Kuidas me ka armastuse kolmnurkadesse ei suhtuks, on need ometi osa meie elust, suhtelisuse ookeanist, kus me elame. Me kardame eksida, purustada oma ja võõrast saatust, tahame kaitsta perekonda võõra „sissetungi“ eest. Tahame, kuid sageli see meil ei õnnestu...
Kas armastatud inimest võib petta, reetmata iseennast? Mis on reetmine? Kuidas kindlaks teha, kas tegemist on ikka tõelise armastusega? Kõiki neid küsimusi käsitleb tuntud autor, psühholoog Anatoli Nekrassov.
Kui jääte iseendaks, siis ei karda te enam saatuse ebameeldivaid üllatusi. Pidage meeles: kui teile saadetakse „kolmnurki“, siis on see kellelegi vajalik...
"Mees ja naine" on autori üheksas raamat eesti keeles.
Täielik müstika, kuidas nii kaunite ja vaimsete eelduste põhjal võib keegi teha nii väärasid, meelevaldseid ja inetuid järeldusi. Ma ei hakka isegi süvenema kõigisse arvukatesse põhjustesse, miks see raamat oli täiesti kohutav. Omamoodi mängib siin rolli kindlasti slaavilik religioossus/ebausk/fanaatiline (ka traditsioonilise lääne mõistes veidrate) soorollide kummardamine, mille kombo tekitab täiesti arusaamatuid uskumusi.
Mõned vähesed näited mõtetest, mis olid minu jaoks lihtsalt naeruväärsed: 1) Naised on tegelikult vägistamiseks ühel või teisel viisil (?) oma nõusoleku andnud 2) "Homoseksuaalsus" tekib väära seksuaalkasvatuse tagajärjel 3) "Homod" on võimelised ainult teatud tasemeni vaimselt jõudma, sest nende sisemaailm on väärade energiatega vms 4) Suguelundid ja naiste rinnad kiirgavad mingeid energiaid, mis peavad olema armastaval sagedusel vms 5) Vend tsiteeris Oshot, kes ei ole minu jaoks üldse spirituaalne kuju, vaid materialistlik nilbik, kes oskas väga hästi kergeusklikke inimesi ära kasutada ja tuhhi kokku ajada. Üks tema tsitaatidest oligi muide see, et "homod" ei saa vaimselt mingist tasemest enam edasi areneda, erinevalt heterodest, kelle energiad on õiges tasakaalus vms. Nagu jessas, kui te olete kõik nii vaimsed, kuidas te saate jääda nii kinni mingisse totaalselt maisesse asja nagu sugu ja "bioloogiliselt loogiline" armastusevorm?..
Noh, vähemalt ma nüüd tean, kes see Nekrassovi-tüüp on ja mis laadi teoseid raamatukoguriiulid tema nime all täis on.
Selle raamatu lugemine võttis küll omajagu aega, sest ka paari lehekülje järel võis mitu päeva veel mõtiskleda loetu üle, kas või kuidas see enda elus paika peab või rolli on mänginud. Küll aga õpetas see raamat mind mõistma uuel tasandil meeste ja naiste vahelisi suhteid just paarisuhte positsioonidel. Sellest tulenevalt, et raamat jõudis minuni just kõige õigemal ja vajalikumalt hetkel mu elus, saab ta ka emotsionaalsed 5 tärni.
Õppimist, äratundmist või ka niisama mõtteainet leiab siit aga ämbritäite kaupa. Soovitan kõigile, kahju ei tee ja mööda külge maha ei jookse. Selliseid eluks vajalikke asju peaks teadma ja mõistma õpetatama koolis, sest mõnevõrra on see ikkagi olulisem, kui Cooperi testi 5 peale jooksmine näiteks...
Kuigi ses raamatus on omad terad ja natuke säragi, on siin ka sõklaid, mis on sedavõrd uskumatu jama tasemel, et rikuvad ka ülejäänu tõsiseltvõetavuse.