What do you think?
Rate this book
Minu... #56
Minu Jakuutia. Disko ja tundra vahel
Siberi avarustes asuva Jakuutia olemasolu teadvustasin endale pioneerilaagri raamatukogust laenutatud Lennart Meri kõhnukesest raamatust „Laevapoisid rohelises ookeanis”. Sellest hetkest olen alateadlikult soovinud sinna sõita – ja sõitnudki. Algul teadlase ja Siberi-uurijana, üha rohkem aga inimese- ja Siberi-armastajana.
Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad.
Eks lugege ise!
Tavakujutluses tähendab Siber lund, põhjapõtru, otsatut tühjust ja karmi pakast. Tegelikult on Siber ka Venemaa olulisim tööstuspiirkond suurte linnade ning huugavate tehastega. Siin raamatus tulebki rohkem juttu minu elust Jakuutia linnades, peamiselt Jakutskis. Võtan lugeja kaasa põhjapolaarjoonetagustesse ööklubidesse ning räägin, kuidas seal muusikat tehakse ja kuidas ma sinna DJ-ks sattusin. Siberi klubidest ja noorte elust teatakse vähe, kuigi enamik inimesi elab seal just linnades ja need on väga huvitavad.
Eks lugege ise!
239 pages, Paperback
First published May 16, 2013
1 person is currently reading
67 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 10 of 10 reviews
December 12, 2019
nii äge raamat nii koleda kaanepildiga, et mul võttis sellele lähenemine aastaid. kinnitan, et sellest masendavast august juttu ei tule, ja ma ma tõesti ei saa aru, kui raske oleks olnud kaanele panna mõni nunnu põhjapõder. (ehkki vähemalt minu e-raamatus oli ka ülejäänud pildivalik kole ja kommentaarideta, nii et vbla tõesti on Jakuutia üks neid kohti, mida pildistada ei annagi.)
anyway. Aimar Ventseli suhe Jakuutiaga on sügav, pikaajaline ja kirglik. kohati isegi liiga, sest ma olen ka nõukaajal elanud ja mind veidi hämmastab see, kuidas seda minevikku nii idealiseerida annab. no et inimesele kohe meeldibki bürokraatia, mossis teenindus ja sabas seismine? aga samas ongi tere lugeda, kuidas see inimene siis on selle oma koha maailmas leidnud, kus tal tore ja hea on. see on üks armastusega kirjutatud raamat ja mul on selliseid Minu-sarjas alati hea meel leida, nad on seal vähemuses.
disko ja tundra vaheline tasakaal on armsasti paigas ja tõesti räägitaksegi meile nii elust rändhõimude laagrites (korralikult etnoloogiliselt uurituna) kui Jakutski peenemates ööklubides (mis ei ole küll ülemäära peened). külmast ja viinast ja vägivallast ja sõprusest. see on kõik kohutavalt huvitav ja hästi kirja pandud ka.
ja ma poleks uskunud, et seda ütlen, aga see üks harv kord Minu-sarjas, mil raamatu pealkirjaks ei sobiks sama hästi "minu ämm", tahaks ma just sellest teemast rohkem kuulda:
***
Anabaris kohtusin ma oma tulevase abikaasaga, arstiga, kes oli tulnud "meditsiinilise dessandi" raames tundraelanike tervist kontrollima. Sellest ei tule siin raamatus juttu, aga ma ütleksin, et see on ilus ja romantiline lugu. Eestis on vähe inimesi, kes on oma tulevast elukaaslast kohanud Põhja-Jäämereäärses tuulises tundras. Edasi järgnes sisseelamine evengijakuudi perekonda, mis on protsess omaette. Igatahes ma soovityan neil inimestel, kes kogu aeg leierdavad, kui harmooniline on elu traditsioonilises Siberi suguvõsas, kõik keelud, traditsioonid, kohustused ja normid omal nahal järele proovida.
anyway. Aimar Ventseli suhe Jakuutiaga on sügav, pikaajaline ja kirglik. kohati isegi liiga, sest ma olen ka nõukaajal elanud ja mind veidi hämmastab see, kuidas seda minevikku nii idealiseerida annab. no et inimesele kohe meeldibki bürokraatia, mossis teenindus ja sabas seismine? aga samas ongi tere lugeda, kuidas see inimene siis on selle oma koha maailmas leidnud, kus tal tore ja hea on. see on üks armastusega kirjutatud raamat ja mul on selliseid Minu-sarjas alati hea meel leida, nad on seal vähemuses.
disko ja tundra vaheline tasakaal on armsasti paigas ja tõesti räägitaksegi meile nii elust rändhõimude laagrites (korralikult etnoloogiliselt uurituna) kui Jakutski peenemates ööklubides (mis ei ole küll ülemäära peened). külmast ja viinast ja vägivallast ja sõprusest. see on kõik kohutavalt huvitav ja hästi kirja pandud ka.
ja ma poleks uskunud, et seda ütlen, aga see üks harv kord Minu-sarjas, mil raamatu pealkirjaks ei sobiks sama hästi "minu ämm", tahaks ma just sellest teemast rohkem kuulda:
***
Anabaris kohtusin ma oma tulevase abikaasaga, arstiga, kes oli tulnud "meditsiinilise dessandi" raames tundraelanike tervist kontrollima. Sellest ei tule siin raamatus juttu, aga ma ütleksin, et see on ilus ja romantiline lugu. Eestis on vähe inimesi, kes on oma tulevast elukaaslast kohanud Põhja-Jäämereäärses tuulises tundras. Edasi järgnes sisseelamine evengijakuudi perekonda, mis on protsess omaette. Igatahes ma soovityan neil inimestel, kes kogu aeg leierdavad, kui harmooniline on elu traditsioonilises Siberi suguvõsas, kõik keelud, traditsioonid, kohustused ja normid omal nahal järele proovida.
February 2, 2025
Selle raamatu esmailmumisest on möödas juba tosin aastat. Mäletan, kuidas kohtusime kord Aimariga Viljandi folki melus, võtsime aja maha ja ta tutvustas meie kirjastusele oma ideed: lugu ööklubidest ja tundraseiklustest, vägevalt eksootiline ja täiesti unikaalne. Kui nõuka-ajal oli Kaug-Itta rännanud eestlasi üsna palju, siis Aimari teadustöö algas aastal 2000. Selliseid eestlasi ongi ilmselt vaid üks, kes selle sajandi Siberi tundra- ja diskoelust raamatu kirjutada saaksid.
Mälu teeb trikke, seda ei ole mul üldse salves, kuidas me tookord kaanepildi valisime. See on ju samamoodi unikaalne: teemantite kaevandus! Aga seda on mulle öeldud ja olen ise ka tundnud, et kuidagi häirivalt mõjub see hiigelsuur auk maa sees (pisikesed täpid augu kohal on kõrged korrusmajad).
Teemantikaevandusest Aimar siin raamatus tegelikult ei kõnele muud kui et külastab korduvalt Mirnõi linna, mis on tänu teemantitele poolkinnine ja muude linnadega võrreldes rikas. Ka tšaroiidist, Jakuutia ainulaadsest vääriskivist ei räägi ta muud kui et tegevus toimub vahepeal ööklubis nimega „Tšaroiit“. Eks see ongi ju Aimari Jakuutia ja ma lihtsalt mainin, et mind isiklikult oleks need keskkonna- ja kiviteemad huvitanud rohkem kui erinevate ööklubide võrdlus.
Kahju oli mul ka sellest, et see jakuudi naine jäigi täiesti peitu. Siis oleks võinud ta juba (loo loogilisuse huvides) mainimata jätta! Aga kusagil üsna alguses viitab Aimar, kuidas ta oma pruudiga tutvus kusagil Põhja-Jäämere ääres ja järgnes „sisseelamine evengi-jakuudi perekonda“ Ta vihjab, et ta sai „kõik keelud, traditsioonid, kohustused ja normid oma nahal järele proovida“. Huvitav! Aga kõik need ägedad peatükid, millest raamat koosneb, jutustavad justkui poissmehe-elust.
Nüüd aitab sellest, mida see raamat ei ole, sest tegelikult on väga palju seda, mis see raamat on. Jagub äratundmist neile, kes nõuka-aega mäletavad, ja ka neile, kellele meeldivad Lennart Meri reisilood või Jack London või „Sannikovi maa“. On lahedaid rongidialooge. On ära seletatud viinavõtmise vajadus ja etikett. On igasuguseid spontaanseid sõpruslugusid, just selliseid, nagu laial Venemaal juhtuda saab. Huvitavam osa minu jaoks on tundra. Aastal 2000 oli Aimar teadustööl Saksa ülikoolis ja sai ise valida, kuhu ilmaotsa minna tegema oma etnoloogilist uurimist. Kui enamik noorteadureid kasutas võimalust lennata kusagile soojale lõunamaale, siis Aimar valis postsovetliku Siberi. Selgeks said (teoorias saavad ka lugejale) ürgoskused nagu põdra tapmine, nülgimine ja lihastamine, aga ka põdra seljas sõitmine. Ja muidugi külmas ilmas ellu jäämine! Süüa tuleb sageli (nagu linnukestel Eestimaa talves), ihu tuleb katta naturaalse karusnahaga, saapanööre ei tohi panna topeltsõlme. Jakuutia, muide, olla Guinessi rekordi hoidja oma temperatuurikõikumiste poolest: suvel 40 ja talvel miinus 60 külmakraadi, kokku niisiis 100, rohkem kui kusagil mujal siin planeedil. Aimar kirjeldab, kuidas ta ise tegi ühe kiire 50kraadise languse, ei võtnud seda piisavalt tõsiselt ja lõpetas megapalavikuga, mingi ihukuumendava masina abiga sai ikka mõne päeva pärast jalule...
Ja muidugi on seal sel ajal ka pime, kui on külm. Järjekordse seikluse algus: 55 kraadi külma, 24-tunnine pimedus. Ja lennujaamakontroll küsib: „Eestlane? Kus teie saatja on?“ Absoluutselt kõik külma ja lumega seotud lood on mulle põnevad! Vahelduseks kliimapagulaste lõunamaakirjeldustele saab ette kujutada, mida tähendab linnapildis see, kui lumevallid on mitme meetri kõrgused ja nende vahele on kaevatud ühe inimese käimise rada. Kui näed sellise lumetunneli otsas teist inimesfiguuri, siis pead ära tunnetama, kumb neist tunnelis liikuma asub, sest ruumi möödaminekuks pole. Ja üle sõidutee saab vaid valitud kohtades, kus lumetunnelid selle võimaluseni juhatavad. Kõik see toimub pimeduses, vaid tänavalaternate plinkimise saatel.
Aga sooja annavad sealkandi linnades muidugi, nagu igal pool mujal meie planeed linnades, ööklubid. Raamatu käigus saab tasapisi aru, et Aimar on Jakuutias lausa kuulus mees. Mitte ainult kui „see nemess, kes tuli üksi läbi tundra, et laagriga ühineda“, vaid seepärast, et ta sattus ööklubides plaate keerutama kui „Läänest saabunud DJ“. Ta hängis sealsete poplauljatega ja (staar)ajakirjanikega ning korraldas nii mõnegi meeldejääva peo, õigemini mitte tema ei korraldanud, vaid ta lükati pulti, vahel lausa ootamatult. Sissevaadet DJ-elu köögipoolde oli ka täitsa huvitav lugeda, alguses suhtusin teemasse pigem pika hambaga. (Raamatu kõrvale tasub ka muusikavihjeid guugeldada.)
„Litsid mehed need Vargamäe omad!“ Selle lausega lõppeb see põnev ja omal moel salapärane raamat. Miks selline lause? Sest geneetikud olla avastanud, et eestlaste ja jakuutide isaliini sugulus on tervelt 40-90% kattuv, samas emaliinide oma vaid 10%. Mida see täpselt tähendab, selleks oleks juba mõnda uut raamatut lugeda vaja.
Mälu teeb trikke, seda ei ole mul üldse salves, kuidas me tookord kaanepildi valisime. See on ju samamoodi unikaalne: teemantite kaevandus! Aga seda on mulle öeldud ja olen ise ka tundnud, et kuidagi häirivalt mõjub see hiigelsuur auk maa sees (pisikesed täpid augu kohal on kõrged korrusmajad).
Teemantikaevandusest Aimar siin raamatus tegelikult ei kõnele muud kui et külastab korduvalt Mirnõi linna, mis on tänu teemantitele poolkinnine ja muude linnadega võrreldes rikas. Ka tšaroiidist, Jakuutia ainulaadsest vääriskivist ei räägi ta muud kui et tegevus toimub vahepeal ööklubis nimega „Tšaroiit“. Eks see ongi ju Aimari Jakuutia ja ma lihtsalt mainin, et mind isiklikult oleks need keskkonna- ja kiviteemad huvitanud rohkem kui erinevate ööklubide võrdlus.
Kahju oli mul ka sellest, et see jakuudi naine jäigi täiesti peitu. Siis oleks võinud ta juba (loo loogilisuse huvides) mainimata jätta! Aga kusagil üsna alguses viitab Aimar, kuidas ta oma pruudiga tutvus kusagil Põhja-Jäämere ääres ja järgnes „sisseelamine evengi-jakuudi perekonda“ Ta vihjab, et ta sai „kõik keelud, traditsioonid, kohustused ja normid oma nahal järele proovida“. Huvitav! Aga kõik need ägedad peatükid, millest raamat koosneb, jutustavad justkui poissmehe-elust.
Nüüd aitab sellest, mida see raamat ei ole, sest tegelikult on väga palju seda, mis see raamat on. Jagub äratundmist neile, kes nõuka-aega mäletavad, ja ka neile, kellele meeldivad Lennart Meri reisilood või Jack London või „Sannikovi maa“. On lahedaid rongidialooge. On ära seletatud viinavõtmise vajadus ja etikett. On igasuguseid spontaanseid sõpruslugusid, just selliseid, nagu laial Venemaal juhtuda saab. Huvitavam osa minu jaoks on tundra. Aastal 2000 oli Aimar teadustööl Saksa ülikoolis ja sai ise valida, kuhu ilmaotsa minna tegema oma etnoloogilist uurimist. Kui enamik noorteadureid kasutas võimalust lennata kusagile soojale lõunamaale, siis Aimar valis postsovetliku Siberi. Selgeks said (teoorias saavad ka lugejale) ürgoskused nagu põdra tapmine, nülgimine ja lihastamine, aga ka põdra seljas sõitmine. Ja muidugi külmas ilmas ellu jäämine! Süüa tuleb sageli (nagu linnukestel Eestimaa talves), ihu tuleb katta naturaalse karusnahaga, saapanööre ei tohi panna topeltsõlme. Jakuutia, muide, olla Guinessi rekordi hoidja oma temperatuurikõikumiste poolest: suvel 40 ja talvel miinus 60 külmakraadi, kokku niisiis 100, rohkem kui kusagil mujal siin planeedil. Aimar kirjeldab, kuidas ta ise tegi ühe kiire 50kraadise languse, ei võtnud seda piisavalt tõsiselt ja lõpetas megapalavikuga, mingi ihukuumendava masina abiga sai ikka mõne päeva pärast jalule...
Ja muidugi on seal sel ajal ka pime, kui on külm. Järjekordse seikluse algus: 55 kraadi külma, 24-tunnine pimedus. Ja lennujaamakontroll küsib: „Eestlane? Kus teie saatja on?“ Absoluutselt kõik külma ja lumega seotud lood on mulle põnevad! Vahelduseks kliimapagulaste lõunamaakirjeldustele saab ette kujutada, mida tähendab linnapildis see, kui lumevallid on mitme meetri kõrgused ja nende vahele on kaevatud ühe inimese käimise rada. Kui näed sellise lumetunneli otsas teist inimesfiguuri, siis pead ära tunnetama, kumb neist tunnelis liikuma asub, sest ruumi möödaminekuks pole. Ja üle sõidutee saab vaid valitud kohtades, kus lumetunnelid selle võimaluseni juhatavad. Kõik see toimub pimeduses, vaid tänavalaternate plinkimise saatel.
Aga sooja annavad sealkandi linnades muidugi, nagu igal pool mujal meie planeed linnades, ööklubid. Raamatu käigus saab tasapisi aru, et Aimar on Jakuutias lausa kuulus mees. Mitte ainult kui „see nemess, kes tuli üksi läbi tundra, et laagriga ühineda“, vaid seepärast, et ta sattus ööklubides plaate keerutama kui „Läänest saabunud DJ“. Ta hängis sealsete poplauljatega ja (staar)ajakirjanikega ning korraldas nii mõnegi meeldejääva peo, õigemini mitte tema ei korraldanud, vaid ta lükati pulti, vahel lausa ootamatult. Sissevaadet DJ-elu köögipoolde oli ka täitsa huvitav lugeda, alguses suhtusin teemasse pigem pika hambaga. (Raamatu kõrvale tasub ka muusikavihjeid guugeldada.)
„Litsid mehed need Vargamäe omad!“ Selle lausega lõppeb see põnev ja omal moel salapärane raamat. Miks selline lause? Sest geneetikud olla avastanud, et eestlaste ja jakuutide isaliini sugulus on tervelt 40-90% kattuv, samas emaliinide oma vaid 10%. Mida see täpselt tähendab, selleks oleks juba mõnda uut raamatut lugeda vaja.
April 8, 2019
Väga raju. Äge inimene ägedas kohas, terava silma ja lahtise sulega. Nauding lugeda!!!
November 8, 2020
Ladus keelekasutus ja kohalike olukirjelduste ning isiklike kogemuste tasakaal. Mulle meeldis.
December 31, 2020
Väga väga mõnus lugemine kaugest Jakuutiast. Jälle õppisin midagi uut koha kohta, millest polnud mul õrna aimugi.
Soovitan!
Soovitan!
January 24, 2024
Kahjuks see raamat ei olnud minu maitsele, väga palju kirjeldusi, mida minu jaoks oli liiga palju. Kindlasti leidub neid, kellele see raamat meeldib. Muidu oli huvitav lugeda teise kultuuri kohta.
June 17, 2024
Mõnus vihmailmaraamat. Tore lugeda, et on inimesi, keda tõmbavad keerukad seiklused. Ja siis, millised need seiklused täpsemalt on.
Read
July 22, 2025jabur, hoogne ja ludinal jooksev. kes oleks võinud arvata, et Siberis on nii kirev klubiskeene?
September 12, 2013
Huvitav oli lugeda selle piirkonna kohta. Raamat sobib pigem võibolla meesterahvale. :)
Displaying 1 - 10 of 10 reviews