigel juhtuda. Juhus on see, mis elul on sulle pakkuda ning sellest tuleb kinni haarata,
Aga ometi ootame me igal uuel kokkupuutel nendelt inimestelt midagi. Avame tundmatuid uksi, lootuses, et need viivad meid kuhugi edasi, näitavad midagi uut ja rutiinist väljutavat. Kuid see ei pruugi alati nii olla.
Kuid mida tuleb selle näilise tühisuse juures nautida, on juhuse võlu, mis laseb sellel kõigel juhtuda. Juhus on see, mis elul on sulle pakkuda ning sellest tuleb kinni haarata,
March 20, 2020
Sürrealism mõnevõrra häiris, aga pagulase tunnetus võõral maal oli vaimustav.
February 8, 2024
kafkalik
March 1, 2023
Mäletan, et ei saanud sellest teosest midagi aru aga kontrolltöö sain imekombel 5. See oli vist ime.
January 25, 2024
v2ga lynchian
October 15, 2019
LV 10. Kohustusliku kirjanduse raamat, mille sisu sa enam ei mäleta, Karl Ristikivi Hingede öö, 256lk Eesti raamat 1991.
Ma ei ole selles teemas ikkagi kindel, et kas ma siis olen seda lugu lugenud või mitte. Mälestus on, et lugesin ja meeldis, aga äkki see oli ikkagi Stepihunt, mida ma lugesin ja millele siin raamatus viidatakse. Igal juhul ma usun, et ma olen seda lugenud ka kooli ajal.
Praegu lugemisel oli muidugi omaette nüanss see, et ma olen nüüd ka ise neli aastat Rootsis elanud ja kuigi mitte põgenikuna lahkunud, siis viimasel ajal just põgenike teemal palju mõelnud. Just selles võtmes, et palju räägitakse sellest, kuidas põgenikud teises riigis edukalt hakkama said ja karjääri tegid ja eestlust edendasid, aga et see pilt on palju nüansirikkam. Minu jaoks on see lugu kummaline segu Alice Imedemaal jaburatest seiklustest ja kibestunud põgeniku olemasolu õigustusest. Raamatu vahel olev kiri proua Agnes Rohtlaanele on väga meeleolukas ja pakub mõnusat vahepala.
Lugu siis ise on selline, et vanaaastaõhtul läheb üks kibestunud ja vastuvõtvas riigis äärmiselt pettunud põgenik linna peale ja seal ei ole keegi eriti kena ja sõbralik, kuid ta astub sisse lahtisest uksest majja, kus tundub toimuvat mingi kontsert. Ja siis majas hakkavad inimesed käituma nii nagu oleks nad teda oodanud. Ja siis tuleb välja, et mõned majas toimetavad tegelased on kirjanikuhärra nooruspõlve draama-katsetuste tegelased. Ja siis on seal pulm ja matus ja kohtupidamine (just see viimane osa meenutas mulle väga Alice'i lugu). Ja Jaan Undusk räägib lõppsõnas sellest, et lugeja justkui ootab kogu aeg, et nüüd hakkab juhtuma, aga ei juhtu justkui mitte midagi. Reisikiri on ka üsna hea määratlus sellele teosele, kuigi reis toimub väga väikesel territooriumil.
Mulle meeldis see raamat, kuigi peategelane oli ikka üks paras enesekeske jobu, ütleks ma. Ta jäi mulle lõpuni ebameeldivaks, nii et siingi grupis arutatud päevaraamatud tunduvad paras enesepiinamine. Aga ära ma ta lugesin ja teistele lugemiseks soovitan ka. 4/5
Ma ei ole selles teemas ikkagi kindel, et kas ma siis olen seda lugu lugenud või mitte. Mälestus on, et lugesin ja meeldis, aga äkki see oli ikkagi Stepihunt, mida ma lugesin ja millele siin raamatus viidatakse. Igal juhul ma usun, et ma olen seda lugenud ka kooli ajal.
Praegu lugemisel oli muidugi omaette nüanss see, et ma olen nüüd ka ise neli aastat Rootsis elanud ja kuigi mitte põgenikuna lahkunud, siis viimasel ajal just põgenike teemal palju mõelnud. Just selles võtmes, et palju räägitakse sellest, kuidas põgenikud teises riigis edukalt hakkama said ja karjääri tegid ja eestlust edendasid, aga et see pilt on palju nüansirikkam. Minu jaoks on see lugu kummaline segu Alice Imedemaal jaburatest seiklustest ja kibestunud põgeniku olemasolu õigustusest. Raamatu vahel olev kiri proua Agnes Rohtlaanele on väga meeleolukas ja pakub mõnusat vahepala.
Lugu siis ise on selline, et vanaaastaõhtul läheb üks kibestunud ja vastuvõtvas riigis äärmiselt pettunud põgenik linna peale ja seal ei ole keegi eriti kena ja sõbralik, kuid ta astub sisse lahtisest uksest majja, kus tundub toimuvat mingi kontsert. Ja siis majas hakkavad inimesed käituma nii nagu oleks nad teda oodanud. Ja siis tuleb välja, et mõned majas toimetavad tegelased on kirjanikuhärra nooruspõlve draama-katsetuste tegelased. Ja siis on seal pulm ja matus ja kohtupidamine (just see viimane osa meenutas mulle väga Alice'i lugu). Ja Jaan Undusk räägib lõppsõnas sellest, et lugeja justkui ootab kogu aeg, et nüüd hakkab juhtuma, aga ei juhtu justkui mitte midagi. Reisikiri on ka üsna hea määratlus sellele teosele, kuigi reis toimub väga väikesel territooriumil.
Mulle meeldis see raamat, kuigi peategelane oli ikka üks paras enesekeske jobu, ütleks ma. Ta jäi mulle lõpuni ebameeldivaks, nii et siingi grupis arutatud päevaraamatud tunduvad paras enesepiinamine. Aga ära ma ta lugesin ja teistele lugemiseks soovitan ka. 4/5
July 21, 2018
"Hingede öö" on üks parimaid eesti keelseid romaane mis eales kirjutatud! Kui isegi mitte parim.
Autor ise on teose kohta öelnud realistlik muinasjutt. 'Hingede öö' on selline huvitav teos, et see võib tähendada kas kõikke või üldse mitte midagi. Kogu selle sisu võib metafooridena lahti seletada, anda sellele erinevaid tähendusi (tõenäoliselt on Ristikivi ise sinna sisse peitnud allegooriat pagulusest) ja isegi tänapäevases kontekstis. Kuidas iga lugeja soovib midagi näha (kunst on oskus kunstis kunsti näha, on keegi öelnud). Raamatut võib lugeda ka kui absurdlikku sürrealistlikku teost, mille eesmärgiks ongi jutustada lugu ühest veidrast majast ja selle elanikest/külalistest. Isiklikult mulle endale meeldivad mõlemad variandid (olen raamatur korduvalt läbi lugenud). Ristikivi on sõnadega maalinud tõeliselt huvitava labürindi, milles on koos minu jutustajaga lihtsalt huvitav seigelda ja kohata erinevaid veidraid tegelasi. Ja samas mulle meeldib ka leida assotsiatsioone, mida see kõik võib tähendada. Ja see kõik tähendabki midagi - see raamat on inimelu (või eksistentsi) täielik kirjeldus täpselt nii absurdselt nagu ta päriselt ongi (ainult Kivirähk on suutnud midagi võrdväärset).
Autor ise on teose kohta öelnud realistlik muinasjutt. 'Hingede öö' on selline huvitav teos, et see võib tähendada kas kõikke või üldse mitte midagi. Kogu selle sisu võib metafooridena lahti seletada, anda sellele erinevaid tähendusi (tõenäoliselt on Ristikivi ise sinna sisse peitnud allegooriat pagulusest) ja isegi tänapäevases kontekstis. Kuidas iga lugeja soovib midagi näha (kunst on oskus kunstis kunsti näha, on keegi öelnud). Raamatut võib lugeda ka kui absurdlikku sürrealistlikku teost, mille eesmärgiks ongi jutustada lugu ühest veidrast majast ja selle elanikest/külalistest. Isiklikult mulle endale meeldivad mõlemad variandid (olen raamatur korduvalt läbi lugenud). Ristikivi on sõnadega maalinud tõeliselt huvitava labürindi, milles on koos minu jutustajaga lihtsalt huvitav seigelda ja kohata erinevaid veidraid tegelasi. Ja samas mulle meeldib ka leida assotsiatsioone, mida see kõik võib tähendada. Ja see kõik tähendabki midagi - see raamat on inimelu (või eksistentsi) täielik kirjeldus täpselt nii absurdselt nagu ta päriselt ongi (ainult Kivirähk on suutnud midagi võrdväärset).
June 8, 2020
See on nagu unenägu, kust otsid välja- või edasipääsu. Uksed tekivad ja kaovad, kord liigud üles, kord alla. Pidev liikumine, sa tead, et tuleb minna, aga tavapäraselt on sinu teel mingid ähmaded või absurdsed takistused. Kord usud sa seda jäägitult, oled nii sees, et see kõik on ainuvõimalik reaalsus. Ja siis tead kindlalt, et oled unenäos, teises reaalsuses. Ja lõpuks, kas sa ikka tahad välja? Võibolla otsid kohta, kuhu kuuluda. Sest kõik on nii tuttav ja sa justkui tunned kõiki neid inimesi, mis sest et näed neid esimest korda. Mida rohkem sa püüad midagi selgemalt näha, meelde jätta, seda hägusamaks kõik muutub.
Filosofeerimist on palju. Kui paar korda üle lugeda, ehk saaks ka kaasa targutada. Aga samas on nii palju põnevat kirjandust, mida selle asemel esmakordselt lugeda. 🙂
Filosofeerimist on palju. Kui paar korda üle lugeda, ehk saaks ka kaasa targutada. Aga samas on nii palju põnevat kirjandust, mida selle asemel esmakordselt lugeda. 🙂
December 28, 2019
Kohe mitte ei läinud minu jaoks see raamat tööle.
Ristikivi ette-taha vabandav kirjaviis muutus pika-peale kergelt tüütuks, aga on ehk põhjendatav tema kohanemiseraskustega uues riigis, uues keskkonnas pagulasena. Pidev enenses kahtlemine, ebakindlus, käega löömine, lootusetus ses poolunenäolises loos, kus põimuvad reaalsed sündmused irreaalsusega, filosoofilised mõttevahetused jäävad poolikuks ja mingit tervikut on keeruline kokku siit traageldada, aga ilmselt see ongi taotuslik.
Ristikivi ette-taha vabandav kirjaviis muutus pika-peale kergelt tüütuks, aga on ehk põhjendatav tema kohanemiseraskustega uues riigis, uues keskkonnas pagulasena. Pidev enenses kahtlemine, ebakindlus, käega löömine, lootusetus ses poolunenäolises loos, kus põimuvad reaalsed sündmused irreaalsusega, filosoofilised mõttevahetused jäävad poolikuks ja mingit tervikut on keeruline kokku siit traageldada, aga ilmselt see ongi taotuslik.
July 21, 2020
Ma alustasin hingede ööga reaalsuses 2019. aasta kevadel, päikseliste ilmadega oli teda liialt lämmatav (tollel eluperioodil) lugeda, paneni kõrvale. Enne kui selle lõpetasin jōudsin nii teha veel ka sügisel.
Antud teos vajab ruumi. Ja samas ka mingit otsimis rõõmu, mis ei pettu kui ei leia (miskit).
Teose teine pool oli minule paljugi meeldivam kui esimene - selles oli vastuseid, mida parasjagu just vajasin.
Aitäh! Väärt!
Antud teos vajab ruumi. Ja samas ka mingit otsimis rõõmu, mis ei pettu kui ei leia (miskit).
Teose teine pool oli minule paljugi meeldivam kui esimene - selles oli vastuseid, mida parasjagu just vajasin.
Aitäh! Väärt!
June 9, 2019
Kirjutatud täpselt nii nagu inimene mõtleb. Jälgib täpselt inimese mõttekäiku, seepärast on sinna lihtne ära kaduda, ajada sassi enda mõtted ja kirjaniku omad, enda elu ja peategelasega juhtuva.
Suurt tagamõtet ei leidnud ega liigutanud ka südamepõhjani.
Suurt tagamõtet ei leidnud ega liigutanud ka südamepõhjani.
April 17, 2023
täiega reisipäevik
terve raamatuvaltel oli hull dejavu tunne, aga ma arvan, et esimene raamatu osas on tegevuste toimumine ajas sassi aetud nt mainib politseinik enne laulatusel minestanud stseeni et aitab minestamisest
kusjuures suhteliselt kergesti loetav
terve raamatuvaltel oli hull dejavu tunne, aga ma arvan, et esimene raamatu osas on tegevuste toimumine ajas sassi aetud nt mainib politseinik enne laulatusel minestanud stseeni et aitab minestamisest
kusjuures suhteliselt kergesti loetav
November 7, 2023
Raamat oli täis absurdi ja huvitavaid ajalisi viiteid. Ajaga mängides võib probleemiks tulla ebarealistlikus, kuid see raamat andis venivust hästi edasi. Pool raamatut tuleb sul endal lahti mõtestada, aga see ei riku kirjutise kvaliteeti. Minu arust on see raamat imeline.
May 12, 2019
Keine leichte oder gar seichte Lektüre. Mitnichten. Oft verwirrend, grandios geschrieben, mit vielen verstecken literarischen Referenzen. Und ein wenig Psychoanalyse.
Read
December 26, 2020https://open.spotify.com/album/6FNu7R...
viskad selle peale, valid raamatu ja aeg lendab
viskad selle peale, valid raamatu ja aeg lendab
March 2, 2021
Väga segane lugu ja esimese lugemisega mina sellest küll eriti aru ei saanud, aga teist korda ka enam ei taha seda lugeda.
September 7, 2021
Jätsin pooleli. Oli küll huvitav aga ei andnud midagi.
December 21, 2022
No ega mitte midagi ei saanud aru, kes seal olid, mis seal täpselt toimus. Suhtselt segapuder. Vahel oli nii huvitav ja vahel nii tüütu xd
Read
April 7, 2023Luin suomennoksen
Displaying 1 - 30 of 42 reviews