Livanne on 17-aastane tüdruk, kelle elu võtab pärast ebaõnnestunud enesetapukatset uue suuna, kui ta hakkab ootamatult nägema kedagi, kes vaatamata levinud arusaamale ei paista läbi ega vaja väljakutsumiseks peegleid, pimendatud tuba ja kuute küünalt. Kuid ennekõike on Liv lihtsalt 17-aastane tüdruk ja Pil tema füüsiline peegelpilt.
Algselt kui ma seda raamatut lugema hakkasin, siis mul olid nii vastatikused tunded antud raamatu peategelase suhtes, kuna tegemist on 17-aastase noore neiuga, kelle liigselt suitsiidne eluviis on mulle üpris võõras. Peategelase nimi on Livanne, tal on palju lahendamata probleeme ning ühel päeval otsustab ta endalt elu võtta. Tegemist on noore inimesega, kes elab iseenda elu raskeks, seda tihtipeale enda peas toimuva abil. Mis mind selle raamatu juures tsipa häirib, on tema mõttekäigud. Need tunduvad kuidagi nii algelised, või sellised.. lapsikud. Samas, jällegist on tegemist 17-aastase tütarlapsega, olen suhteliselt kindel, et ma olin suhteliselt sarnase mõtteviisiga. Lugesin seda esimest korda kui ma ise olin kuskil 18-aastane. Nüüd, 3 aastat hiljem, sai see raamat taaskogetud ning ausalt öelda, ma mäletasin sellest raamatust väga vähe. Kõik need pöördepunktid, mis antud raamatus Livannele saatuslikuks saavad olid minu jaoks isegi päris üllatavad. Kindlasti ei ole antud raamat mõeldud meie aja boomeritele, sest nende maailm on pisut teine. Usun, et neil oleks äärmiselt raske antud raamatut üldse järjepidevalt lugeda. Täiesti ausalt öeldes väsisin ka mina vahepeal selle lugemisest, aga ma pole kindel, kas see oli minu graafiku, väsimuse või raamatu enda pärast. Asi, mille ma ka kohe kindlasti välja tooks, oleks sündmuste keeris. Raamatus toimub nii palju, et vahepeal pidin isegi väikese pausi tegema, et ajul oleks aega endasse imada see teadmine, mis ma tol hetkel teada sain. Ma ei taha siin midagi spoilida, sest noh, hiljem pole ju teistel põnev lugeda, kui kõik asjade keerdkäigud teada on. Ütlen vaid nii palju, et kui sa tunned, et olid teismeeas üksi ja abitu, siis võid selle raamatuga palju samastuda. Loomulikult on antud lugemine põnevam kui arvata võiks, sest ausalt öelda ma ei ootanud seda lõpptulemust, mis lõpuks välja tuli.
Tõenäoliselt on see raamat just nii hüplik ja ebaloogiline kui raamatu peategelasega samaealise noore inimese mõtlemine. Selles suhtes aus ja asjakohane nagu ka lugu ise. Küllap on need teemad enamus teismeliste peadest läbi käinud ja nendest lugemine võiks anda lootust ja lohutust või vähemalt äratundmisrõõmu. Samuti on keelekasutusega kõvasti vaeva nähtud. Vahest ehk isegi liigagi palju, sest kaunilt vormitud metafooride rohkus muudab kirjaniku enda veidi liiga nähtavaks ja kipub loost välja tõmbama. Seega okei lugemine teatud vanuseklassis kuid kahjuks ei enamat.
Kaasahaarav lugu 17-aastasest tüdrukust, kes üritab teha enesetappu ning seeläbi kohtub oma kaksikõe vaimuga. Raamat oli nii huvitav (või oli lihtsalt minul nii igav), et lugesin selle ilma järjehoidjata läbi. Peategelane võrdleb armumist (külmetus) ja armastamist (AIDS) haigustega, mis oli ülimalt diip.
Huvitav ning sorav lugu tüdrukust, kes elab oma elu ise raskeks. Raamatust leidub ka huvitavaid võrdusi. Oleks oodanud rohkem tundmatu vaimolendi sekkumist loosse.