Mul on magamistoas riidekapi peal üks raamatuvirn, kuhu kogun raamatuid hetkeks, kui päriselu peaks tõsiselt talumatuks muutuma. Et kui, siis võtan sealt, neid kõige kõigemaid ja ehk õnnestub ellu jääda. Kogumist alustasin ca 5 aastat tagasi ja esimese lugesin nüüd läbi. Ja mitte, et nüüd surm silme ees olnuks, lihtsalt tundus õige hetk millekski garanteeritult heaks. Nüüd on väike kimbatus, kahtlane hetk hakkab vist üle minema, aga „Väärt töö“ on Lodge’i Rummidge’i triloogia kolmas raamat ja esimene, „Väike maailma“, mis on mul samuti lugemata, aga asub samas virnas …
Kuigi kõige enam meeldis mulle selles raamatus kahe väga erineva inimese vahel juhtunud armastus, on see eelkõige suurepärane ülikooliromaan. Tegevus toimub küll suures osas väljaspool ülikooli, kuid probleemid, millest räägitakse, on selgelt ülikoolikesksed ja ehk isegi teravamad kui triloogia teises raamatus „Ühest kohast teise“. Veider personalipoliitika, kus eluaegselt kohale määratud ja juba raugastunud professorid ei lahku töölt. Töökohad ei vabane ja kui riik satub majanduslikesse raskustesse, tabab koondamislaine eelkõige noori ja andekaid õppejõude. Kõrvutatakse päriselust veidi kõrvale jäänud, põnevaid intellektuaalseid lahinguid pakkuva rahuliku ja mugavat ülikoolielu karmi nö päriseluga (metallurgiatehas). Juhitakse tähelepanu õppejõudude naeruväärsetele palkadele ja tohutule auditooriumivälisele koormusele.
Ühesõnaga, raamatus on kaks peategelast. Üks neist on naine, enam mitte eriti noor, kuid südikas inglise kirjanduse õppejõud, strukturalismi ja naisromaani spetsialist, feminist ja kaunitar, Robyn Penrose . Intellektuaal, kes mõtleb diskursustes, tsiteerib Saussure´i ning näeb freudistlike sümboleid nii tehase korstnas kui siidirullis. Vallaline ja suhteliselt vaba. Suhteliselt, sest tal on küll ametivennast seksisõber, kuid puuduvad mistahes paari heitmise plaanid. Puuduvad, sest milleks ja armastusse ta nagunii ei usu, usub, et see on puhtalt romaanikirjanike väljamõeldis. Ta pole kunagi armunud olnud ja isegi mitte eriti huvitatud. Sekski tundub pigem millegi igavana, kui üldse, siis pigem erootiline massaaž intellektuaalse vestluse kõrvale. Robyni tõeline kirg on tema töö, see on see, mis teda ülepeakaela köidab, milles ta on päriselt hea.
Et siis, pidevas koondamishirmus elav Robyn saadetakse mingi täiesti lollaka programmi raames tehasesse tutvuma päriseluga ja kogemusi vahetama. Mu meelest on päris naljakas, et ülikooli poolt tehasesse päriseluga tutvuma saadetakse filoloog, tähelepanu – sest ta tunneb 19. sajandi tööstusromaani.
Siinkohal astub lavale raamatu teine peategelane, metallurgiatehase tegevdirektor Victor Wilcox, kes mõtleb ööd ja päevad, kuidas tehas majanduskriisi august välja tirida. Mitte eriti pikk ning veidi tüsedusele kalduv, väga enesekindel, võimukas ja hõivatud mees, no umbes nagu Karlsson, ainult, et propellerita. Ta juhatab talle usaldatud tehast, tal on oma maja, kodukitlit ja lokirulle kandev naine, lapsed (poiss ja tüdruk, peaaegu täiskasvanud), mugav olme, heal järjel oleva inimese harjumused ning selge ettekujutus sellest, kuidas asjad käima peavad. Kunagi ta armastas oma naist, kuid nüüd on lihtsalt harjunud ega tunne enam ammu tema vastu ei huvi ega mingisugust tõmmet. Kannab oma risti ega arva, et elu teda veel kuidagi üllataks. Ammugi siis nt armastusega, aga no …
Kõige põnevamad kombinatsioonid sünnivad inimestest, kes on väga erinevad. Just see erinevus on see, millest tekib sädemeid ja pinget, hingeliigutusi. Ühesõnaga sobiv pinnas armastuseks. Aga on ka teine pool – mida rohkem erinevusi, seda raskem kokku leppida, milles iganes ja leppida. See, mis ühe jaoks on suur ja siiras tunne, on teise jaoks mööduv huvi. Ja niimoodi kõiges. Valus, piinavalt valus. Aga ellu peab ju jääma. Veelgi enam – on vaja vaadata tuleviku ja meenutada mineviku tänutundega selle eest, mis oli. Alati ei õnnestu ja siis, pole olemas suuremat kubust.
Töövarju saabumise üle tehasesse Vic muidugi ei rõõmusta. Ei rõõmusta isegi veel teadmata, et Robyn on vasakpoolseid vaateid eviv intellektuaal ja kaunis naine. Alguses võtab lugu natuke hoogu, kuid Robyni ja Vici kohtumise hetkest peale on selge, ei igav nende kahega ei hakka. Nende kahe arutlused elu üle on täiesti suurepärased.
Lodge kirjutab hästi, täiesti suurepäraselt ja ma oleks raamatule rõõmuga viis tärni pannud, kui lõpp oleks olnud midagi muud. Ma kuidagi pettusin veits. Ma oleks tahtnud, et töövarjude programmis osalenud Robyn ja Vic oleksid mõlemad kuidagi … midagi, kuhugi. Kui Vic tegi selgelt sammu edasi mitmes erinevas mõttes, siis Robyn mu meelest ei õppinud mitte midagi. Aga eks seegi on väga eluline …