Vaimude jaam

by Elo-Maria Roots

Elo-Maria Rootsi noorsooromaanis pöörab presidendi teismeline tütar pahupidi mitte ainult ühe väikese maakooli ja alevi elu, vaid lammutab kogu haridussüsteemi alustugesid. Pealekasvavad põlvkonnad omandavad „varjatud õppekava” raames irratsionaalsuse põhikursuse, mis sunnib neid kahtlema iseendas, täiskasvanutes, „süsteemis” või kõiges korraga. Haarava tegevustikuga lugu keskendub haridussüsteemile kui vaimude jaamale, kus pole teada, kas rong ülepea tulebki, kuid kus ametnikud müüvad endiselt pileteid eikuhugi.

Genres: Young Adult

478 pages, Hardcover

First published January 1, 2013

Reviews

[Jaanika · Rating 5 out of 5]

Üks parimaid viimsel ajal ilmunud noorsooromaane. sisu on originaalne ja mõtlemapanev ja lõpplahendus ültsegi mitte ettearvatav.

[a smn · Rating 5 out of 5]

lugesin esimese korra 12selt, teise korra 15selt, korra 18selt ja korra 20selt. iga kord võtan midagi uut kaasa. ei ole veatu, mitte põrmugi, aga on fantastiline haridusteadlase lähenemine sellele, mida lastele öelda võiks

[Helene Uppin · Rating 3 out of 5]

Ma pole kunagi olnud noortekate fänn, aga kiideti haridustemaatilist ja originaalset süžeed. Ja tõsi ta on, tegelikult põnev raamat, lõpplahendus piisavalt ootamatu, et raamatu lõppedes seda teatud ilukirjanduse pakutavat rahuldust tunda.
Aga. Võib-olla noortekates on see okei, aga... ma oleks kärpinud seda teksti 100, ei 200 lk. Vähendanud truisme, haridusfilisoofilise targutamise joonealustesse märkustesse viinud, maha kriipsutanud üleliigsed kirjeldused ja lohisevad dialoogid, võib-olla ära jätnud ka mõned lõpuni arendamata teemad... see annaks kohe loetavust juurde. Kõvasti. Ja sisuliselt häirib mind alati must-valge vastandamine. Jällegi, võib-olla see just sobibki noortekasse, aga "tavainimesed" või "õpihiired" vastandumas "eriliste" ja "arenenud" või isegi "sügavate" inimestega... Tüütu. Nagu ka Eesti koolisüsteemi kirjeldamine alternatiividevabana, aga see teenis ilmselt süžee huve. No ja, last but not least, miks peab süsteemi lammutaja tulema ikka mujalt? Võitjate seast? Ja mis sai Ebest? Ja miks Kristiina 100% tropiks oli kirjutatud? Natuke oli see tunne, et autori esimene raamat (vist?) ja tahtis kõik tähtsad asjad ja arvamused kindlasti üles tähendada.

Igal juhul tundub mulle, et selle raamatu üle võiks õpilastega diskuteerida küll. Teha ka ekskursioon Haridusministeeriumisse, et näha, et seal töötab normaalseid inimesi, lisada veel allikaid, aga põhimõtteliselt mõtlemisainet on. Ja nagu ütlesin - lugu jookseb, põnevust on ka.

No ja muidugi, kuna mul endal on Sõber Hauakaevaja, kellega me unenäotasandil vahel kohtume, siis... See puudutas mind ka ootamatult isiklikult. :)

[Helen Aasaleht · Rating 4 out of 5]

Raamat oleks vajanud head toimetajat ja kõvasti lühemaks tegemist. Täis palju tõesti häid mõtteid ja ideid ja edasi arutlemist väärt teemasid, aga neid oli lihtsalt liiga palju koos. Nii paljudele ei jõua korraga keskenduda. Aga ülimalt positiivne on see, et raamat noortele tõesti meeldib, nad soovitavad seda teineteisele ja nii paksu raamatu lugemine ei tule neile kindlasti kahjuks. Aga sealt leiaks tegelikult ainest mitmeks raamatuks, leidsin et vahepeal oli raske lugeda.

[biblionaut · Rating 3 out of 5]

Seda 13-aastasena lugeda oli elumuutev kogemus, aga tegelt oleks saanud ikka mitusada lehekülge lühemalt loo kirja panna. Ja uuesti ei loeks.

[Carmen · Rating 5 out of 5]

17-aastane Eesti presidendi tütar otsustab loobuda elamispinnast Kadrioru lossis ning läheb aastaks Haabla väikekülla elama ja õppida. Ta muudab oma soengut ning nime. Koolis käies avastab ta aga, et koolisüsteem on üles ehitatud valedele. Tema arust ei ole õige, et lastel on kindel kohustus läbida koolis just need klassid ning teemad. Tema silmis peaks kõikidel olema vabadus valida seda, mida ja kui palju ta õpib. Vaikselt, kuid sihikindlalt hakkabki ta oma eesmärki ellu viima. Tõstab mässu oma koolis, seob end salliga käsipuu külge, keeldub tundi minemast, kutsub kohale meedia kuni asi nii suureks puhutakse, et ta isegi jutusaates osaleb ning hiljem meeleavalduse haridusministeeriumi ees korraldab, kus siis läbi juhuse hoone maani maha põleb.
Lõpuks tuleb meedias avalikult välja, kes ta päriselt on. Isa astub ametist tagasi. Kõik läheb perse. Samal ajal tõusevad rahutused Brasiilias ja Prantsusmaal tolle sama tüdruku eeskujul.

Neiu ise armub endast 10a vanemasse kutti, kes on juhuslikult vana kurjategija ning kaevab nüüd haudu. Lõpuks lähevad nad mitte nii õnnelikult lahku, sest värskel budistil (ehk kutil) avaneb võimalus Tiibetisse minna ning tüdruku soov on jätkata õpinguid Summerhillis, Inglismaal.


Tegelikult oli tore raamat. Mulle osaliselt ei meeldinud üldse see mäss kooli vastu, sest isegi kui tal oli õigus, meeldib mulle koolis endiselt väga käia. Aga kena ja jutukas paks raamat. Väga huvitav oli ning kindlasti õpetas see mulle palju. Pani ka mind ennast imestama, et kuidas koolisüsteem siis tegelikult üles rajatud on.

[Irina (Lohe Loeb) · Rating 5 out of 5]

Pean tunnistama, et algul ei saanud ma kuidagi selle raamatu lugemisega edasi. Juba enne lugemise alustamist oli hulgaliselt eelarvamusi, mis said edasisele takistuseks. Ei oska isegi seda murdepunkti määrata, kuid ühel hetkel oli seda raamatut võimatu käes panna. Esialgu hirmutas veidi ehk liigne filosoofilisus ja hulgalised teooriad ja arutelud, mis kippusid tihtilugu olema liiga sügavamõttelised. Kuid ka neil oli selles teoses oma koht. Raamatu jooksul said erilisteks lemmikuteks Fred ja Elmar Sarapuu.