Eksivad need, kes arvavad, et elu on tühi töö. Õigus pole ka neil, kes omistavad talle mingi otstarbe. Poolel teel tõeni on vaid need, kes ei tiku arvama, et nende arvamus nendest arukamaid millekski kohustab. Inimesed ei saa korraga tajuda kogu tõde. Sellepärast pakutakse neile selle pisikesi kaubaproove. Tõe enese tarvis aga võrdub iga mõiste oma vastandiga: kepp koeraga, allaheitmine pealtpildumisega, äraütlemine järelerut(t)amisega ja tubli suutäis sihvakaid sõnu mõttega, mida oleks võimatu väljendada.
Õppis Hugo Treffneri Gümnaasiumis ja Tartu ülikoolis õigusteadust (1941–1942). 1941 astus vabatahtlikuna 182. Eesti julgestusgruppi. 1943–1944 teenis ta Relva-SSis. Aastast 1944–1949 töötas Artur Alliksaar Eesti NSV Raudteevalitsuses. 1949. aastal süüdistati teda ametiseisundi kuritarvitamises ning ta arreteeriti.
Aastatel 1949–1957 oli sundasumisel. Oli vangis Narvas ja Mordvas. Pärast vangistust elas aasta aega Vologda oblastis, 1958. Tuli salaja Tartusse, kus töötas õlletehases, ehitustöödel ja raudteel.
Vaatamata tõrjutusele ametlikust kirjanduspildist oli Alliksaar tuntud kirjandusringkondades ja salongides, avaldades ulatuslikku mõju ka teistele kirjanikele. Luuletaja Andres Ehin on tituleerinud teda "Tartu boheemlaste kuningaks".[1]
Looming
"Nimetu saar" (näidend, 1966) "Olematus võiks ju ka olemata olla" (Paul-Eerik Rummo poolt koostatud valikkogu, 1968) "Luule" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1976) "Väike luuleraamat" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 1984) "Päikesepillaja" (kogutud luuletused, koostanud Urmas Tõnisson, järelsõna: Arne Merilai, 1997, kordustrükid 1997, 1997, 1998, 2004, 2007 ja 2011) "Alliksaar armastusest" (koostanud Paul-Eerik Rummo, 2002) Artur Alliksaar on tõlkinud Sergei Jessenini ja Anna Ahmatova luulet. Saksa luuletajatest on ta tõlkinud Rainer Maria Rilke loomingut.
kellele hing anti peab teda hindama kuigi kylvaja ei lõika igakord ja lõikaja ei jahvata igakord ja jahvataja ei kypseta igakord ja kypsetaja ei saa igakord mitte maikugi keelele (ja synnitakse kuigi tuleb surra)
Keegi ei mäleta oma sündi. Keegi ei kujutle oma surma. Vesi ei saa poolikult voolata. Elu on eelkõige risk. Kes kaotust kardab, ei võida iialgi. Kellele hing anti, peab teda hindama, kuigi külvaja ei lõika igakord ja lõikaja ei jahvata igakord ja jahvataja ei küpseta igakord ja küpsetaja ei saa igakord mitte maikugi keelele. Paljud jäävad sagedasti ilma ja nende osa saavad need, kes ei oska oodata ega tea tahta. Ei ole mõõtu õigluse ega kaalu kangelasmeele jaoks. Armastuse jaoks aga on iga ohver loomulik.
Ujub, vajub, sujub, hajub kuukilp. Lahing on lõppenud, kedagi enam ei lööda. Suu on üksainus silp. Hilja on. Miks siis see viimane hilp peab jääma su selga, kui sa väidad, et üldse ei pelga? Mis tekib, see kunagi lekib. Räägime, loodame, määgime, toodame, mõtleme, suudleme, heidame nooda me üksteisest mööda.
Jah. “[…]Võinuks olla ka see, mida vältisime, et aina jutte ja nuge vesta. Tõeluski võinuks olla.[…]” Aga ma ei saaks rohkem nõustuda, et “Olematus võiks ju ka olemata olla”.
“[…] Igast isendist saab saatus ainult kolmandiku, ja sedagi ettemaksuga. Igast saatusest saab aeg samuti kolmandiku, kuigi juba järelmaksuga. Ülejäänu läheb yllatava kergusega yle või siis pannakse palavikuliselt paljunema. Ajast ei saa keegi midagi, maksku mis maksab.[…]” Ei saa!
Või
“[…] Maailma suunurgis on valulise julmise kurrud, mida ei saa varjata isegi kõige elegantsema lõikega vurrud. […]” Ei saa!
Või, millised ritta pandud sõnad võõralt saaks enam kõnetada kui “Olen yrgloitsu Logose lapses” ja seletada seda, mida pole osanud isegi siis kui tõesti olen pyydnud:
“Olen öölind, sydaöölind. Ma armastan ööd, nagu armastan sind. Kas öö mind armastab, ma ei tea. Aga ikka on hea olla lind, olla öölind.
Mida näen, päevalinnud näha ei tohi ja veel vähem matkida.
[…]
Iga öö on algus. Iga päev on lõpp, sest ta salgab, on halbus. Öö on õigeksvõtt. Ööd ei saa maha pesta, heita ära kui tarbetut kesta. Päev hävib. Öö kestab. Öö on pingne. Päev lõtv. Ööl on hinge. Päev on sihitu tõtt.
Päeval ei ole sõnu. Sõnad leiutab öö. Päev ei loo, ainult võtab. Päev ei koo, aga katab, Päev ei tea, mis on võluva mõnu. Päev ei tea endagi sünnisõnu.
[…]
Sõnu moodustab, sõnu soodustab, sõnu hoovutab, sõnu loovutab öö. Ööl on lõputult sõnu. Päev neid koolutab, moonutab, päev neid muserdab, tasendab, masendab, päev puserdab nende verd, sest päev on kaduva vend ja kõduva õde.
[…]
Päev on vigamik. Öö on igavik. Öös on alles kõik asjad. Päevades närbunu öösiti taaskasvab.[…]”
Jätkuks tunnen ehk, et:
“[..] Nüüd ma mõistan samblikujuttu pimedail katuseil. Nüüd usun ma ämblikunuttu kärbeste matuseil.[..]”
“[..] Õhtud suudavad tõestada rohkem, kui päevad suudavad väita [..]” See on nii!
“[..] Päevad jätavad tõotused õhtute täita [..]” See on nii!
Lõpetuseks tahan öelda, et ma ei pyhi perset tema metafyysikaga:
“[..] Näita mulle oma lemmikõhtut ja ma ytlen, kes sa olid, kes sa oled ja kes sa võinuksid olla [..]”
Tule, kõnele minuga! Ära karda midagi peale kartuse enda. Hirm on ületatav nagu meri. Kui uppumist ei saa vältida, siis on parem uppuda õndsuses. Kahetsus on kasutu. Ettevaatus on ennatlik. Umbusk on hullem surmast. Süüdistused süttivad ainult madalates loomustes. ... Astu sisse nagu võhivõõras. Tunnen su ära iga maski alt. Läida lühtrid mu mälulünkades. Ühe meelituse unustasin Sulle ütlemata, üliausa, väga meeldiva meelituse. Seisata mu lävel. Tee, nagu tulnuksid kogemata. Südame sügavused suudavad säilitada saladusi. Tule, lohutan Sind. See on mulle endalegi lohutuseks. Kõrkus on inetuim nõrkus. Põlvitadagi on parem kui põlastada. Jus sallivus ja mõistatahmine on see, mis annab vabadusele väärtuse, sisu ja mõtte.
“Ükskord lõpeb see, mida kunagi ei olnud. Samas algab see, mis alati on olnud. Lootuste ees oleme kõik võlgnikud. Mälestuste vastu oleme kõik põlglikud. Elust oleme kõik sõltlikud. Surmale oleme kõik kõlblikud.”