Paleontoloogi päevaraamat

Aja lugu #9

by Kristiina Ehin, Ly Seppel (Editor)

„1980ndatel olen Rapla tüdruk, keda on hakanud huvitama paleontoloogia. Eelajalooliste isendite uurimine täidab mingil määral musti auke, kus võinuksid olla mu juured. Porgandipeenras tuhnides leian karvase ninasarviku lõualuu ning Rapla kirikaiast märke seal kunagi mäletsenud mammuti- ja ürgveisekarjast.

Vanaisa eest pean varjama oktoobrilapse märki, koolis aga ei tohi iitsatadagi, mida kõike kodus loetakse ja räägitakse. Olen kooli ja kodu vahel nagu jäässe külmuv pardipoeg, kes proovib viimast vaba veesõõri enda ümber lahti hoida. Aga ajastud vahetuvad äkki nii suure hooga, et kui poleks harjumust vana päevaraamatut pidada, võiks arvata, et on möödunud mitu elu. Äkki leian ennast hoopis ühest teisest Eesti väikelinnast, Viljandist, vaatan kärgpere emana järvepeeglisse ja näen täiesti teistsugust aega ja iseennast.”

Kristiina Ehini sulest on emakeeles varem ilmunud kuus luule- ning kolm proosakogu. Tema looming on pälvinud nii kodumaiseid kui rahvusvahelisi preemiaid. „Paleontoloogi päevaraamat” räägib autori lapsepõlvest, kooli- ja noorusajast Raplas kirjanikest vanemate peres. Raamat koosneb isiklikku laadi mälupiltidest, kuid perepärimuse kaudu ulatub autor ka oma sünnieelsesse aega. Eelajalugu, lähiminevik ja olevik põimuvad kokku üheks kirevaks tervikuks, täiendades „Aja loo” sarja veel ühe läbitunnetatud loo võrra.

Genres: Nonfiction, Biography

270 pages, Hardcover

First published April 24, 2013

About the author

Kristiina Ehin on eesti luuletaja ja proosakirjanik.
Ta on õppinud Tartu Ülikoolis eesti filoloogiat ja spetsialiseerunud rahvaluulele. Aastal 2004 omandas ta Tartu Ülikoolis magistrikraadi eesti ja võrdleva rahvaluule alal. Magistritöö teemaks oli "Eesti vanema ja uuema rahvalaulu tõlgendusvõimalusi naisuurimuslikust aspektist". Ta on töötanud Vodja koolis õpetajana.
Kristiina Ehin on kuulunud kirjandusrühmitusse Erakkond.
Ta on ka laulnud ansamblis Sinimaniseele.
Ta esines Eesti esindajana Londoni 2012. aasta olümpiamängude satelliitüritusel Poetry Parnassus, mis toimus 26. juunist 1. juulini 2012.

Reviews

[Ede]

Üle pika aja sattus minu lugemislauale üks helge ja mõnus raamat, täis ehedaid äratundmishetki, pannes mind korraga naerma ja nutma. Minu silme ees elustusid hetked, mil lootsime Rapla vana koolimaja komorkas nõukaaegsete kaardirullide vahelt aardeid leida või Ly Seppeli luuleringis oma annetele vaba voli anda või klassikaaslastega jõekäärus ülelolevat briti õpetajat veidigi rõõmustada talle oma kätega ehitatud onni näidates...
Kristiina Ehin ei räägi mitte ainult oma lapsepõlvest Rapla alevis, vaid kirjeldab tundlikult ka nõukogude koolisüsteemi ning lahkab (teistest erinevaks) tüdrukuks olemise ja naiseks saamise valu. Kõige selle taustal maalib ta sooja pildi oma perekonnast, lihtsatest, aga erilistest inimestest. Ja lõpuks see eestlase pidev äng: kus on mu juured, kas ja kuhu "pidama jääda", ja mida ometi teised minust arvavad?!
Ilus raamat, aitäh!

[Konstantin]

Mulle meeldis väga.

[Samina]

Kristiina on ilusa ütlemisega, mulle meeldis. Lapsepõlvelood puudutasid rohkem, see nimetu igatsus ja õigluseihalus, oma "pinginaabri" ehk hingesugulase otsimine läbi kogu elu. Võõras oli mulle tema nõuka-vaenulikkus ja isamaalisus, mina olin muretu oktoobrilaps ja pioneer, mingeid paineid sellega seoses ei tunnetanud. Ma olen viis aastat Kristiinast vanem, äkki minu kooliajal veel ei puhunud need vabaduse tuuled nii hoogsalt?
Väga armsad peresuhted vanematega, mind liigutas, kuidas tema ema kinnitas tütardele, et tema ja isa armastust ei pea nad välja teenima, see on neil alati tingimusteta olemas, alati. Armas oli seegi, kuidas lapselaps paneb surnud vanaisale kirja kirstu kaasa- head seiklust!
Kui autor juba suur oli ja Silveriga askeldas, polnud enam nii köitev. Eks otsimine ja igatsus on ikka huvitavamad kui tasakaal..

[Hedi]

Täitsa mõnus segapudrulugemine

[Oskar]

"Aja lugude" sarja positiivsem külg on see, et lugejale antakse võimalus heita tõeliselt siiras pilk erinevast ajast ja ruumist pärit inimeste ellu. Saame lugeda nii väikese Andrei mängudest Sillamäe paneelmajade vahel, väikese Nasta elust Petserimaa külas kui ka jalutada väikese Kati seltsis suveõhtul Pärnu rannapromenaadil. Paar aastat tagasi ilmus ka raamat väikese Kristiina elust Rapla alevis, mis end suurushullustuses küll linnaks peab.

Ehini päevaraamatust leiame (tütre)tütreks, (abielu)naiseks, (võõras)emaks ja (eesti) poetessiks olemise võlud ning valud. Lugeja saab koos Ehiniga nii lapselikult naerda kui ka tõsist südamevalu tunda. Näiteks hakkab kõigist "Aja loo" sarja kuuluvatest raamatutest aina selgemini läbi kumama nõukogude perioodi koolisüsteemi tõeline kaledus ja kõledus. Koolikiusamine, õpetajate ükskõiksus ja räämas koolimajad. Täielikult puudub inimlik soojus, sest kooliõpilased on ju ainult värske produkt ühele suurele süsteemile. Pole ka ime, et enamus sarja raamatu autoritest eelistasid alatihti haiget teeselda ja kodus teki all raamatute võlumaailma põgeneda.

Väikese Kristiina suurimaks sooviks ja kutsumuseks oli suureks kasvades paleontoloogiks saada. Ta oli surmkindel, et ta leidis oma porgandipeenras väljakaevamisi teostades karvase ninasarviku (Coelodonta antiquitatis) lõualuu. Vanaisa küll kinnitas, et tegemist on kodusea fossiiliga, aga Kristiina ei tahtnud seda hüpoteesi kuidagi uskuda. Tõeliselt kahju, et väike Kristiina ei kohtunud kunagi teise Eestimaa suurima hobipaleontoloogi ja dinosauruste eksperdiga - minu väikevennaga. Arvan, et need kaks oleks võinud pidada päevade kaupa seminare, kollokviume ja konverentse suvises tagaaias erinevate ürgsete elajate teemadel. Kahjuks jäi toona esimene kodumaine silmapaistvate paleontoloogide koolkond sündimata.

"Paleontoloogi päevaraamat" on samuti suurepärane teejuht Ehini luulega tutvumiseks, sest paljusid sündmusi ja meeleolusid annavad raamatus edasi tekstile juurde lisatud luuletused. Kirjanik seletab lahti ka osade luuletuste kirjutamise tagamaad ja motiivid (igati väärt materjal tulevastele kirjandusteadlastele!). Ehini luule väärib kindlasti lugemist, sest tema näol on vastuvaidlematult tegemist meie kirjandusmaastiku uue Printsessiga. Underi pärandatud krooni kannab Ehin tõeliselt naiseliku väärikusega.


Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...

[Indigoaalane]

Oehh, Mida ma oskan öelda. Ilus ja armas raamat. Aga eklektiline ja kuidagi sisutu. Samas, mis õigust on mul kritiseerida kellegi elu.
Marca on kirjutanud maailma parima kokkuvõtte http://marcamaa.blogspot.com/2015/03/...
Loe parem seda:)

Hämmastav on minu jaoks see, kuidas vaid mõned aastad nooremate laste ja meie põlvkonna vahel jookseb veelahe... Eestimeelsuses. See pole esimest korda, kui Vabariigi sünnile lähema põlvkonna noored kirjutavad, kuidas nemad omal ajal kohe teadsid, et NL hukkub, pioneer on paha olla ja sini-must -valge oli kogu aeg südames...
ju ma kasvasin siis nii vaimupimedas ja proletariaalses keskkonnas, linnas ja perekonnas...

Ja vastupidi ka. 1987-1988, kui Kristiina klass arvutuste järgi pioneeriks astus, oli meil juba avalikult sini-must-valge; jõulupidu, ajaloo eksam jäi ära ja pioneerid-komsomolid tegelesid muinsuskaitsega.

[Ene Sepp]

Ma lugesin seda raamatut valel ajal ja valesti. Seda tuleks lugeda rahulikult oma pesas istudes, tass teed või kakaod kõrval, mitte tööl pauside ajal ning katkendlikult. See ei teinud vähem meeldivamaks, kuigi ma tahaks uuesti lugeda ning siis ka paremini süveneda. Olles ise Raplast pärit, oli meeldiv lugeda inimestest ja kohtadest, keda ning mida ma teadsin. Kuid siiski, oli ka kohti, mida ma ei teadnud ning mis sunnib mind mõtlema, et kui palju või kui vähe ma õigupoolest oma kodulinnakesest tean...

[Marca]

Pikemalt siin: http://marcamaa.blogspot.com.ee/2015/...

[Epp Petrone]

Olin see, kes Kristiinale aastaid tagasi selle raamatu ettepaneku tegi. Ma teadsin, et see pole päris tema “ala”, aga samas tundsin, et Kristiinas oleks just nimelt potentsiaali kirjutada midagi konkreetsemat, ühiskonna ja ajastuga seotut, samas ikka oma, kristiinaehinliku pilguga. Pealegi tundus see samm omal moel loogiline, oli ju Kristiina oma “Emapuhkuse” raamatus perepärimuse asja ajama hakanud, ja üldisemad pärimuse teemad olid ta loomingus sees juba vist algusest peale. Mind huvitas väga, mismoodi ta oma tundliku silmaga vaataks tagasi sellele olustikule, kust me, 1970ndatel sündinud, tulnud oleme.
Kas tulemus üllatas mind? Oli detaile, mis üllatasid. Ja tegelikult üllatas kogu protsessi sujuvus. Minule kõrvaltvaatajana tundus selle raamatu sünd harmooniline ja ilus, ma loodan, et see raamat ei tee kellelegi haiget, aga pani nii tegijatel kui ka lugejatel hingekeeled helisema. Siin on palju erinevaid kihte ja on selliseid pisikesi poolkihte, mida alles teisel lugemisel märkama-seostama hakkad. Ma olen väga rõõmus, et eesti kirjandus endale selle raamatu sai!

[Aimi Tedresalu]

Taas üks mu lemmikraamatuid, võrratult kirja pandud lugu kirjanikepaari tütre lapsepõlvest. Kuigi peamised mälestused pärinevad ka minu enda lapsepõlve ajajärgu aastatest, on teosesse sisse toodud ka kaugemad liinid. Alates muidugi autori enda vanematest ja vanavanematest ning põigates, nagu teose nimigi ütleb, ka päris eelajaloolisse aega. Proosa vaheldub luulega ja ka kõige valulikumaid lapsepõlvemälestusi kirjeldatakse ehedalt ja siiralt, kohati humoorikaltki. Ajastu vaim on tuntav, stiililt tahaksin kangesti paralleele tõmmata Viivi Luige "Seitsmenda rahukevadega". Mustvalged fotod lisavad teosele veelgi jõulisust ja sügavust. Äärmiselt mõjuv lugemiselamus.

[Ingrid]

Killud, mis mitte ei pane mõtlema, vaid teevad mõtlikuks. Ehk ka pisut nukraks. Teemad, mis vist käivad eri intensiivsusega läbi paljudest eludest, mõned neist põlvkonnaspetsiifilised (nõukaaegsed koolipeldikud on õnneks ajalugu, loodaks, et ülbed ja sadistlikud ujumistreenerid/õpetajad ka), aga sobitumine, inimeste ja oma koha leidmine, selgroo, oma olemuse ja seisukohtade kaitsmine on igikestvad ega kao kuhugi.

[Külli]

Soojas ja malbes toonis kirjutatud naiseks sirgumise lugu. Autorile on olulised tema juured, põlvnemine, esivanemate saatus ja nende kodukohad, sellest ammutab ta jõudu ja fantaasiarikast keelt, millega edasi anda omi mõtteid ja tundeid.

[Kristiina T]

Väga mõnus lugemine, rännak autori lapsepõlve, fantaasiamaailma, paneb kaasa noogutama ja just selliseid “ahaa, mul oli ka nii” hetki. Ilmselt selle aja inimestel ongi palju äratundmist. Meeldib kirjutamise ladus stiil ja rikkalik sõnavara.

[Elyna Heinmäe]

Loogiline jätk, soetada teoseid Ehinilt. Ma olengi kuidagi nüüd toppama jäänud. Kristiinal on nii palju head kraami ilmunud, et vahelduseks lasteraamatute soetamisele peaksin pöörduma selle sisu poole, mis endal ka hinge helisema paneb.

[Järvi]

Kenad südamlikud jutukesed nõuka-aegse Rapla ja muu elu kohta.
Tekitas huvi ka teisi Aja Loo raamatuid lugeda.

[Eve Parts]

Kõik selle sarja raamatud, mis mulle seni kätte sattunud, on olnud väga head. Hoolega valitud autorid, kel on, mida öelda (ka, või just lihtsates asjades), ja kes oskavad seda nauditavalt isikupäraselt teha.

[Helen]

Ilus ja valus. Lugu, mida ei saa enne käest panna, kui on läbi loetud.

[Kertu Aland]

Kristiina Ehin, mu muusa. Seda raamatut lugedes sai temast lihast ja luust inimene. Ometi suudab ta ka oma nõukaaegsed mälestusi kirjutades jääda luuleliseks ja kauniks.