What do you think?
Rate this book
Minu... #59
Minu Tokyo. Nähtamatu piiri taga
Pole lihtne armastada linna, mis sind esialgu eirab ja hiljem ähvardab sulle kaela kukkuda. Aga kas selleks, et ühest linnast kirjutada, pean ma teda tingimata armastama? Mõtlesin selle üle pikalt ja jõudsin järeldusele: ei pea.
Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.
Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.
Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.
Hetkest, kui loobusin kohustusest Tokyot armastada, hakkasin ma selle linna käekäigu vastu huvi tundma. Tagasihoidlik huvi kasvas aja jooksul sümpaatiaks ja edasi juba leebeks kiindumuseks.
Pidasin end ikka suureks unistajaks, aga ka oma kõige lennukamates fantaasiates ei kujutlenud ma, et ulja naljana ette võetud projekt „Jaapani poiss aastaks“ lõpeb abiellumisega samurai suguvõsasse.
Nähtamatu on see piir unistuste ja tõeluse vahel. Millal saab fantaasiast tegelikkus, võõrast inimesest oma, kaugest kultuurist kodu? Millisel hetkel saab lapsest täiskasvanu? Raske on märgata, millal ma nendest piiridest üle astusin või kas ikka astusin.
- GenresTravelNonfiction
292 pages, Paperback
First published August 9, 2013
10 people are currently reading
143 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 29 of 29 reviews
February 7, 2023
"Alles tagasi vaadates selgub, mis kõik olema pidi, et praegusesse punkti jõuda."
Ja täpselt nii oli ka selle raamatuga. Kunagi ammu leidsin Maarja blogi, lugesin algusest lõpuni läbi (ja see pole mingi lühike blogi!) ning avastasin, et ta on ka raamatu kirjutanud. Raamat oli aga läbi müüdud. Teisel pool maakera elades polnud mul laenutamise võimalust ja nii saingi selle alles 10 aastat hiljem kordustrükina. Koos autori pühendusega.
Vahel lihtsalt tasub ootamine ära!
Lugedes Maarja esimesest Jaapani-aastast, oli palju äratundmisrõõmu. Algused on teadagi rasked. Ka minu esimene aasta teisel pool maakera meenutas karusselli, mis kohati kõhedaks võttis, kuid samas peadpööritavaid elamusi pakkus. Endale tundub sel ajal, et elu on raske, kodu väike, raha ega sõpru veel pole, matsu ei jaga... aga just mugavustsoonist välja astumine viibki suurte ja põnevate asjadeni! Näiteks tulevase abikaasa ja eluaegsete sõprade leidmiseni.
Jaapan on mulle alati müstiline ja ahvatlev tundunud. Raamatust sain teada palju uut sealsete kommete ja eripärade kohta. Samas olen autorile tänulik, et ta Tokyot ei ilustanud, vaid hoiatas, et see on väga suur ja üsna hall linn, kus on lihtne end tähtsusetu ja mittevajalikuna tunda. Et see ei koosne ainult kirsiõitest ja imetabaselt maitsvast toidust. Kuigi sellest kõigest ka.
Minu meelest oli algusest lõpuni väga nauditav lugemine. Eriti meeldis mulle uus epiloog, mis keskendus suuresti Sho integreerumisele Eestisse. Epiloog, mida ma poleks kunagi lugema juhtunud, kui oleksin raamatu juba esimese trükina saanud.
Alles tagasi vaadates selgub, mis kõik olema pidi, et praegusesse punkti jõuda. Nii ongi.
Ja täpselt nii oli ka selle raamatuga. Kunagi ammu leidsin Maarja blogi, lugesin algusest lõpuni läbi (ja see pole mingi lühike blogi!) ning avastasin, et ta on ka raamatu kirjutanud. Raamat oli aga läbi müüdud. Teisel pool maakera elades polnud mul laenutamise võimalust ja nii saingi selle alles 10 aastat hiljem kordustrükina. Koos autori pühendusega.
Vahel lihtsalt tasub ootamine ära!
Lugedes Maarja esimesest Jaapani-aastast, oli palju äratundmisrõõmu. Algused on teadagi rasked. Ka minu esimene aasta teisel pool maakera meenutas karusselli, mis kohati kõhedaks võttis, kuid samas peadpööritavaid elamusi pakkus. Endale tundub sel ajal, et elu on raske, kodu väike, raha ega sõpru veel pole, matsu ei jaga... aga just mugavustsoonist välja astumine viibki suurte ja põnevate asjadeni! Näiteks tulevase abikaasa ja eluaegsete sõprade leidmiseni.
Jaapan on mulle alati müstiline ja ahvatlev tundunud. Raamatust sain teada palju uut sealsete kommete ja eripärade kohta. Samas olen autorile tänulik, et ta Tokyot ei ilustanud, vaid hoiatas, et see on väga suur ja üsna hall linn, kus on lihtne end tähtsusetu ja mittevajalikuna tunda. Et see ei koosne ainult kirsiõitest ja imetabaselt maitsvast toidust. Kuigi sellest kõigest ka.
Minu meelest oli algusest lõpuni väga nauditav lugemine. Eriti meeldis mulle uus epiloog, mis keskendus suuresti Sho integreerumisele Eestisse. Epiloog, mida ma poleks kunagi lugema juhtunud, kui oleksin raamatu juba esimese trükina saanud.
Alles tagasi vaadates selgub, mis kõik olema pidi, et praegusesse punkti jõuda. Nii ongi.
June 9, 2014
Imeline raamat. Mulle meeldis väga. Põnev, mitmekülgne ja sain teada palju uut. Igal paigal on olemas oma varjupool, kuid ometi see kõik on see, mis teeb Jaapanist Jaapani ja jaapanlastest jaapanlased. Mulle meeldis see, et Tokyot ei ilustatud, vaid kirjeldati sellisena, nagu ta tõesti võib olla ja tunduda. See paik võib olla nii idülliliselt ilus, mõnel teisel hetkel aga katastroofi keskpunkt..
Tahaks nii väga teada, kus autor Jaapani keelt õppis! Tahaks nii väga ühel päeval teha jalgrattasõitu läbi Tokyo :)
Selle raamatu lugemiseks ei pea olema Jaapanis käinud, samas natuke keelest / kultuurist varasem teadmine tuleb kindlasti kasuks.
Tahaks nii väga teada, kus autor Jaapani keelt õppis! Tahaks nii väga ühel päeval teha jalgrattasõitu läbi Tokyo :)
Selle raamatu lugemiseks ei pea olema Jaapanis käinud, samas natuke keelest / kultuurist varasem teadmine tuleb kindlasti kasuks.
May 17, 2021
Raamatu lõpp - ütleme, viimane veerand - on väga palju parem kui algus ja keskosa.
Filosoofiline, arutlev, võrdlev nii, et ma aru ka saan, mida mingi erinevus millegagi tähendab.
Samas on algus ja keskosa lõpuks kasvamise loomulik taust ja kokku ma olen raamatu kompositsiooniga rahul.
Mis ei muuda, et natuke tüütu oli seda "ma ei teinud kunagi süüa, aga siis ükskord ikka tegin", "see ilus poiss, too ilus poiss, ja siis see kolmas ilus poiss" ning "see inimene, too inimene, too viies inimene" (kellest raamatus kunagi rohkem juttu ei tule) lugeda ja jälgida igapäevaelu, millest ma tegelikult ikka rohkem teada ei saa kui "sõitsin rongiga" ja "tööl puhkasin koolist, koolis tööst".
Filosoofiline, arutlev, võrdlev nii, et ma aru ka saan, mida mingi erinevus millegagi tähendab.
Samas on algus ja keskosa lõpuks kasvamise loomulik taust ja kokku ma olen raamatu kompositsiooniga rahul.
Mis ei muuda, et natuke tüütu oli seda "ma ei teinud kunagi süüa, aga siis ükskord ikka tegin", "see ilus poiss, too ilus poiss, ja siis see kolmas ilus poiss" ning "see inimene, too inimene, too viies inimene" (kellest raamatus kunagi rohkem juttu ei tule) lugeda ja jälgida igapäevaelu, millest ma tegelikult ikka rohkem teada ei saa kui "sõitsin rongiga" ja "tööl puhkasin koolist, koolis tööst".
October 24, 2024
"Minu Tokyo" on lugu ühest noorest neiust ja tema eneseleidmisest ühes maailma rahvarohkeimas linnas. Maarja saab pooljuhuslikult võimaluse õppida aasta Jaapanis vahetusüliõpilasena ning kuigi ta alguses veidi kõhkleb otsuses, siis lõpuks osutub seiklus Jaapanis elumuutvaks kogemuseks.
"Minu Tokyo" pakkus mulle väga toreda lugemiselamuse ning raamatu lugemise tegi minu jaoks veelgi erilisemaks see, et sain teost lugeda Tokyos reisil olles. Õhtuti oli mõnus raamatuga voodisse kerra ronida peale pikka ja väsitavat päeva ning lugeda Maarja toredate seikade kohta Tokyos. Sain ka mitmeid huvitavaid fakte teada, millest mul varem aimugi polnud ning teisi jällegi uuesti meelde tuletada. Ja kuna olin ise Tokyos, siis sain koheselt seoseid luua kohapeal.
Soovitan kõigile, kes soovivad õppida uue ja huvitava riigi kohta ning muidugi ka Jaapani huvilistele.
Soovin tänada Petrone Printi lugemiselamuse saatmise eest! :)
"Minu Tokyo" pakkus mulle väga toreda lugemiselamuse ning raamatu lugemise tegi minu jaoks veelgi erilisemaks see, et sain teost lugeda Tokyos reisil olles. Õhtuti oli mõnus raamatuga voodisse kerra ronida peale pikka ja väsitavat päeva ning lugeda Maarja toredate seikade kohta Tokyos. Sain ka mitmeid huvitavaid fakte teada, millest mul varem aimugi polnud ning teisi jällegi uuesti meelde tuletada. Ja kuna olin ise Tokyos, siis sain koheselt seoseid luua kohapeal.
Soovitan kõigile, kes soovivad õppida uue ja huvitava riigi kohta ning muidugi ka Jaapani huvilistele.
Soovin tänada Petrone Printi lugemiselamuse saatmise eest! :)
May 29, 2023
Jaapan on alati mind köitnud, seega sai lugemist alustatud suure huviga. Ma ei pidanud pettuma, saigi rohkelt informatsiooni ning uusi teadmisi ja fakte Jaapani ja Tokyo kohta. Sain ka kinnitust sellele, et Tokyo on värviline, kuid hall, üksik, kuid metsikute rahvahordidega linn.
Küll aga pidasin veidi mittevajalikuks neid pidevaid kirjeldusi ja elulugusid kolmandate isikute kohta, kes ei olnud kuidagi Jaapani või Tokyoga seotud välja aevatud see, et nad parasjagu elasid seal.
Muidu mõnus lugemine nagu ikka.
Küll aga pidasin veidi mittevajalikuks neid pidevaid kirjeldusi ja elulugusid kolmandate isikute kohta, kes ei olnud kuidagi Jaapani või Tokyoga seotud välja aevatud see, et nad parasjagu elasid seal.
Muidu mõnus lugemine nagu ikka.
July 6, 2020
Mulle tegelikult ei meeldi raamatutest kirjutada, aga pean siin ütlema, et mulle olid kohutavalt sümpaatsed selle autori enesepeegeldused - enesekriitiika, -iroonia, -areng ja kõik muu. Valusalt aus, julge ja põnev.
Jaapan oma keele, kultuuri ja suhtumisega (mõningate eranditega) on muidugi selline staar et siin pole samuti muud kui vaimustusest suud maigutada.
Jaapan oma keele, kultuuri ja suhtumisega (mõningate eranditega) on muidugi selline staar et siin pole samuti muud kui vaimustusest suud maigutada.
April 5, 2017
4.5
tarkusetera sellest raamatust: kui sa tahad mingit keelt kiiresti selgeks saada, siis sebi ära keegi, kes seda keelt emakeelena räägib
pole ime, et ma rootsi keelt ei oska
tarkusetera sellest raamatust: kui sa tahad mingit keelt kiiresti selgeks saada, siis sebi ära keegi, kes seda keelt emakeelena räägib
pole ime, et ma rootsi keelt ei oska
December 22, 2024
Kõige huvitavam oli minu jaoks jaapani keele erisuste kohta lugemine. Mul on tunne, et selle kirjutamiseks ja eesti keelega võrdlemiseks peab olema tõesti kultuuri sügavuti kogenud. Näiteks oli huvitav lugeda, et erinevaid asju saab erinevat moodi jaapani keeles loendada, olenevalt sellest, kas asi on ümmargune, see on maja, inimene vmt ja seda võib selgeks õppida praktiliselt kogu elu. Samamoodi erineb see siis, kas sa viitad iseendale ametlikus õhkkonnas, rääkides alluvate, vanemate inimeste või kellegi teisega. Paljud huvitavad mõtted ja järeldused olid minu jaoks raamatu teises osas/lõpus, kus tundus, et autor on mingil määral kasvanud või "tuumani" jõudnud. Mõned mõtted veel:
* Kinkimise olulisus.
* Jaapani ühiskonnas pole pisim liige mitte indiviid nagu läänes, vaid rühm.
* Riisi keedetakse soolata, kuna see on nagu refrään erinevate toitude vahel, mis aitab üht maitset teistest eristada.
* Kellegi olemise tihedus. Tekkis paralleel antropoloogia ainega - tihe kirjeldus.
* "Jaapanlased võivad olla maailma esimene rahvus, mis sureb välja häbelikkuse tõttu."
* Jaapani meeste kohta öeldakse ammusest ajast hinnas olevat "kolm kõrgust": kõrgel tasemel haridus, pikkus ("kõrge selg") ja kõrge sissetulek. Nüüdsel ajal arvavad naised, et ka "kolm keskmist" on päris hea.
* "Kunagi pole paremat aega kui see, mis antud."
* "Elu - lähedalt tragöödia, kaugelt komöödia, olla Chaplin öelnud."
* "Jaapanlasele on teine inimene iseendast tähtsam."
* Enryo - teatud vaoshoitus ja taktitunne, mis ühendab meid jaapanlastega rohkem kui lääneeurooplastega.
* "Jaapanikeelne vestlus on koostöö ühise eesmärgi nimel ja sellega võrreldes tundub ingliskeelne vahel hoopis vihase köieveona. Inglase ja austraallase puhul oli vestluse eesmärgiks paika panna, kes olen mina ja kes oled sina. Jaapanlaste puhul on vestlus inimestevaheline projekt - igaüks lisab midagi ühisesse vestlusringi.", "Kokkuvõttes välistab Jaapani stiilis seltskondlik vestlus kaaslase vaadete ründamise ja kõik muu, mis võiks inimeste vahelist õhustikku mürgitada."
* Kultuuri ja mõtete tõlgendamise olulisus. Ainult keelest ei piisa.
* Kinkimise olulisus.
* Jaapani ühiskonnas pole pisim liige mitte indiviid nagu läänes, vaid rühm.
* Riisi keedetakse soolata, kuna see on nagu refrään erinevate toitude vahel, mis aitab üht maitset teistest eristada.
* Kellegi olemise tihedus. Tekkis paralleel antropoloogia ainega - tihe kirjeldus.
* "Jaapanlased võivad olla maailma esimene rahvus, mis sureb välja häbelikkuse tõttu."
* Jaapani meeste kohta öeldakse ammusest ajast hinnas olevat "kolm kõrgust": kõrgel tasemel haridus, pikkus ("kõrge selg") ja kõrge sissetulek. Nüüdsel ajal arvavad naised, et ka "kolm keskmist" on päris hea.
* "Kunagi pole paremat aega kui see, mis antud."
* "Elu - lähedalt tragöödia, kaugelt komöödia, olla Chaplin öelnud."
* "Jaapanlasele on teine inimene iseendast tähtsam."
* Enryo - teatud vaoshoitus ja taktitunne, mis ühendab meid jaapanlastega rohkem kui lääneeurooplastega.
* "Jaapanikeelne vestlus on koostöö ühise eesmärgi nimel ja sellega võrreldes tundub ingliskeelne vahel hoopis vihase köieveona. Inglase ja austraallase puhul oli vestluse eesmärgiks paika panna, kes olen mina ja kes oled sina. Jaapanlaste puhul on vestlus inimestevaheline projekt - igaüks lisab midagi ühisesse vestlusringi.", "Kokkuvõttes välistab Jaapani stiilis seltskondlik vestlus kaaslase vaadete ründamise ja kõik muu, mis võiks inimeste vahelist õhustikku mürgitada."
* Kultuuri ja mõtete tõlgendamise olulisus. Ainult keelest ei piisa.
This entire review has been hidden because of spoilers.
June 21, 2024
“Elus olemisel on väga suur potentsiaal.” See on lause raamatust. Üks hetk pidevast, millegipärast üldse-mitte-lõppevast päevade pikkusest maavärinast (sellest kuulsast 2011. aasta Fukushima-tuumajaamaõnnetuse maavärinast) ja kurgu taga tagumas teadmine, et isa on kaugel Eestis suremas.
“Elus inimene saab tõsta klaasi vett oma suule ja selle ära juua,” ütles Maarja.
(Tõsi, vee kohta käivad kiirituse-kuulujutud ja pudelitest tühjaks ostetud poed olid ka sealsamas, elusolemisele võlu ja valu andmas…)
Raamatu alguses on Maarja vaid 19aastane ja enam-vähem juhuse tõttu sattub ja sattub… Eks endal on muidugi julgust ka, sest stipendiumist jäi ta ilma, aga otsustas minna ikka ja sattus niimoodi illegaalsele tööotsale, kinnisvara-agendiks, elades nädalavahetustel lõbutüdrukute regioonis, büroo poolt talle üüritud korteris. Argipäevadel aga oli ta tavaline jaapani keele ja kultuuri tudeng ülikoolis, oma sõpradega ja sattumisi ellu tulnud Vene kultuuriklubis.
Mulle meeldib see siiras, veidi jultunud ja isegi edeva noore tüdruku eluhoiak, mis vahepeal eneseirooniaks - ja kindlasti enesearenguks - muutub. “Ta oskab kirjutada,” ütles ta isa Andry Ervald kunagi meie kirjastusele oma tütart Maarjat soovitades, ja ma olen Andryga nõus. Ja “ta on natuke emo”, kirjutas Andry. Jah, on küll. Hinges kraabib vahel, isegi ei tea, miks… niisugused “emode” hetked on selles raamatus olemas, ja need on eriti tunda enne seda kurja kevadet 2011.
Kuri kevad 2011 on raamatu pöördepunktiks. Rõõmsa pindlibisemise aeg saab mööda.
Isa haigestumine, maavärin, radiatsioon. Ja arusaam, et elus olemisel on tohutu, hiiglasuur, täiesti hindamatu potentsiaal!
Elagu elu! Ja elagu isa Andry seal kusagil teispoolel meile ikka pöialt hoides. Ma arvan, et ta on rahul. Nagu raamatu uustrüki epiloog näitab, kolis Maarja pärast seiklusi ja sekeldusi ja topelt-pulmapidu oma Jaapani mehega Eestisse ja avanesid uued võimalused kohanemisteks, elus olemise potentsiaali avastamiseks.
PS. Üks mu lemmikkoht raamatus on peatükk, kus vaene peategelane pidi Jaapani puukottasid ja kimonot kandma, vaevu liikudes ja hingates, hädavaevu istudes ja astudes. Aga ellu ta jäi.
“Elus inimene saab tõsta klaasi vett oma suule ja selle ära juua,” ütles Maarja.
(Tõsi, vee kohta käivad kiirituse-kuulujutud ja pudelitest tühjaks ostetud poed olid ka sealsamas, elusolemisele võlu ja valu andmas…)
Raamatu alguses on Maarja vaid 19aastane ja enam-vähem juhuse tõttu sattub ja sattub… Eks endal on muidugi julgust ka, sest stipendiumist jäi ta ilma, aga otsustas minna ikka ja sattus niimoodi illegaalsele tööotsale, kinnisvara-agendiks, elades nädalavahetustel lõbutüdrukute regioonis, büroo poolt talle üüritud korteris. Argipäevadel aga oli ta tavaline jaapani keele ja kultuuri tudeng ülikoolis, oma sõpradega ja sattumisi ellu tulnud Vene kultuuriklubis.
Mulle meeldib see siiras, veidi jultunud ja isegi edeva noore tüdruku eluhoiak, mis vahepeal eneseirooniaks - ja kindlasti enesearenguks - muutub. “Ta oskab kirjutada,” ütles ta isa Andry Ervald kunagi meie kirjastusele oma tütart Maarjat soovitades, ja ma olen Andryga nõus. Ja “ta on natuke emo”, kirjutas Andry. Jah, on küll. Hinges kraabib vahel, isegi ei tea, miks… niisugused “emode” hetked on selles raamatus olemas, ja need on eriti tunda enne seda kurja kevadet 2011.
Kuri kevad 2011 on raamatu pöördepunktiks. Rõõmsa pindlibisemise aeg saab mööda.
Isa haigestumine, maavärin, radiatsioon. Ja arusaam, et elus olemisel on tohutu, hiiglasuur, täiesti hindamatu potentsiaal!
Elagu elu! Ja elagu isa Andry seal kusagil teispoolel meile ikka pöialt hoides. Ma arvan, et ta on rahul. Nagu raamatu uustrüki epiloog näitab, kolis Maarja pärast seiklusi ja sekeldusi ja topelt-pulmapidu oma Jaapani mehega Eestisse ja avanesid uued võimalused kohanemisteks, elus olemise potentsiaali avastamiseks.
PS. Üks mu lemmikkoht raamatus on peatükk, kus vaene peategelane pidi Jaapani puukottasid ja kimonot kandma, vaevu liikudes ja hingates, hädavaevu istudes ja astudes. Aga ellu ta jäi.
June 19, 2020
Algne hinnang oli 3/5, tõstsin seda, kuna teine lugemiselamus oli minu jaoks parem.
Maarja Yano tuli Jaapanisse vahetusüliõpilasena. See raamat on tema Tokyo-kogemus, lugu sealsest elust ja õpingutest ja armastusest.
Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, jättis see mu üsna ükskõikseks. Kuigi ka tollal võtsin ma selle ette armastusest Jaapani vastu. See lugu tundus siis tore, aga ikkagi väga võõras. Tokyo tundus minu jaoks väga kutsuv ja põnev paik, huvitavam kui raamatust mulle mulje jäi. Aga nüüd lugesin ma seda täiesti teise pilguga. Raamat jättis mulle risti vastupidise mulje sellele, mis esimene kord sellest jäi. Elan ju isegi praegu tõusva päikese maal (küll mitte Tokyos, vaid sõpruslinnas Sakus), nii et väga palju oli selliseid kohti, kus ma tundsin: issand, mul on ju ka nii!
Tokyo mulle ei meeldi. Unistuste Tokyo ei olnud sugugi päris linna moodi. Esimesed päevad, mis ma seal veetsin, olid emotsioonid laes positiivses mõttes, sest olin just Jaapanisse saabunud. Teisel korral tahtsin ainult üht: et sealviibimist nõudev asjaajamine võimalikult kiiresti läbi saaks. Aga see raamat mulle meeldis, nii et võib-olla annan Tokyole veel mõne võimaluse.
Üks asi, mis mulle sellest raamatust väga praeguse aastaga seoses meeldis, oli jutt 2011. aasta Sendai maavärinast, mille ajal autor seal viibis. Mõned kirjeldused tekitasid kohe paralleeli koroonapandeemiaga, sealhulgas äraostetud tualettpaber ja hanami-piknikud, sest kõik jõuavad lõpuks järeldusele, et vahelduseks ongi see hea, et keegi teine neid ei pea (aga kuna sellele järeldusele jõuavad kõik, siis on pargid rahvast täis).
Maarja Yano tuli Jaapanisse vahetusüliõpilasena. See raamat on tema Tokyo-kogemus, lugu sealsest elust ja õpingutest ja armastusest.
Kui ma seda raamatut esimest korda lugesin, jättis see mu üsna ükskõikseks. Kuigi ka tollal võtsin ma selle ette armastusest Jaapani vastu. See lugu tundus siis tore, aga ikkagi väga võõras. Tokyo tundus minu jaoks väga kutsuv ja põnev paik, huvitavam kui raamatust mulle mulje jäi. Aga nüüd lugesin ma seda täiesti teise pilguga. Raamat jättis mulle risti vastupidise mulje sellele, mis esimene kord sellest jäi. Elan ju isegi praegu tõusva päikese maal (küll mitte Tokyos, vaid sõpruslinnas Sakus), nii et väga palju oli selliseid kohti, kus ma tundsin: issand, mul on ju ka nii!
Tokyo mulle ei meeldi. Unistuste Tokyo ei olnud sugugi päris linna moodi. Esimesed päevad, mis ma seal veetsin, olid emotsioonid laes positiivses mõttes, sest olin just Jaapanisse saabunud. Teisel korral tahtsin ainult üht: et sealviibimist nõudev asjaajamine võimalikult kiiresti läbi saaks. Aga see raamat mulle meeldis, nii et võib-olla annan Tokyole veel mõne võimaluse.
Üks asi, mis mulle sellest raamatust väga praeguse aastaga seoses meeldis, oli jutt 2011. aasta Sendai maavärinast, mille ajal autor seal viibis. Mõned kirjeldused tekitasid kohe paralleeli koroonapandeemiaga, sealhulgas äraostetud tualettpaber ja hanami-piknikud, sest kõik jõuavad lõpuks järeldusele, et vahelduseks ongi see hea, et keegi teine neid ei pea (aga kuna sellele järeldusele jõuavad kõik, siis on pargid rahvast täis).
October 20, 2013
Väga kergelt loetav ja kaasahaarav. Kui poleks ise asja keskel, siis oleks punktideks tulnud arvatavasti madalam hinne, aga raamat tekitab palju äratundmis-, võrdlus-, sarnasus- ja erinevusmomente.
January 14, 2019
“Kõiges on mõra, aga ainult nii pääseb valgus sisse.”
February 14, 2021
Mingil kummalisel põhjusel pole Tokyo mulle reisisihtkohana kunagi sümpatiseerinud. Nüüd, mil raamat loetud, polegi ma kindel, et kas see sümpaatia tekkis ja veel kui võimsalt või siis muutus esialgne tunne veel tugevamaks. Aasia kultuur on kindlapeale küllaltki erinev meile harjumuspärasest ja niiviisi kaante vahele mahtus ilmselt vaid pisike osa sellest. Aga see pisike osa oli siiski meeletult silmaringi avardav ja põnev ning palju mõttekohti pakkuv.
Meeldis autori kirjastiil, meeldis ta oskus iseennast kõrvalt vaadata ja kirjutada endast ilma ilustamata, jättes end kirjapildis võimalikult reaalilähedaseks. Aktsepteerida, et tal on omad vead, olla päris ja olla mõnus. Just see tegi lugemise nii nauditavaks.
Viimased peatükid kippusid veidi rutakaks ja mingi osa minust jäi igatsema rohkem keskendumist autori ja ta abikaasa suhte kujunemisele. Samas saan aru, et raamatu fookus oli teine. Ja ilmselt leian need puuduolevad tükid autori blogist, mille pärast lugemist avastasin. :)
Meeldis autori kirjastiil, meeldis ta oskus iseennast kõrvalt vaadata ja kirjutada endast ilma ilustamata, jättes end kirjapildis võimalikult reaalilähedaseks. Aktsepteerida, et tal on omad vead, olla päris ja olla mõnus. Just see tegi lugemise nii nauditavaks.
Viimased peatükid kippusid veidi rutakaks ja mingi osa minust jäi igatsema rohkem keskendumist autori ja ta abikaasa suhte kujunemisele. Samas saan aru, et raamatu fookus oli teine. Ja ilmselt leian need puuduolevad tükid autori blogist, mille pärast lugemist avastasin. :)
November 8, 2017
Üks konkreetne lõik jäi mulle veel pikaks-pikaks ajaks mõtteisse. Enam ilusamini, läbi väikese huumori, ühte õnnetut aega elus minu hinnangul kokku võtta ei saakski. Paneksin selle siia nüüd kirja, nii et kui Sa pole seda raamatut veel lugenud, siis oled hoiatatud. Või ehk ärgitab see Sind hoopis raamatut kätte võtma. Igal juhul on tegemist toreda lugemisega.
"Minu narratiiv on aga justkui lühises. Ma mõtlen viimastele nädalatele oma elus ja ma ei ole toimuvaga nõus. See ei ole minu lugu, kordan endale. Minu lugu pidi olema teistsugune. See pidi olema õnnesärgis sündinud tüdruku lugu. Suur vedamiste seeria, mida tabavad väikesed tagasilöögid, lihtsalt seepärast, et järgnevad suursaavutused nende taustal veel võimsamad näiks. See ei pidanud olema selline.. katkiläinud inimese lugu."
"Minu narratiiv on aga justkui lühises. Ma mõtlen viimastele nädalatele oma elus ja ma ei ole toimuvaga nõus. See ei ole minu lugu, kordan endale. Minu lugu pidi olema teistsugune. See pidi olema õnnesärgis sündinud tüdruku lugu. Suur vedamiste seeria, mida tabavad väikesed tagasilöögid, lihtsalt seepärast, et järgnevad suursaavutused nende taustal veel võimsamad näiks. See ei pidanud olema selline.. katkiläinud inimese lugu."
This entire review has been hidden because of spoilers.
December 16, 2023
Üle pika aja taas võimas reisirännak ja sel korral Tõkyõsse.
Kauge ja müstiline Jaapani päälinn oma elu ootamatutes, absurdsustes ja tugevates traditsioonides. Kuigi juba 10 aastat tagasi avaldatud, mõjus endiselt värskelt ja suure Jaapani isutekitajana.
Imetlusväärne on autori julgus maailma suurimas linnas põnevaid avastusretki ette võtta. Kuigi nagu ka raamat selgitas, võib seda üheks maailma turvalisemaks linnaks pidada kus võid nt oma rahakoti kogu sisuga lausa samast kohast leida või on see mõne ausa inimese poolt sinuni toimetatud. Kindlasti on nii mõnigi asi aja jooksul muutunud kuid igal juhul väga väärt reisikiri.
Kauge ja müstiline Jaapani päälinn oma elu ootamatutes, absurdsustes ja tugevates traditsioonides. Kuigi juba 10 aastat tagasi avaldatud, mõjus endiselt värskelt ja suure Jaapani isutekitajana.
Imetlusväärne on autori julgus maailma suurimas linnas põnevaid avastusretki ette võtta. Kuigi nagu ka raamat selgitas, võib seda üheks maailma turvalisemaks linnaks pidada kus võid nt oma rahakoti kogu sisuga lausa samast kohast leida või on see mõne ausa inimese poolt sinuni toimetatud. Kindlasti on nii mõnigi asi aja jooksul muutunud kuid igal juhul väga väärt reisikiri.
August 13, 2024
ei istunud väga mulle need tüüpilised eelarvamused Jaapanist, mida aeg-ajalt rõhutati, nt suurte kultuuriliste osade mahategemine (ehk n-ö i'm-not-like-other-girls suhtumine animatsiooni jne - miks üldse mainida enda vastakat suhtumist?), ja ka kohe alguses olev negatiivne hoiak Tokyo linna vastu, mis on tegelikult kirjutatud järelkajana, elades nüüd Yokohamas. samuti see üliveider hoiak, et sa pead keeleõppeks endale ilmtingimata antud riigi mehe otsima ja sellest mingi suure eesmärgi seadma. totter ja see maik jäi ka lõpuni raamatu osas suhu, kuigi viimane 25% raamatust oli juba sutsu parem.
February 18, 2022
Üks eksootilisemaid Minu-raamatuid, mida siiamaani lugenud olen (kuigi lugenud olen ka Nepaali, Tai, Filipiinide, Bali, India ja Prantsuse-Guajaana raamatuid). Võib-olla seetõttu, et Jaapanist ma väga palju ei teadnud, peale stereotüüpse iseloomuga põhiinfo. Mõned asjad lihtsalt tundusid nagu teiselt planeedilt.
Miks siis mitte viis tärni? Hakkas kuidagi venima ja osa infost tundus ebaolulisem kui muu. Aga eks seda tasakaalu ongi raske leida - kui panna ainult ajalugu ja fakte, siis muutub ka liiga kuivaks.
Miks siis mitte viis tärni? Hakkas kuidagi venima ja osa infost tundus ebaolulisem kui muu. Aga eks seda tasakaalu ongi raske leida - kui panna ainult ajalugu ja fakte, siis muutub ka liiga kuivaks.
February 16, 2021
Mulle väga meeldis: kerge muheda humooriga kirjutatud, oli tunda, et autor kirjeldas mitmeid sündmusi, endal muie suunurgas. Samas oli raamat informatiivne ja tekitas tahtmise piiride avamisel kohe sinna kihutada. Kui ma sinna kunagi tõesti lähen, siis loen raamatu veelkord diagonaalis üle ja teen reisimärkmeid, kuhu minna, mida süüa jms. Ainus, mille kallal iriseda tahaks, oli piltidenappus. No neid muidugi oli, aga ma oleksin tahtnud pallllju rohkem 🙂
July 9, 2020
Väga ilusti kirjeldatud oma teekonda Jaapani ühiskonda. Suure armastuse ja pieeditundega on jutustatud jaapanlastest ning nende kommetest. Ära on toodud jaapani keele iseärasused meie mõistes. Väga armsa jaapani keele õppimislooga ja mõnusa sulega kirja pandud raamat.
May 8, 2025
Põnev lugemine noore tudengineiu elust ja seiklustest Jaapanis, lisaks sündmustele on kirjeldatud kaasnevaid emotsioone. Koos autoriga saab kaasa liikuda nii ülikooli loengutes kui öistes baarides.
Aimu saab ka sellest, kuidas oli Tokyos elada 2011 aasta Fukushima katastroofi ajal.
Aimu saab ka sellest, kuidas oli Tokyos elada 2011 aasta Fukushima katastroofi ajal.
April 29, 2018
Kirjutab nii hästi.
January 13, 2019
Väga väga meeldis see raamat. Ladusalt kirjutatud ja mõnus lugeda! Sain teada palju uut Jaapani kohta ja tekitas isu ka ise Jaapanit külastada. Soovitan lugeda!
May 3, 2021
Väga meeldis! Tore ja siiras inimene. Lugesin e-raamatuna.
July 18, 2023
Väga huvitav lugemine oli!
December 24, 2024
Nii mõnusalt läbi oma pilgu avab Jaapanit ja seda kõike, mis sündmuste jada üks otsus tema ees lahti rullib. Nauditav lugemine!
July 26, 2014
Tõeliselt lahe raamat, väga haaravalt kirjutatud.
August 9, 2014
Hästi kirjutatud Minu-sarja kohta.
March 14, 2015
Väga mõnus lugemine :). Tekitas igatsuse Tokyo järele...
Displaying 1 - 29 of 29 reviews