Kas süda on ümmargune? Telesarja "Robinson" tagatoast, 2. osa

Kas süda on ümmargune?

by Epp Petrone, Mele Pesti (Editor), Kudrun Vungi (Illustrator)

Selle raamatu sündmused viivad tagasi 2001. aastasse, kui üks Malaisia saarestik oli Eesti ja Põhjamaade Robinsoni-tõsielusarja võttepaigaks.

Kui keset põhjamaist vettinud veebruarikuud saabub saatuslik telefonikõne, mis kutsub tööle paradiisisaarele, ei mõtle noor teletoimetaja pikalt. Ta asub ametisse ühena jumalatest. Kõigepealt tuleb parimad raha ja kuulsuse pärast võitlejad soovijate massist välja sõeluda, siis kaamerate ees vette visata.

Võimsa reality-produktsiooni haarmete vahel on raske kõigil, nii Robinsonidel kui võttetiimidel: egod põrkuvad, himud ahvatlevad, saladused ahistavad…

288 pages, Paperback

First published May 22, 2013

About the author

Epp Petrone (sünninimi 1974–1995 Epp Saluveer; 1995–2003 Epp Väljaots) on eesti ajakirjanik, blogija, kirjanik, kirjastaja ja kristallipoodnik.

Ta õppis Tartu Ülikoolis ajakirjandust (lõpetas aastal 2000), on töötanud Tartu Raadios ning ajakirjades Favoriit, Eesti Naine, Stiil, Stiina, Tervis ja Anne. Olnud TV3-s saadete "Õhtul õhus", "Kahvel", "Robinsonid" ja "A4" toimetaja.

Alates 2005. aastast on ta kirjutanud blogides, aastast 2018 alustanud taskuhäälinguid lastele, "Hommikujutt" ja "Unejutt".

Asutas aastal 2007 kirjastuse Petrone Print.
Aastal 2016 asutas ta kivipoe Indiast.ee, oli selle omanik kuni 2018.

Reviews

[Mariann · Rating 4 out of 5]

http://www.hyperebaaktiivne.ee/2021/0...

Aitäh, Petrone kirjastus, raamatu eest!

Robinsoni-saate ajal käisin mina alles lasteaias. Mäletan, kuidas neid kogu perega vaatasime ja jube põnev oli. Seega äratas Epp Petrone "Kas süda on ümmargune? 2. osa", mis saate telgitagustest räägib, muidugi huvi, et seda lugeda. Kuna see on sarja teine osa, siis alustasin muidugi algusest ja esimesest osast kirjutasin siin.

2001/2010, põhiliselt Besari saar, Malaisia. Epp kutsutakse toimetama Robinsonide saadet. Projekt on nii kulukas, et valmib eestlaste-lätlaste-leedukate ühisproduktsioonina. Hoolikalt valitakse välja osalised, kes teles võimalikult palju intriigi tekitaks. Filmimine toimub Malaisia saarestikus, kus Robinsonid elavad looduse rüpes ning võttetiim peatub bangalokülas, kus on ka norrakad, taanlased ja rootslased. Paradiisisaare varjus peitub pingeline töö, päeval filmimine ja planeerimine, öösel pöörased peod pingete maandamiseks. Kõike tuleb kiivalt varjata. Epp veedab palju aega norra nägusa saatejuhiga. Muidugi on seegi saladus. Saarel oldud aeg jätab temasse jälje, mida naine aastaid hiljem üles hakkab kaevama ning sõidab abikaasa ja lastega Malaisiasse, Robinsoni saarele.

"Kas süda on ümmargune? 2. osa" oli küll üks põnev lugu. Mind on alati huvitanud igasugused telgitagused, kuidas asjad tegelikult toimivad. Kui konkreetsemalt televisioonis rääkida, siis paelub kõik see, mida kaamerad ei näita, kui paju tööd läheb igasse eetriminutisse, mis on päris, mis lavastatud. Kõike seda Epp pakub. Robinsoni saates on palju kunstlikku, alustades juba sellest, kuidas osalisi valiti nii, et nad soovitud narratiivi sobiks. Küsimus - mis on päris - jääb aga alles, sest kui teletöötajad punuvad intriige, siis ka kirjanikud jutustavad lugusid ja otsivad nurki, millega asja huvitavamaks muuta.

Põnev oleks raamatu kõrvale saadet ennast vaadata, Epu tegelasi ja päris inimesi vastandada ja kogu seda võistluslikku poolt ka näha. Kas õnnestuks piiluda produktsiooni taha, näha läbi neid võtteid, mida kirjanik reetis, nagu allveeparvega sõitmine? Teades nüüd, millised olid telgitagused, tundub saade osaliselt veelgi põnevam, aga samas natuke vastumeelne ka.

Lisaks kirjeldustele, kuidas Robinsone mõjutati ja nendega mängiti, on raamatus Epu isiklik lugu, väga palju endasse vaatamist. Ta räägib ausalt petmisest, suhetepuntrast, segadusest, enese kaotamisest. Ka selles raamatus külastab naine temasse jälje jätnud kohti uuesti, et minevikuga rahu teha. Esimese osaga võrreldes oli teine palju selgepiirilisem ning lihtsamini jälgitavam, sest tegevus toimub põhiliselt ühes kohas. Ka pöörasust ja ootamatust on vähem. On ju kindel töö ja palk ning ase, kus magada. Segadust tekitavad siin hoopis inimsuhted

"Kas süda on ümmargune? 2. osa" jutustab Robinsonide telesarja võttetest, paradiisisaare pingetest ja sassis suhetest. Järgmine peatükk Epp Petrone elus oli sama paeluv kui eelmine. Kuigi mäletan Robinsonide sarjast ise väga vähe, oli huvitav lugeda, kuidas seda filmiti ja mis kõik saladuseks jäi. Soovitan, kui ka sind huvitavad teletöö telgitagused ning ilukirjanduseks muutuv tegelikkus!

[Mae Lender]

Ma kartsin seda raamatut lugeda, sest ma tegelikult väga ei armasta varem loetut üle lugeda. Meenub Kalev Kesküla – väga tabav! - ütlemine “Vanad raamatud nagu riidedki on inimese mõõt. Võtad kätte viisteist aastat tagasi loetud raamatu või ajad selga vana palitu ja vaatad, kas oled neist välja kasvanud või on need sulle suureks jäänud.” Aga Süda 2 ma olin sunnitud uuesti lugema, sest ma ei mäletanud sellest suurt midagi (kas 7 aastat võivad tõepoolest seda teha?) ja kuna on ilmumas “Kas süda on ümmargune?” 3. osa (millest ma otse loomulikult ootan Epu järgmise abielu järgmise lahutuse lugu), siis oli asi otsustatud.
Nüüd on küll see hetk, mil ma päriselt tahaks teada, mis tunded mind valdasid seda raamatut vahetult pärast ilmumist lugedes. Kas mu tähelepanu oli põhiliselt Robinsonide telgitagustel? Kas olid reality-saated sel ajal veel kuum teema, äkki olid maha käinud juba, mäletab keegi? Kuigi ma kahtlen, isegi 2013. a oli sellest tõsielusarjast juba kõvasti aega möödas. Mind üllatas, kui lihtne oli sellest praegu lugeda, raamatut alustades meenus vaid üks (sic!) osalejatest, see trimmis-musklis, tätoveeritud, hobusesabaga naisterahvas. Nii ei häirinud mind ükski mälupilt, lugesin puhtalt lehelt ja sain keskenduda pigem osalejate valiku psühholoogilistele tagamaadele, Robinsoni-saarel olles aga juba grupisisestele võimumängudele. Üsna sobilik tänaselgi päeval, mil nii mõnigi pere on pidanud veetma nädalaid suletud territooriumil ja kitsas pereringis, kuuldavasti on lennanud mitmelgi potil kaas pealt… Ja ärgem unustagem, et tänased kaaslased oleme siiski ise endale valinud, Robinsoni-saarel olijatel seda võimalust ei olnud.
Ühe võrdlemisi mahuka, Eesti oludes kalli ja ainulaadse seriaali kaadritagune elu ja sisemine korraldus oli kindlasti ka toona huvitav lugeda. Eks aastate jooksul ole televaatajat muidugi üksjagu haritud ja tänaseks ei ole ettekirjutatud ja kunstlikult tekitatud intriigid enam uudiseks, või montaaži “võlumaailm”, millega annab paksu pahandust eetrisse paisata, aga no karm ikkagi, see inimestega mängimine. Või… mängimine ei ole tegelikult õige sõna. Mängimine tähendaks, et visatakse viitsütikuga pomm välja ja eks siis pärast paista, aga nagu me raamatust loeme, siis seal oli tihtipeale ette teada, millist jama on tarvis ja siis vastavalt liigutati marionette. Kuigi need kurjamid kavaldasid vahel ka saatetiimi enda üle :) Epp Petrone ise räägib lehekülgedel korduvalt (isegi liiga, ma oleks sedasorti korduseid vähemaks võtnud, see võttis alguses lugemistempot veidi maha) jumalaks olemisest. Ma nii suureliselt ei oleks sellele asjale lähenenud, aga võib-olla oli see lugejale intrigeerimiseks. Või oli see lihtsalt teatav annus peapööritust noore inimese ootamatult tähtsale ametipostile saamise juures, mis seesuguse tunde tekitas…

Aga ma usun, et enim kõnetas mind seekord ikkagi see suhtelõpu anatoomia. Põhilugu, see Malaisias võtteplatsil toimuv, oli kergelt roosamannalik, nii et midagi lembelugude austajatele. Keerulisem oli see lugu, millest sõnades kirjutati vähe, ent mis siiski… kriipis. See on see koht, kuhu igaüks saab mõtteid oma elupagasist lisada. Põhimõtteliselt oli Epp rollis, milles me klišeelikult oleme harjunud meespoolt nägema… Isiklikuks minemata ei ole sellest võimalik paraku pikemalt kõnelda.
Aga! Ka see pole veel kõik, võiks hüüda teleturulikult :) Sest kuigi tundub, et neid kihte ja liine oli siin juba päris kõvasti, siis omaette teema on ka raamjutustus, kusjuures sümpaatses tasakaalus põhilooga. Kümme aastat vanem ja targem Epp on selles raamjutustuses tagasi Robinsoni-saarel, vabanenud tülikast abielust, jõudnud astuda uudegi, saanud viimaks lapsed ja… nüüd ta harutab selle raamatu tarbeks seda vana lõngakera lahti. Kohati tundub, et harutab suisa nii agaralt, et selle käigus võib tekkida järgmine sasipundar…
Kui palju sellest tekkinud segadusest jõudis äsja ilmunud “Kas süda on ümmargune” 3. osasse, seda ma nüüd teada tahangi. Epu süda tundub igatahes vägagi ümmargune olema ja veereb meeletu kiirusega, ilmselt saab neid südame-raamatuid hirmus palju olema.

[Indigoaalane · Rating 2 out of 5]

Selles jutukas on olemas minu meelest kõik, et saada ja olla korralik (tegelikult mitu ja täiesti erinevat) raamat: originaalsed ideed, leidlikud seosed, uudsed metafoorid, põnevad tähelepanekud ja üldistused. Kui vaid keegi oleks autorile näidanud, kus asub "delete" nupp. Maha kõik praeguse perega seotu. Maha targutused stiilis- " kui me vaid oleksime tookord teadnud..." ja mis eriti oluline. Maha selgitused. Räägi meile oma lugu ja las me ise arvame, mõtestame ning oletame. Mida vähem, seda rohkem jääb ruumi tõlgendustele, fantaasiale...
Ning veel. Millest sa soovid seda raamatut kirjutada? Manipuleerimistest? Sündimata lastest? Armastusest ja truudusest? Reality showde tagamaadest? Siis kirjuta. Ja ainult sellest. Palju intrigeerivaid mõtteid, mis igaüks iseenesest on pärl aga kokku... maasikad suitsuangerjaga ( kas pole suurepärane, et maailmas on minu näol olemas inimene, kes teab täpselt, milline peab olema hea raamat...? ehh...:):))
Loe veel
http://indigoaalane.blogspot.com/2013...

[Ylle Solovjova · Rating 5 out of 5]

Väga raske on kirjutada arvustust hea tuttava raamatule, aga võtan selle siiski ette, sest esimesele küsimusele (mida ma arvan) jäin vastuse võlgu ja nüüd ma tean, miks- neil raamatutel ongi nii palju kihte, et neid tuleb ikka ja jälle uuesti avastada. Ning ilmselt teen veel kolmanda ja neljanda retke , et vaadata uue pilguga, hoopis teisest vaatenurgast.
Epp kirjutab kohmetukstegevalt ausalt. Otse ja avameelselt ükskõik, millisest küsimusest. Lahkab armastava pilguga inimesi, kes minus ausalt öeldes õudu äratavad. Sukeldub üle pea olukordadesse, mis rahulikul kodusel memmel juuksed peas püsti ajavad ja on nii äraütlematult tolerantne oma seikluskaaslaste suhtes.
Triloogia hõlmab siis ühe naise rännuaastate, aga ka eneseleidmise lugu ja kulgeb siia-sinna kümnekonna aasta vahel. Lugeja võib mõista, aga võib ka hukka mõista, aga ometi on see väga värviline lugu värvilistest inimestest- ei ole pooltoone ega varjundeid, ainult kirkad, puhtad värvid ja erapooletu, ilma hukkamõistuta suhtumine. Sügavalt inimlik- ühelt poolt karmilt kriitiline enda suhtes, teiselt poolt jälle mõistev ja endale eksimusi lubav, sest mis on eksimus- see on tagantjärele tarkus, mis aga toimumishetkel oli ainuõige. Kõik muutub alles tagasivaatepeeglis. Sellised me ju olemegi- sügaval südames, aga ei taha seda hiljem endalegi tunnistada. Epp tunnistab ja sellest see kohmetustunne lugedes- ei, meie ei ole sellised olnud!!!
Sellest sügavutiminevast siirusest ei saagi üle ega ümber. Epp on tugeva emotsiooni inimene ja ta annab seda emotsiooni ehedalt edasi.
Hea lugemine tegelikult. See on juba teine kiht, mida avastada, seiklused, juhtumised, väikesed tragöödiad ja komöödiad, kummalise saatusega inimesed, ilusad maad. Head, värvikad karakterid, nagu joonistatud...

[Epp Petrone · Rating 5 out of 5]

See lugu juhtus/juhtub saarel. Ja saar on väga tugev sümbol. Saarest saab siin tekstist lõpuks, pärast puhastumist, abielu sümbol.... tundub mulle nüüd, tagasi vaadates.

Ja see on paradiisisaar, oma valge liiva, roheliste palmide ja türkiissinise merega. See on saar, mille meenutamine mind alati relvituks teeb. Aga sealsamas on see reality-televisiooni produktsioon oma kombitsatega: välise sära ja ootuste ja teistega manipuleerimise peale üles ehitatud masinavärk, millele tuleks alluda ilma liigseid küsimusi esitamata. Sind on siia valitud ja tee, mida me sult ootame!

Ma ei oskagi lühidalt seletada seda kuristikku tumeda masinavärgi ja heleda paradiisiliiva vahel. Kulub terve raamat, et seda vastuolulist kuristikku ja kogu seda saart elustada.

Kas siis midagi sai kirjutamise käigus selgemaks? Vist siiski sai.

Kristiina Ehiniga (vt "Paleontoloogi päevaraamat") rääkisime kord neil teemadel ja mind valdas äratundmisrõõm, kuuldes tema tõdemust: pole mitte mingisugust tunnetuslikku vahet, kas sa kirjutad fantaasialugu või reaalsel sündmustikul põhinevat lugu. See on lugu, mis hakkab sinu sees elama, ja see on nagunii midagi reaalsete prototüüpide ja fantaasia piiri peal olevat.

Nii et küsimus "Kas kõik juhtus täpselt nii?" on lihtsalt kohatu, kui seda asja autori seisukohast vaadata. See on küsimus, mida esitab lühikese lainepikkusega ajakirjandus. Aga aeg läheb. Ja kui läheb hästi, siis jäävad need lood ellu.

Mööduvad aastakümned, ja see ei ole uutele lugejatele üldse tähtis, mitu protsenti täpselt on see lugu kirjutatud reaalelust maha (küsimus, millele autor adekvaatselt vastata nagunii ei oskaks). Uutele lugejatele on oluline see lugu ise. Ja ajastu, olustik, mida see lugu peegeldab.

Muide. Mu raamatus kajastatud moel tehtud "Robinsoni"- ja "Survivori"-saadete buum on tänaseks päevaks juba möödas, saated jätkuvad paljudes maades, filmimine käib nii mitmelgi saarekesel üle ilma, aga telereitingud ei ole enam nii kõrged kui toona. Mina osalesin selles äris tippajal. Selle asemel on praegu uued tele-reality´d, praegu eelkõige  "Superstaarid". Oleks huvitav, kui keegi kusagil läheneks ka sellele staarivabriku-formaadile köögipoolelt ja kirjanikusulega.

Aga lisaks ajastule on siin raamatud muidugi ka ajaüleseid teemasid. Need on asjad, mis kratsivad alati, lihtsalt ajastu kontekst muutub.

Ma tsiteerin siin nüüd oma toimetaja Mele Pesti ühte kirja, mis ta saatis kunagi töö käigus teksti analüüsides ja kus ta tabas ühte  väga olulist teemat:

"Märksõna ’himu’ on raamatus läbivalt oluline: lihahimu nii söömise kui seksi mõttes, himu lõõgastuda alko, suitsu, kanepi abil – ja nendest hoidumine. Himule järeleandmisega kaasneb häbi ja varjamine ja saladusega elamine – ja kuidas see inimest seesmiselt muudab."

Ja teine katke Mele kirjast: "Selge see, et vii suur kamp põhjamaa inimesi ilma oma lähedasteta troopilisele saarele, lisa sinna veider saatustega mängimise kontekst ja televisioon, mis ikka kipub inimesi uimastama, ja üsna plahvatusohtlik komplekt on koos nagunii..."

Minu poolt on see kummaline olukord nüüd raamatuks vormitud.

[Katerina Kuisma · Rating 4 out of 5]

Võrreldes esimese osaga oli teine kuidagi rahulikum, kuigi peategelasi oli rohkem, siis puudus palavikuline ringitormamine. Samas oli teos tundlikum, rohkem südamest. Mis mind selle juures üllatas, oli julgus. Ma võin küll igasugu asju blogis avaldada, aga ma ei tea, kui mul on kõrval abikaasa, kas ma siis kirjutaks nii avameelselt oma eelmistest sekeldustest, armukestest ja armumistest. Pannes end Justini kohale, ma oleks ka Epu juurest minema jooksnud. Jah, minevik on minevik ja kõigil on oma. Aga milleks olevikku sundida minevikuradadele käsikäes kaasa kõmpima? Arvestades, et inimesed üldiselt lähtuvad põhimõttest, et "üks kord petja, alati petja", siis milleks oma praegusele elukaaslasele veel kuidagi eriliselt nina alla alla seda hõõruda, et näed, ma oma eelmist abikaasat petsin siin mere ääres ja selles hurtsikus ja tolle metsatuka vahel? Ma ei tea, natuke nagu.... noh, hoolimatu või nii.

[Katrin · Rating 4 out of 5]

See, mis sellest raamatust läbi autori kasvamise välja koorus, oli minu enda jaoks järjekordselt silmi avav ja ütleksin, et isegi üllatav. Mõnusalt kaasahaarav kerge lugemine, mis oli täis pikitud erksaid elutarku mõtteid, mida igapäevaselt elus jälgida - justnagu tähed, mis öises tumesinises taevas erksalt helgivad. Teisalt lisas omamoodi hea suhestumispunkti ka teadmine, et olen seda sama Robinsoni saadet omal ajal TV3 pealt jälginud ja kaasa neile seal elanud.