Reisimuljeid vanadest Baltimaadest: rändurid, postitõllad ja supelasutused Balti provintsides 18. ja 19. sajandil

by Seppo Zetterberg, Kai Nurmik (Editor)

Kuidas reisiti Eestimaal, Liivimaal ja Kuramaal enne raudtee tulekut? Mida nähti, millest oma reisikirjades kirjutati? Soome ajaloolane Seppo Zetterberg vahendab peamiselt sakslaste ja venelaste mälestusi ja reisimuljeid Balti provintsidest, kirjeldab toonaseid olusid mõisates ja postijaamades, linnades ja lossides, Tartus, Narvas, Riias ja mujalgi. 19. sajandi alguses läks Euroopas moodi vesiravi. Inimesed kogunesid merekuurortidesse, kus nad arstide järelevalve all suplesid, jõid tervistavat vett ning kosutasid üldiselt keha ja hinge. Kuurorte rajati Tallinna, Helsingisse, Dubultisse, Haapsallu. Noor Nikolai Karamzin, rännumees Faddei Bulgarin, inglanna Elizabeth Rigby, sakslastest koduõpetajad ja Tartu ülikooli professorid külastavad kuurorte ja kirikuid, losse ja mõisaid, sõidavad mööda olulisi maanteid Peterburist Riiga või Saksamaalt Peterburi ja kirjeldavad seda, mida näevad oma tõlla aknast ja millest teiste reisijatega räägivad. Mõnikord, harva küll, kirjutavad nad ka neist eksootilistest olenditest, keda juhtuvad nägema – kohalikest eestlastest ja lätlastest.

Genres: History

239 pages, Hardcover

Published January 1, 2023

Reviews

[Kitty · Rating 3 out of 5]

mu ootused olid siin vist veidi paigast ära - ühe eelneva arvustuse peale arvasin, et tegu on raamatuga kategooriast "mida elevant meist arvab", ehk siis eestlane saab mõnuleda mõne teise rahva esindaja tähelepanu paistel... ja siis solvuda, kui öeldakse, et tegu on vast pigem juhmivõitu joodikuga, kes puhtust pidada ei oska, ja et soomlased ja lätlased jätsid parema mulje.

nojah, iseenesest mõned Zetterbergi jutustajad sellised faktid tõesti ära mainivad, aga ausalt öeldes pigem (sõna otseses mõttes) möödaminnes ja põgusalt, sest ausalt, ega ei tulnud need sakslased ja venelased siia eesti talupoegi vahtima ja arvustama, neil olid omad asjad ajada.

ja need omad asjad olid kohati ju päris huvitavad - alapealkirjas nimetatud supelasutused näiteks, mul ei olnud õrna aimugi, et Tallinnat (või ka Helsingit) on keegi kunagi mingiks kuurortlinnaks pidanud. eks sellestki oli huvitav teada saada, kuidas see postitõldade ja -jaamade ja kõrtside asi toimis... aga minu meelest ei tee Zetterberg seda juttu kirjutades või õigemini toimetades kuigi head tööd, ja tsiteerib meile lihtsalt järgemööda igasuguseid isikuid, kes mingi postimaantee ühes või teises suunas läbisid (enamasti käis sõit Saksamaa ja Venemaa vahet, läbi Liivi- ja Eestimaa, aga mõnel juhul olid Tallinn või Tartu lausa sihtkohtadeks), ja neis kirjeldustes on ikka ohtralt kordamisi. minu poolest oleks kõll võinud nad kokku toimetada ja lihstalt mainida, et üht või teist asja on pidanud vajalikuks ära märkida mitu reisijat. neid Narva kose kirjeldusi sai lõpuks ikka veidi palju mu jaoks.

mulle meeldis see omaette ja kompaktne peatükk, kus üks sakslasest keemiaprofessor sõidab Tartusse, seab end seal sisse ja kirjutab siis koju naisele kirju sellest, kuidas seal kõik on. aga isegi seda, mida üks teine professor sellest keemikust arvab, suudab Zetterberg meile kaks korda tsiteerida, kummastki mehest rääkivas peatükis eraldi. kas talle maksti tähemärkide arvu pealt honorari või?

[Jan-Matthias · Rating 4 out of 5]

Huvitav ja väärt töö erinevate allikate (reisikirjad, ajalehed, isiklik kirjavahetus jm) loetavaks materjaliks sünteesimisel. Kindlasti palju lihtsam ja arusaadavam lugeda, kui kõiki neid allikaid eraldiseisvalt. Samuti kindlasti palju informatiivsem.

Negatiivse poole pealt siiski - pisut liiga suur hüppamine erinevate "lugude" vahel. Arusaadav, et kuidagi allikatest tulenevat infot struktureerida, aga lugeda ühel juhul Soomest ja hüpata sealt Haapsallu ja siis jälle tagasi, väga napi ajalise kontekstiga nõuab ajugümnastikat ja keskendumist.

Ja nagu teistes ülevaadetes välja toodi - kohati on toimetamistöö nõrk, pole viitsitud kordavaid fakte erinevates "osades" välja toimetada või neid omavahel ühtseks tervikuks ühendada.

[Hele Israel · Rating 3 out of 5]

Teistsugust, intiimsemat, lähenemisnurka pakkuv raamat. Autor on muhedalt inimeste reisimuljed lahti kirjutanud ning loetav pakub mõtteianet. Näiteks, kuidas reisijate tähelepanekutest alates jõudsid laisad, vaesed ja räpased eestlased 150-200 aastaga iseseisva riigini? Haapsalut on lihtne ette kujutada kuurortlinnana, aga Tallinna? Kui suur vahe oli ikka kahel erineval, ülemal ja alamal, maailmal 19.sajandil! Lugeda oli mõnus ja ladus, tüüütavaks muutus veidi kuurorte käistlev osa. Ning autori rahvust arvestades oli hüpe Soome arusaadav, kuid raamatu pealkirja arvestades on taoline valik küsitav. Kahjuks on raamatus trükivigu, ka ühe aasta-arvuga, mis muutis lause ebaloogiliseks. Kriitika tõttu on tärne kolm, mitte neli.

[Epp Petrone · Rating 4 out of 5]

Selliste raamatute põhjal saavad võrsuda ajalooliste jutustuste-romaanide ideed. Ise sellised raamatud väga põnevad ei ole, ehk ei saagi olla. Sest põnevaks teeks hüpoteeside pildumine, seoste loomine, arutelu. Aga see siin on lihtsalt kogumine ja vahendamine. Lähteülesanne on selge: otsida kokku kõik säilinud siitkanti kirjeldavad kirjatükid 18. ja 19. sajandist... Aga ehk sai liiga palju teemasid korraga kokku? Minu meelest läks jutustamine vahepeal fookusest välja. Samas saan ma ajaloolasest aru: kuhu ta selle materjali siis panema oleks pidanud? Mis kokku kogutud, selle tahaks ju sisse panna. Edasi peaks tulema keegi, näiteks Indrek Hargla, kes selle kohati igava vundamendi peale saaks asuda kergemakoelist ja vahelduva süžeega põnevikku ehitama.
Ja ega see nüüd asi nii igav ka polnud. Raamatu läbimisest on mul möödas umbes kuu, praeguseks on need päevikut pidavad või koju kirju saatnud tegelased nimepidi juba segi läinud, aga see tunne on alles: justkui oleks ajareisiga sattud kaks-kolm sajandit tagasi ja vaadanud „esimese maailma“ inimesena siinkandis ringi.
Näiteks ei teadnud ma, KUI tõsiselt neil aegadel võeti suplemist ja milline omamoodi meditsiinitööstusharu see moodsa eliidi seas oli.
Ka eliidi tantsuõhtud oli huvitav teema. Soomes pidutsesid sel ajal kaupmehed ja aadlikud juba ühistel pidudel, aga siinpool lahte oli rahvas klassidesse jagunenud: „Liivimaa aadlidaam oli nõus pigem minema katkutõbilasse kui kaupmehe naisega samale peole.”
Ja huvitav oli heita vahepeal pilku ka „pärismaalastele“. Tuimad tükid. Eestlased, muide, koledamad kui lätlased. Joodikud, kes käisid enda ihu harimas täiesti mustades saunades. Aga palju pärismaalastele tähelepanu ei pööratud, enamik reisijate tähelepanust läks oma isiklikule olmele ja oma klassi puudutavatele teemadele.

[Monika · Rating 3 out of 5]

Kujutage ette, et tahate 17. sajandil Saksamaalt või Venemaalt Eestisse jõuda? Hädasti oleks vaja, aga laevaga ei saa ning lennukeid pole veel leiutatud (mis muidugi tähendab, et tolleaegsed reisijad ei osanud neist ka puudust tunda).
Ajaloos kirjeldatakse tihti, kuidas inimesed tõllas punktist A punkti B reisivad ja mind pani alati imestama, kuidas nad vastu pidasid. Zetterberg teeb selle teekonna natuke "talutavamaks" ja selgitab, kuidas tolleaegne "ühistransport" tegelikult toimis.
Sarnaselt tänapäevale ei reisitud üksnes ameti-või pereasjus, mõnikord viis reis inimesi randa suve ja puhkust nautima või hoopis teise riiki ostureisile. Ma nii naersin, et ajad on küll muutunud, aga mured mitte - isegi siis oli vaja välja mõelda, kuidas mitte liiga palju osta või siis tollist läbi minnes loota, et sind kinni ei peeta ja maksu maksma ei panda.
Reisimise osa oli väga huvitav, nii protsessi kui reisijate kogemuste osas, eks ikka tahad ju teada, kuidas välismaalased meie esivanemaid kirjeldasid. Oli tore lugemine ja soovitan teilegi!