What do you think?
Rate this book
Süvahavva #1
Süvahavva: Esimene suvi
Müstiline etnopõnevik perekonnast, kes kolib päranduseks saadud talusse Põlvamaal ja avastab, et selle majaga on seotud kummalised saladused. Maja eelmine omanik on hukkunud saunas, kuid näib nagu oleks ta oma surma ette aimanud. Üks kohalik poisike on kadunud, hull mutike hoiatab pereema Kristit punase Vaigutaja eest ja sauna varemete alla on peidetud salapärane arvuti. Ja kui perekond tahab oma uue kodu ajaloo kohta rohkem teada saada, põrkuvad nad veidra vaikimise müüri taha.
Samanimelise telesarja esimene hooaeg oli Kanal 2 eetris 2012. aasta sügisel. Romaan avab lähemalt mitmeid kaadri taha jäänud seoseid ja sündmusi ning süveneb põhjalikumalt Süvahavva talu mõistatusse ning ajaloosse.
Indrek Hargla (s 1970) on Eesti tunnustatuim ulme- ja krimikirjanik. Ta on võitnud korduvalt Eesti ulmeauhinna Stalker ning pälvinud Tammsaarenimelise romaaniauhinna, Tuglase novellipreemia, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ning Eduard Vilde kirjandusauhinna. Tema sulest on ilmunud üle kümne romaani ja jutukogu; populaarse Melchiorisarja raamatud on tänaseks tõlgitud ka soome, ungari ja prantsuse keelde. Ta on kirjutanud näidendi „Andromeeda saar” ning stsenaariumid telesarjadele „Alpimaja” ning „Süvahavva”.
Samanimelise telesarja esimene hooaeg oli Kanal 2 eetris 2012. aasta sügisel. Romaan avab lähemalt mitmeid kaadri taha jäänud seoseid ja sündmusi ning süveneb põhjalikumalt Süvahavva talu mõistatusse ning ajaloosse.
Indrek Hargla (s 1970) on Eesti tunnustatuim ulme- ja krimikirjanik. Ta on võitnud korduvalt Eesti ulmeauhinna Stalker ning pälvinud Tammsaarenimelise romaaniauhinna, Tuglase novellipreemia, Kultuurkapitali kirjanduspreemia ning Eduard Vilde kirjandusauhinna. Tema sulest on ilmunud üle kümne romaani ja jutukogu; populaarse Melchiorisarja raamatud on tänaseks tõlgitud ka soome, ungari ja prantsuse keelde. Ta on kirjutanud näidendi „Andromeeda saar” ning stsenaariumid telesarjadele „Alpimaja” ning „Süvahavva”.
- GenresFantasy
432 pages, Paperback
First published September 12, 2013
98 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 25 of 25 reviews
September 23, 2013
Kohe algul ütlen, et raamat on väga hea, siiski mitte särav. Sellepärast siis 4. Ja see 4 on Indrek Hargla kategoorias, sest igal muul juhul oleks raamat teeninud 5 punkti.
Ma päris täpselt ei oskagi öelda, mis jäi puudu, aga... jah, neli tärni. Kusjuures, 5 poole kallutas Feliks Luks, sest see tüüp on absoluutselt geniaalselt Indrekul õnnestunud. Ei tea, kas osa ses oli ka Uku Uusbergil ja tema pastori-näitlemisel (imbus tahes-tahtmatult kirjutamisse), aga seda tegelast nautisin ma raamatus kõige enam. Ja oli teisigi kohti...
muuseas, see vereskänner oli lahe :) mitte et ma sellest ennem kuulnud oleks, aga võibolla tõesti, ja kui mitte, siis miks mitte. Ning nii mõnedki asjad olid raamatus palju loogilisemad, kui seriaalis.
ses suhtes on ta raamatuna õnnestunum kui seriaal. Ja samas on tegu ju parima eesti seriaaliga...
Ma päris täpselt ei oskagi öelda, mis jäi puudu, aga... jah, neli tärni. Kusjuures, 5 poole kallutas Feliks Luks, sest see tüüp on absoluutselt geniaalselt Indrekul õnnestunud. Ei tea, kas osa ses oli ka Uku Uusbergil ja tema pastori-näitlemisel (imbus tahes-tahtmatult kirjutamisse), aga seda tegelast nautisin ma raamatus kõige enam. Ja oli teisigi kohti...
muuseas, see vereskänner oli lahe :) mitte et ma sellest ennem kuulnud oleks, aga võibolla tõesti, ja kui mitte, siis miks mitte. Ning nii mõnedki asjad olid raamatus palju loogilisemad, kui seriaalis.
ses suhtes on ta raamatuna õnnestunum kui seriaal. Ja samas on tegu ju parima eesti seriaaliga...
November 3, 2021
Algus läks raskelt käima aga hoo sisse saanuna oli juba päris hea. Felixi tegelaskuju meeldis kõige rohkem ja pereisa-pereema ilmselt kõige vähem. Raske on ette kujutada veel kangekaelsemaid ja juhmimaid inimesi. Isegi kui kurat peeglist välja tuleb ja kannikast näksab keelduvad nad uskumast. Kuid kõigist pisematest puudustest hoolimata väga hästi kirjutatud.
August 10, 2023
Loen seda raamatut üle ning kasutan lugemiskogemuses osaliselt ära oma kunagist juttu. Viimasest lugemisest ongi möödas üsna täpselt kümme aastat.
Indrek Hargla loominguga on mul omamoodi suhe. Olen ta raamatuid korduvalt kätte võtnud, Pan Grpowski toimetamised näiteks meeldisid väga. Melchioriga pole seni suutnud sõbraks saada, kogumik "Suudlevad vampiirid" maitses kohati päris hästi. Noh ja siis on French ja Koulu, mis algusepoole sutsu meeldis, aga siis taandus ära jaburasse ja tüütusse veiderdamisse. "Palveränd uude maailma" - taaskord kohati meeldis, kohati tekitas tahtmise diagonaalis lugeda. "Merivälja"... oeh.
Nojah, see selleks. Mulle on seni Harglalt kõige paremini maitsenud "Minu päevad Liinaga"-"Tema päevad Liinaga" kompott - tandem lugudest, kus esimene on muuhulgas saanud ka Friedebert Tuglas novelliauhinna ning teine avab loo telgitaguseid. Sisusse väga ei laskuks, tegu on eheda Lõuna-Eesti olustikus toimuva müstilise looga, kus palju jääb lugeja fantaasia hooleks, milline lähenemine näiteks BAASi lehitsedes päris paljudele ei istu. Maitse asi, mulle meeldis just vihjeline ja olustikule keskenduv pingekruvimine. Etteruttavalt ütlen, et kuna Liina-lood ning Süvahavva on mõlemad etnohõngulised, siis on nad ka valdkonnas, mis mulle Hargla loomingust on seni enim meeldinud.
Asja juurde!
Seekord on juttu ning lugesin üle Süvahavva triloogia avaraamatu. Kui kunagi ilmus, siis lugesin selle üle üsna kohe. Teine ilmus alles paari aasta pärast, siis olin juba parajas lugemiskrambis, kolmas ilmus omakorda viis aastat hiljem ning siis olid üldse teised ajad igatepidi, Lõuna-Eesti Värravi aleviku lood olid mu jaoks täiesti unarusse vajunud. Kui nüüd aastal 2023 Estconil Andri Riid ja Raul Sulbi tegid Hargla retrospektiivi, siis tekkis tunne, et loeks Süvahavvat edasi, kuna avaraamat mulle meeldis omal ajal väga. Kuna esmalugemisest on kümme aastat möödas, siis võtsin avaraamatu ka hea meelega uuesti ette.
Süvahavva on Lõuna-Eestis Värravi alevikus asuva talu nimi. Viimasena elas seal sees Andrus, kelle elu sai õnnetu lõpu põlevas saunas. Testamendiga pärandas Andrus talu Peebule, kes koos perega (perenimega Ambros, täpsemalt Peebu abikaasa Kristi ning lapsed Arnika ja Arno) põgeneb Linnast, et tulla vahelduseks maale elama. Näiteks, et saada vaikse olemisega Arnoga rohkem suhelda - talutööd tehes mehed jõuavad ju ikka samale lainele. Või et lapsed õpiksid rohkem tundma esivanemate kultuuri, uuriksid enda juuri. Maja ise on vana hõnguga, sisustus on nõukaaja lõpust pärit, kõik on piinlikult puhas ja korras.
"Majas oli igal pool süsteem ja kord – nõud vitriinide taga, voodipesu kokkupandult kappides, vanad ajakirjad aastakäikude järgi riiulitesse laotud. Andrus oli oma kodu armastanud."
Aga siit kohast ma rohkem sisust ei kirjutakski. Sest nüüd hakkabki lugu alles peale, ma mainisin praegu ainult raamatu algust ja lõuendile taustaloo maalimist. Sest edasine on suures osas väga korralik etnoõudus, mis on Harju Keskmisele Lugejale (tm) üsna söödavas kuues, oli ju ka telesari populaarne paljude inimeste jaoks, mitte ainult ulmefännide seas. Või kas ulmefännid üldse seda sarja vaatasidki?
Raamatus on mitmeid huvitavaid tegelasi - kirikuõpetaja Feliks Luks näiteks või siis rahvamaja juhataja Marta, kolkasse kolinud noor naine. Lapsed Arno ja Arnika tegemistele saab samuti palju kaasa elada. Üldse on Harglal päris tugev rõhk tegelaskujude vormimisel ning nende omavahelisel suhtlusel, mis on küll kohati huvitav, kohati kuidagi puine ja napp. See, et kõik toimub mõnevõrra müstilises etnohorroriga vürtsitatud keskkonnas, on lisaks tore boonus. Või on suurem rõhk just ulmelisel komponendil? Iga lugeja sügavalt isiklik valik.
Teose suurim väärtus on mu jaoks just seesama õhkkond. Väike asula, kõik tunnevad kõiki, mõnevõrra unine olemine, sumisevad napsusõbrad poe trepil... ja kui natuke kaevama hakata siis inimesed koos enda igapäevaste rõõmude ja muredega. Kui veel rohkem "sisse zoomida" siis selgub, et juba üle saja aasta on Süvahavva taluga käinud kaasas ühe õnnetu naise kurb saatus, millest kõrvalseisjad soovivad tulu lõigata.
Kohati tundub teos visandlik, mis on selline pooltühi-pooltäis klaasi lugu, oleneb lugeja peakujust. Saab seda ju näiteks nimetada "nappide vahenditega" pildi joonistamiseks, kus kunstnik kasutab mõnda üksikut joont, et vägagi ilmekaid tegelaskujusid elama panna. Mul on ilmselt eelarvamus, kuid vägisi tundub, et aeg kiirustas Harglat tagant - et telesarja teise aasta alguseks oleks esimese aasta raamat trükisoe. See on puhtalt mu spekulatsioon ning ausalt üteldes pole minu kui lugeja jaoks väga tähtis, mis kulisside taga toimus. Mina naudin seda maagiat, mida hea raamat mulle pakub. Noh ja (k)arvustan samamoodi.
Samas ma pean ikkagi toonitama, et tegelikult on seesama visandlikkus, pealiskaudsus üsna kahe teraga mõõk. Sest kui vaadata raamatut kriitilisema pilguga, siis on see suures osas samasugune, nagu on nullstiiliga põnevikud, mida poest saab meetriga osta. Hargla on küll lisanud folklooriga läbipõimitud ulmet ning läbimõeldud õudust, samas minu jaoks paistavad Süvahavva tagant välja juba "Merivälja" kõrvad, mis oligi suures osas eristamatu teistest nullstiiliga põnevikest.
Esimest korda lugedes jättis "Süvahavva: esimene suvi" väga hea mulje, vead ei seganud. Praegu üle lugedes - etnohorror, külaelu ja õhustik, üldse kogu plusspool kaaluvad raamatu vead selgelt üles, lugemine läks ludinal. Samas mida rohkem ma Harglat loen, seda rohkem tundub mulle, et ega ta ikka praegu mu kirjanik pole. Ning üldse tahan ma toonitada, et minu arvamus on ikkagi minu arvamus, ma olen märganud, et täpselt sama raamat võib erinevatel eluperioodidel jätta diametraalselt erineva lugemismulje. Hargla suudab Eestis vabakutselise kirjanikuna ära elada - ning see fakt on juba väga kõva tulemus, lugeja selgelt kiidab kirjanikku.
Kokkuvõttes: eks Värravi küla meeldis mulle endiselt ka ülelugemisel, hoolimata väga tugevatest vigadest. Sarja teine osa on juba avatud ja järjehoidja vahel, vaatame, kuidas see sõit edasi läheb!
Indrek Hargla loominguga on mul omamoodi suhe. Olen ta raamatuid korduvalt kätte võtnud, Pan Grpowski toimetamised näiteks meeldisid väga. Melchioriga pole seni suutnud sõbraks saada, kogumik "Suudlevad vampiirid" maitses kohati päris hästi. Noh ja siis on French ja Koulu, mis algusepoole sutsu meeldis, aga siis taandus ära jaburasse ja tüütusse veiderdamisse. "Palveränd uude maailma" - taaskord kohati meeldis, kohati tekitas tahtmise diagonaalis lugeda. "Merivälja"... oeh.
Nojah, see selleks. Mulle on seni Harglalt kõige paremini maitsenud "Minu päevad Liinaga"-"Tema päevad Liinaga" kompott - tandem lugudest, kus esimene on muuhulgas saanud ka Friedebert Tuglas novelliauhinna ning teine avab loo telgitaguseid. Sisusse väga ei laskuks, tegu on eheda Lõuna-Eesti olustikus toimuva müstilise looga, kus palju jääb lugeja fantaasia hooleks, milline lähenemine näiteks BAASi lehitsedes päris paljudele ei istu. Maitse asi, mulle meeldis just vihjeline ja olustikule keskenduv pingekruvimine. Etteruttavalt ütlen, et kuna Liina-lood ning Süvahavva on mõlemad etnohõngulised, siis on nad ka valdkonnas, mis mulle Hargla loomingust on seni enim meeldinud.
Asja juurde!
Seekord on juttu ning lugesin üle Süvahavva triloogia avaraamatu. Kui kunagi ilmus, siis lugesin selle üle üsna kohe. Teine ilmus alles paari aasta pärast, siis olin juba parajas lugemiskrambis, kolmas ilmus omakorda viis aastat hiljem ning siis olid üldse teised ajad igatepidi, Lõuna-Eesti Värravi aleviku lood olid mu jaoks täiesti unarusse vajunud. Kui nüüd aastal 2023 Estconil Andri Riid ja Raul Sulbi tegid Hargla retrospektiivi, siis tekkis tunne, et loeks Süvahavvat edasi, kuna avaraamat mulle meeldis omal ajal väga. Kuna esmalugemisest on kümme aastat möödas, siis võtsin avaraamatu ka hea meelega uuesti ette.
Süvahavva on Lõuna-Eestis Värravi alevikus asuva talu nimi. Viimasena elas seal sees Andrus, kelle elu sai õnnetu lõpu põlevas saunas. Testamendiga pärandas Andrus talu Peebule, kes koos perega (perenimega Ambros, täpsemalt Peebu abikaasa Kristi ning lapsed Arnika ja Arno) põgeneb Linnast, et tulla vahelduseks maale elama. Näiteks, et saada vaikse olemisega Arnoga rohkem suhelda - talutööd tehes mehed jõuavad ju ikka samale lainele. Või et lapsed õpiksid rohkem tundma esivanemate kultuuri, uuriksid enda juuri. Maja ise on vana hõnguga, sisustus on nõukaaja lõpust pärit, kõik on piinlikult puhas ja korras.
"Majas oli igal pool süsteem ja kord – nõud vitriinide taga, voodipesu kokkupandult kappides, vanad ajakirjad aastakäikude järgi riiulitesse laotud. Andrus oli oma kodu armastanud."
Aga siit kohast ma rohkem sisust ei kirjutakski. Sest nüüd hakkabki lugu alles peale, ma mainisin praegu ainult raamatu algust ja lõuendile taustaloo maalimist. Sest edasine on suures osas väga korralik etnoõudus, mis on Harju Keskmisele Lugejale (tm) üsna söödavas kuues, oli ju ka telesari populaarne paljude inimeste jaoks, mitte ainult ulmefännide seas. Või kas ulmefännid üldse seda sarja vaatasidki?
Raamatus on mitmeid huvitavaid tegelasi - kirikuõpetaja Feliks Luks näiteks või siis rahvamaja juhataja Marta, kolkasse kolinud noor naine. Lapsed Arno ja Arnika tegemistele saab samuti palju kaasa elada. Üldse on Harglal päris tugev rõhk tegelaskujude vormimisel ning nende omavahelisel suhtlusel, mis on küll kohati huvitav, kohati kuidagi puine ja napp. See, et kõik toimub mõnevõrra müstilises etnohorroriga vürtsitatud keskkonnas, on lisaks tore boonus. Või on suurem rõhk just ulmelisel komponendil? Iga lugeja sügavalt isiklik valik.
Teose suurim väärtus on mu jaoks just seesama õhkkond. Väike asula, kõik tunnevad kõiki, mõnevõrra unine olemine, sumisevad napsusõbrad poe trepil... ja kui natuke kaevama hakata siis inimesed koos enda igapäevaste rõõmude ja muredega. Kui veel rohkem "sisse zoomida" siis selgub, et juba üle saja aasta on Süvahavva taluga käinud kaasas ühe õnnetu naise kurb saatus, millest kõrvalseisjad soovivad tulu lõigata.
Kohati tundub teos visandlik, mis on selline pooltühi-pooltäis klaasi lugu, oleneb lugeja peakujust. Saab seda ju näiteks nimetada "nappide vahenditega" pildi joonistamiseks, kus kunstnik kasutab mõnda üksikut joont, et vägagi ilmekaid tegelaskujusid elama panna. Mul on ilmselt eelarvamus, kuid vägisi tundub, et aeg kiirustas Harglat tagant - et telesarja teise aasta alguseks oleks esimese aasta raamat trükisoe. See on puhtalt mu spekulatsioon ning ausalt üteldes pole minu kui lugeja jaoks väga tähtis, mis kulisside taga toimus. Mina naudin seda maagiat, mida hea raamat mulle pakub. Noh ja (k)arvustan samamoodi.
Samas ma pean ikkagi toonitama, et tegelikult on seesama visandlikkus, pealiskaudsus üsna kahe teraga mõõk. Sest kui vaadata raamatut kriitilisema pilguga, siis on see suures osas samasugune, nagu on nullstiiliga põnevikud, mida poest saab meetriga osta. Hargla on küll lisanud folklooriga läbipõimitud ulmet ning läbimõeldud õudust, samas minu jaoks paistavad Süvahavva tagant välja juba "Merivälja" kõrvad, mis oligi suures osas eristamatu teistest nullstiiliga põnevikest.
Esimest korda lugedes jättis "Süvahavva: esimene suvi" väga hea mulje, vead ei seganud. Praegu üle lugedes - etnohorror, külaelu ja õhustik, üldse kogu plusspool kaaluvad raamatu vead selgelt üles, lugemine läks ludinal. Samas mida rohkem ma Harglat loen, seda rohkem tundub mulle, et ega ta ikka praegu mu kirjanik pole. Ning üldse tahan ma toonitada, et minu arvamus on ikkagi minu arvamus, ma olen märganud, et täpselt sama raamat võib erinevatel eluperioodidel jätta diametraalselt erineva lugemismulje. Hargla suudab Eestis vabakutselise kirjanikuna ära elada - ning see fakt on juba väga kõva tulemus, lugeja selgelt kiidab kirjanikku.
Kokkuvõttes: eks Värravi küla meeldis mulle endiselt ka ülelugemisel, hoolimata väga tugevatest vigadest. Sarja teine osa on juba avatud ja järjehoidja vahel, vaatame, kuidas see sõit edasi läheb!
December 3, 2025
„Iga vana talukoha kohta on jutte,” rääkis Peep. „Eesti ajalugu on väga keeruline, alati on kusagil midagi juhtunud ning maarahvas on ebausklikum, nii et ikka räägitakse. Aga mis ma tahtsin öelda, on see, et igal majal on oma hing, oma sisemine olemus, oma vaim, eks ole. Ja lapsed, mõelge selle peale, et siin majas on elanud kunagi teie esivanemad. Teie veri on siit pärit. Eestlaste kõigi juured on maal, maatöös, ja me ei tohi seda ära unustada.”
Algselt telestsenaariumina kirja pandud ja hiljem romaanina välja antud teos viib lugeja tagasi krooniaja algusaastatesse, mil interneti püsiühenduse olemasolu igas majapidamises ei peetudki veel inimõiguseks. Perekond Ambros – need on isa Peep, ema Kristi ja nende lapsed Arnika ja Arno – kolivad Tartust päranduseks saadud Süvahavva talusse Põlvamaal.
Ei, see ei ole idülliline jutuke sellest, kui imeline on maaelu. Peebu ja Kristi abielu on jõudnud omadega üsnagi karilistesse vetesse, nii et keskkonnamuutus peaks olema neile uueks alguseks, tooma pere uuesti üksteisele lähemale. Ootamatult sülle kukkunud pärandus on selleks nagu taeva kingitus... Kuid juba hetkest, mil Ambrosed Värravi külla saabuvad, on kõik valesti. Külarahvas ei ole uustulnukate suhtes just sõbralikult meelestatud, mis on aga mõistetav, arvestades et külast on hiljuti kaduma läinud üks 11-aastane poiss, keda viimati nähti julguseprooviks sisenema Süvahavva talu läheduses asuvasse hüljatud hoonesse (mis on kohalike seas tuntud kui „Nõiamaja”), nii et kõigi tähelepanu on suunatud kadunud lapse otsinguile. Külaga tutvuma tulnud Kristit hoiatab hull vanamoor punase Vaigutaja ja suremiskoha müümise eest. Ja siis ilmub kadunud Kevin üleöö kummalisel kombel üleni männivaiguga kaetult Ambroste uue kodu pööningul välja ning poisi ema ütleb tundepuhangu ajal selgelt, et Vaigutaja andis ta tagasi.
Midagi kahtlast on teoksil selles Värravi külas, ja Süvahavva talu tundub olevat selle kõige keskmes. Ja Kristi on oma uue alguse nimel liiga palju ohvreid toonud et kellelgi seda lihtsalt ära rikkuda lasta. Nii et mis iganes seal toimumas on, Kristi on otsustanud asjades selgusele jõuda. Samasuguse uurimistöö on käsile võtnud ka igavlev teismeline Arnika, kes on leidnud endale kohalikud käsilased tulevaste klassikaaslaste seast.
Pisikese Põlvamaa külakese kohta on igatahes intriige ja vastaspooli rohkem kui kamalutäis. Kohalik politseinik peab kahtlaseks Peepu, sest ta on kindel, et mees valetas Kevini leidmise kohapealt (mida Peep ju tegigi, aga tõsiselt, mis on usutavam? Kas see, et ta leidis poisi metsa äärest, või et keegi oli toonud keset ööd poisi nende majja lukustatud pööningule?). Kiriku juures tegutseb salanõukogu, mille ülesandeks on Süvahavva tegeliku olemuse varjamine maailma eest, ning mille liikmed on talu uute asukate suhtes umbusklikud ja kaikaid kodaratesse loopivad, nende enda sisemised intriigid veel takkaotsa. Ambroste pere alates Peebust, kes keeldub tunnistamast et toimunud on midagi kummalist, Kristi ja Arnika, kes uurivad talu ümber toimuvat eraldi ja erinevatel eesmärkidel, ja lõpetades Arnoga, kes on lihtsalt „eriline” (loe: autistlike joontega) poiss ja kellel tundub Süvahavva fenomeni jaoks omaette antenn sisse ehitatud olevat. Külahull Teele, kellest ei ole vähemalt alguses aru saada, kas ta on „hea” või „kuri”. Kahtlased ülikondades tegelased ringi luusimas. Baltisakslane, kes on tagasi ostnud oma esivanemate mõisa külakese läheduses... Ja Vaigutaja.
Kui sari 2012 aasta sügisel eetris oli, sai seda põnevusega jälgitud, ja romaan hüppab kohati veel sügavamale minevikusündmustesse, andes toimuva kohta veel lisanduvat vajalikku taustainfot. Mäletan, kuidas minu tollal 8-aastane esiklaps sarja reklaami telekas nähes anus, kuni ta sai loa selle sarja eetris oleku ajal pikemalt üleval olla ja kaasa vaadata, ning kuidas poja peale Vaigutaja ekraanil nägemist öösel magada kartis. Mäletan samuti, et sarja lõpus oli mul stsenaariumile ette heita vaid kaks mind vaevama jäänud küsimust. 1. Reopalu tuulik, eelkõige aga mainitud käigud tuuliku all. Tuuliku ainult keelatud raamatute peidukohana kasutamise kõrval tundus see jutt käikudest kuidagi... alakasutatud? Õnneks on romaanil ilmunud veel kaks järge, nii et ma ei mata veel maha lootust seda tegevuspaika veidi tõsisemalt kasutuses näha. Ja 2. Mis sai siis ikkagi Feliksi mahlapressist?
Algselt telestsenaariumina kirja pandud ja hiljem romaanina välja antud teos viib lugeja tagasi krooniaja algusaastatesse, mil interneti püsiühenduse olemasolu igas majapidamises ei peetudki veel inimõiguseks. Perekond Ambros – need on isa Peep, ema Kristi ja nende lapsed Arnika ja Arno – kolivad Tartust päranduseks saadud Süvahavva talusse Põlvamaal.
Ei, see ei ole idülliline jutuke sellest, kui imeline on maaelu. Peebu ja Kristi abielu on jõudnud omadega üsnagi karilistesse vetesse, nii et keskkonnamuutus peaks olema neile uueks alguseks, tooma pere uuesti üksteisele lähemale. Ootamatult sülle kukkunud pärandus on selleks nagu taeva kingitus... Kuid juba hetkest, mil Ambrosed Värravi külla saabuvad, on kõik valesti. Külarahvas ei ole uustulnukate suhtes just sõbralikult meelestatud, mis on aga mõistetav, arvestades et külast on hiljuti kaduma läinud üks 11-aastane poiss, keda viimati nähti julguseprooviks sisenema Süvahavva talu läheduses asuvasse hüljatud hoonesse (mis on kohalike seas tuntud kui „Nõiamaja”), nii et kõigi tähelepanu on suunatud kadunud lapse otsinguile. Külaga tutvuma tulnud Kristit hoiatab hull vanamoor punase Vaigutaja ja suremiskoha müümise eest. Ja siis ilmub kadunud Kevin üleöö kummalisel kombel üleni männivaiguga kaetult Ambroste uue kodu pööningul välja ning poisi ema ütleb tundepuhangu ajal selgelt, et Vaigutaja andis ta tagasi.
Midagi kahtlast on teoksil selles Värravi külas, ja Süvahavva talu tundub olevat selle kõige keskmes. Ja Kristi on oma uue alguse nimel liiga palju ohvreid toonud et kellelgi seda lihtsalt ära rikkuda lasta. Nii et mis iganes seal toimumas on, Kristi on otsustanud asjades selgusele jõuda. Samasuguse uurimistöö on käsile võtnud ka igavlev teismeline Arnika, kes on leidnud endale kohalikud käsilased tulevaste klassikaaslaste seast.
Pisikese Põlvamaa külakese kohta on igatahes intriige ja vastaspooli rohkem kui kamalutäis. Kohalik politseinik peab kahtlaseks Peepu, sest ta on kindel, et mees valetas Kevini leidmise kohapealt (mida Peep ju tegigi, aga tõsiselt, mis on usutavam? Kas see, et ta leidis poisi metsa äärest, või et keegi oli toonud keset ööd poisi nende majja lukustatud pööningule?). Kiriku juures tegutseb salanõukogu, mille ülesandeks on Süvahavva tegeliku olemuse varjamine maailma eest, ning mille liikmed on talu uute asukate suhtes umbusklikud ja kaikaid kodaratesse loopivad, nende enda sisemised intriigid veel takkaotsa. Ambroste pere alates Peebust, kes keeldub tunnistamast et toimunud on midagi kummalist, Kristi ja Arnika, kes uurivad talu ümber toimuvat eraldi ja erinevatel eesmärkidel, ja lõpetades Arnoga, kes on lihtsalt „eriline” (loe: autistlike joontega) poiss ja kellel tundub Süvahavva fenomeni jaoks omaette antenn sisse ehitatud olevat. Külahull Teele, kellest ei ole vähemalt alguses aru saada, kas ta on „hea” või „kuri”. Kahtlased ülikondades tegelased ringi luusimas. Baltisakslane, kes on tagasi ostnud oma esivanemate mõisa külakese läheduses... Ja Vaigutaja.
Kui sari 2012 aasta sügisel eetris oli, sai seda põnevusega jälgitud, ja romaan hüppab kohati veel sügavamale minevikusündmustesse, andes toimuva kohta veel lisanduvat vajalikku taustainfot. Mäletan, kuidas minu tollal 8-aastane esiklaps sarja reklaami telekas nähes anus, kuni ta sai loa selle sarja eetris oleku ajal pikemalt üleval olla ja kaasa vaadata, ning kuidas poja peale Vaigutaja ekraanil nägemist öösel magada kartis. Mäletan samuti, et sarja lõpus oli mul stsenaariumile ette heita vaid kaks mind vaevama jäänud küsimust. 1. Reopalu tuulik, eelkõige aga mainitud käigud tuuliku all. Tuuliku ainult keelatud raamatute peidukohana kasutamise kõrval tundus see jutt käikudest kuidagi... alakasutatud? Õnneks on romaanil ilmunud veel kaks järge, nii et ma ei mata veel maha lootust seda tegevuspaika veidi tõsisemalt kasutuses näha. Ja 2. Mis sai siis ikkagi Feliksi mahlapressist?
April 21, 2024
Mul ei ole sõnu. Ei tea, miks see alles nüüd minuni jõudis, aga ju siis pidi nii minema.
Olen ise ka küllaltki sellise maailmaga varem seotud olnud ja seda põnevam oli mul raamatut lugeda ning lasta endal vaadata seda kõike läbi vägevate ulmeprillide. Eks sellest see viies tärn tuligi. ;)
Järgmisena proovin ka sarja ette võtta. Soovitan!
Olen ise ka küllaltki sellise maailmaga varem seotud olnud ja seda põnevam oli mul raamatut lugeda ning lasta endal vaadata seda kõike läbi vägevate ulmeprillide. Eks sellest see viies tärn tuligi. ;)
Järgmisena proovin ka sarja ette võtta. Soovitan!
September 24, 2013
Kerge pettumus, ses mõttes et ega see sarjale küll midagi eriti olulist juurde ei andnud. Kes sarja on vaadanud, sellele ei pakkunud see romaniseering suurt midagi, peale mõningate pisiseikade Helga nooruspõlvest. Ja siis muidugi viimasel leheküljel tulnud suur üllatuspauk, mis sarjast täiesti puudus.
Aga ei, lugeda kõlbas. Selline korralik käsitöö, ütleksin. Eriti ehk inimestele, kes sarja pole näinud.
Aga ei, lugeda kõlbas. Selline korralik käsitöö, ütleksin. Eriti ehk inimestele, kes sarja pole näinud.
July 5, 2020
https://lehekuljestriiulini.blogspot....
„Süvahavva" on vist tõeline etnohorrori etalon. Mitte, et ma selletaolisi varem palju lugenud oleks, kuid mulle lihtsalt avaldas tohutult muljet kogu loo sidusus, rahvapärimuslik alge ning sellest tulenev loo ehmatav tõepärasus, lausa vanaematalulik äratundmine õhustikus, mis tegi sündmustiku veel kõhedamaks.
Ei tea, miks on nii, et kui mõni kirjanik võtab ette kirjutada lugu eesti pärimusele toetudes, tuleb sellest ikka välja üks tondijutt. Kas on meie endi vanad kõlakad siis kõik nii jubedad, et midagi kerget sellest tuletada ei anna, või autorid lihtsalt ei taha meie pärimusi liiga pehmeks muuta? On ehk põnevikel ja tondilugudel rohkem lööki, mõju? Mis iganes see ka ei oleks, mis sunnib eesti pärimust romaanidesse hirmutama panema, on vähemalt „Süvahavva" autor sellest kihust tingimata põhjendatult ennast kaasa haarata lasknud.
Indrek Hargla on paljukiidetud eesti autor, kelle arvukaid teoseid on juba ammusest ajast tähtsate auhindadega pärjatud. Mina isiklikult ei olnud veel tema menukate teoste kallale asuda jõudnud, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eks? „Süvahavva" seriaal, mille põhjal romaan kokku kirjutatud sai ning mis oli eetris nii ammu kui 2012. aasta sügisel, kannab oma nimes tunnustavat nooti veel ka kaheksa aastat hiljem, millest kannustatuna tahtsingi nii tungivalt romaani kallale asuda. Olin ise veel liiga väike ja kergesti hirmutatav, kui seriaal eetris oli, et seda vaadata, kuid ometi sain ma kuulda sellele kiituseks lausutud oode ja vaimustushüüatusi. Aega tagasi kerides hüüaksin nendega praegu kaasa ka mina.
Viimasel ajal olen ikka nii oma lõbuks kirjutanud romaanidest välja ilusasti kirjutatud lauseid, et neid koguda ja hiljem nende peale tagasi vaadata. Kahetsusega pean nentima, et mul pole õrna aimugi ühestki kaunist lausest, mis selles raamatus esines. Mul polnud teose ääretult põneva ja köitva tegevustiku arengu kõrvalt nii paljugi aega, et üht lauset kaks korda lugeda, saati siis neist mõni kirja panna. Olen tavaliselt ikka lugemise kõrvalt salamahti jälginud ka loo arengut ennast. Seda, kuidas autor on süžee üles ehitanud ning tegevustiku ühelt asjalt teisele viinud. Ka sellele polnud mul mahti tähelepanu sel korral pöörata, kuna tahtsin ainult teada, mis edasi saab.
431 lehekülge ja kaks päeva teose alustamisest saati olen sunnitud laua taha maha istuma ja natuke aega lihtsalt mõtlema, mida ma just lugesin. Ma hingasin selle loo sisse, nii et lugemise enda kõrvalt polnud sekunditki aega midagi analüüsida. See tuleb nüüd teha tagantjärele ja rahulikult. Ei juhtu väga tihti, et mõni raamat mind niimoodi enesesse haarab, et midagi enda ümber ei märka ja tahan vaid lugeda, lugeda, lugeda. Kui see aga juhtub, ei ole ma hiljem oma kiidusõnadega kitsi. Au ja kiitus Indrek Harglale, autorile, kelle sulest pole mul olnud mahti veel rohkemat midagi lugeda, kuid võib kindel olla, et see kauaks nõnda ei jää.
„Süvahavva" on vist tõeline etnohorrori etalon. Mitte, et ma selletaolisi varem palju lugenud oleks, kuid mulle lihtsalt avaldas tohutult muljet kogu loo sidusus, rahvapärimuslik alge ning sellest tulenev loo ehmatav tõepärasus, lausa vanaematalulik äratundmine õhustikus, mis tegi sündmustiku veel kõhedamaks.
Ei tea, miks on nii, et kui mõni kirjanik võtab ette kirjutada lugu eesti pärimusele toetudes, tuleb sellest ikka välja üks tondijutt. Kas on meie endi vanad kõlakad siis kõik nii jubedad, et midagi kerget sellest tuletada ei anna, või autorid lihtsalt ei taha meie pärimusi liiga pehmeks muuta? On ehk põnevikel ja tondilugudel rohkem lööki, mõju? Mis iganes see ka ei oleks, mis sunnib eesti pärimust romaanidesse hirmutama panema, on vähemalt „Süvahavva" autor sellest kihust tingimata põhjendatult ennast kaasa haarata lasknud.
Indrek Hargla on paljukiidetud eesti autor, kelle arvukaid teoseid on juba ammusest ajast tähtsate auhindadega pärjatud. Mina isiklikult ei olnud veel tema menukate teoste kallale asuda jõudnud, kuid parem hilja kui mitte kunagi, eks? „Süvahavva" seriaal, mille põhjal romaan kokku kirjutatud sai ning mis oli eetris nii ammu kui 2012. aasta sügisel, kannab oma nimes tunnustavat nooti veel ka kaheksa aastat hiljem, millest kannustatuna tahtsingi nii tungivalt romaani kallale asuda. Olin ise veel liiga väike ja kergesti hirmutatav, kui seriaal eetris oli, et seda vaadata, kuid ometi sain ma kuulda sellele kiituseks lausutud oode ja vaimustushüüatusi. Aega tagasi kerides hüüaksin nendega praegu kaasa ka mina.
Viimasel ajal olen ikka nii oma lõbuks kirjutanud romaanidest välja ilusasti kirjutatud lauseid, et neid koguda ja hiljem nende peale tagasi vaadata. Kahetsusega pean nentima, et mul pole õrna aimugi ühestki kaunist lausest, mis selles raamatus esines. Mul polnud teose ääretult põneva ja köitva tegevustiku arengu kõrvalt nii paljugi aega, et üht lauset kaks korda lugeda, saati siis neist mõni kirja panna. Olen tavaliselt ikka lugemise kõrvalt salamahti jälginud ka loo arengut ennast. Seda, kuidas autor on süžee üles ehitanud ning tegevustiku ühelt asjalt teisele viinud. Ka sellele polnud mul mahti tähelepanu sel korral pöörata, kuna tahtsin ainult teada, mis edasi saab.
431 lehekülge ja kaks päeva teose alustamisest saati olen sunnitud laua taha maha istuma ja natuke aega lihtsalt mõtlema, mida ma just lugesin. Ma hingasin selle loo sisse, nii et lugemise enda kõrvalt polnud sekunditki aega midagi analüüsida. See tuleb nüüd teha tagantjärele ja rahulikult. Ei juhtu väga tihti, et mõni raamat mind niimoodi enesesse haarab, et midagi enda ümber ei märka ja tahan vaid lugeda, lugeda, lugeda. Kui see aga juhtub, ei ole ma hiljem oma kiidusõnadega kitsi. Au ja kiitus Indrek Harglale, autorile, kelle sulest pole mul olnud mahti veel rohkemat midagi lugeda, kuid võib kindel olla, et see kauaks nõnda ei jää.
June 19, 2018
Ma ei tea, mis värk mul Harglaga on, aga millegipärast ei suuda ma temast vaimustuda. Võib-olla ei ole mulle piisavalt head raamatud kätte juhtunud - palju ma teda just lugenud ei ole. Varasemalt veel mõni Melchior ja pan Grpowski lood.
Ega midagi ette heita ka ei oska, aga seda õiget klikki ei teki.
Süvahavva sarjana meeldis mulle väga ja nüüd sai siis ka raamat kätte võetud. Sarja vaatamise ja romaniseeringu lugemise vahel on piisavalt aega (nii 6 aastat), et mitte enam täpselt mäletada, mis sarjas juhtus. Nii et põnev oli küll, kuigi suures plaanis oli lahendus ju ette teada.
Seriaali põhjal kirjutatud raamatutega on alati see õnn või õnnetus, et tegelastel on juba ekraanilt tuttav nägu ja tegu. Nii et keeruline on öelda, kui palju on näiteks Feliks Luksis Harglat ja kui palju Uusbergi. Ilmselt tingis see ka kohati hüpleva dialoogi, eriti Arnika puhul.
Kuna sarja teine hooaeg mulle pea üldse peale ei läinud, siis peaks kindlasti ka teise raamatu ette võtma. Millegipärast arvan, et raamatuna võiks ta mulle oluliselt rohkem meeldida.
Ega midagi ette heita ka ei oska, aga seda õiget klikki ei teki.
Süvahavva sarjana meeldis mulle väga ja nüüd sai siis ka raamat kätte võetud. Sarja vaatamise ja romaniseeringu lugemise vahel on piisavalt aega (nii 6 aastat), et mitte enam täpselt mäletada, mis sarjas juhtus. Nii et põnev oli küll, kuigi suures plaanis oli lahendus ju ette teada.
Seriaali põhjal kirjutatud raamatutega on alati see õnn või õnnetus, et tegelastel on juba ekraanilt tuttav nägu ja tegu. Nii et keeruline on öelda, kui palju on näiteks Feliks Luksis Harglat ja kui palju Uusbergi. Ilmselt tingis see ka kohati hüpleva dialoogi, eriti Arnika puhul.
Kuna sarja teine hooaeg mulle pea üldse peale ei läinud, siis peaks kindlasti ka teise raamatu ette võtma. Millegipärast arvan, et raamatuna võiks ta mulle oluliselt rohkem meeldida.
Read
August 20, 2024Neid kahte raamatut tahan ikka vähemalt ühe korra aastas lugeda. Minu jaoks ilmselge näide sellest, kuidas raamat on oluliselt parem kui seriaal (mitte et see viimane halb oleks). Loomulikult muudab selle köitvaks lugemiseks ka asjaolu, et tegevus toimub meie enda kodumaal ja ainest on ammutatud eesti folkloorist.
Tegevuskoht on Süvahavva talu Põlvamaal, mis on läbi aegade peitnud endas iidset saladust. Sinna elama koliv perekond ei oska aimatagi, millega neil peagi silmitsi seista tuleb. Müstiline ja üleloomulik põimivad reaalse elu probleemidega ja erinevate ajastutega. Seriaalis minu jaoks naeruväärsena tundunud surmataguse maa kirjeldus jätab raamatus täitsa sobiva mulje. Ports värvikaid karaktereid ja ongi hea lugemine koos. Sellise kirjanduse austajatele julgen soovitada.
Tegevuskoht on Süvahavva talu Põlvamaal, mis on läbi aegade peitnud endas iidset saladust. Sinna elama koliv perekond ei oska aimatagi, millega neil peagi silmitsi seista tuleb. Müstiline ja üleloomulik põimivad reaalse elu probleemidega ja erinevate ajastutega. Seriaalis minu jaoks naeruväärsena tundunud surmataguse maa kirjeldus jätab raamatus täitsa sobiva mulje. Ports värvikaid karaktereid ja ongi hea lugemine koos. Sellise kirjanduse austajatele julgen soovitada.
August 21, 2019
Olles enamiku Hargla teostest juba ammu läbi lugenud, siis lükkasin antud teose lugemist juba pikemalt edasi peamiselt tänu seriaalile, mis ei jätnud just parimat esmamuljet.
Tegelikult on aga antud raamat igati mitmekesine etnoulme - algus veidi rahulikuma tempoga, aga mida edasi seda pöörasemalt sündmused arenevad. Ei puudu ka krimiromaanile omased head tunnused - müsteeriumile lahendust otsides muutub kahtlusaluste ring pidevalt ja rullub lahti üle sajandite ulatuv intriige täis juhtum. Päris Pan Gropwski tasemeni ei jõutud, aga mõnus lugemine sellegipoolest.
Tegelikult on aga antud raamat igati mitmekesine etnoulme - algus veidi rahulikuma tempoga, aga mida edasi seda pöörasemalt sündmused arenevad. Ei puudu ka krimiromaanile omased head tunnused - müsteeriumile lahendust otsides muutub kahtlusaluste ring pidevalt ja rullub lahti üle sajandite ulatuv intriige täis juhtum. Päris Pan Gropwski tasemeni ei jõutud, aga mõnus lugemine sellegipoolest.
October 15, 2021
Pan Grpowski lugude raamat on mul vist absoluutne lemmik. Doanizarre Udulaam meeldib samuti väga. Melchiori fenomenist ei saa ma lihtsalt aru, sest krimkad on mu jaoks igavad. Süvahavva esimese osa lugemine oli lihtne ja kiire, sest lihtne oli tegelastega sarnastuda ning lihtsalt väga hästi kirjutatud. Pärast raaamatu lugemist, mõtlesin, et vaataks seriaali kah, aga esimesest osast alates tundus, et piiisavalt raha polnud projekti taga ning suht odav tundus. Raamat on ikka palju parem.
October 26, 2024
Ettevaatust, Vaigutaja tuleb! Heal tasemel kodumaine müstiline põnevik. Vaatasin seriaali 12 aastat tagasi, nüüd oli huvitav ka raamatut lugeda, tasapisi tuli lugu jälle meelde. Kohalik külaelu annab loole värvi juurde. Ja raamatus oli rohkem infot selle kohta, mis ajaloolisest varem selles külas on juhtunud.
Raamatu esitaja Hans Kaldoja tegi ka ise seriaalis kaasa kui raamatukoguhoidja Helga peigmees Ilmar.
Raamatu esitaja Hans Kaldoja tegi ka ise seriaalis kaasa kui raamatukoguhoidja Helga peigmees Ilmar.
October 8, 2022
Harga on üks mu lemmikuid, kuid Süvahavva ei tundunud raamat mida sooviks kätte võtta. Võimalik, et selle mulje tekitas paar korda silmanurgast nähtud seriaal. Olulise inimese soovitus anda raamatule võimalus oli seda väärt. Hargalikult ladus jutustamisstiil ja värvikad tegelased on see mis laseb müstilisse loosse mõnusalt sisse elada. Väärivad lugemist kõik triloogia osad.
November 1, 2025
Ma telesarjast suurt midagi ei mäletanud, aga Vaigutaja ja peegli stseen olid eredalt meeles. Jagus omajagu põnevust ja kohati oli kõhe, aga midagi jäi nagu puudu.
Hans Kaldoja oli väga värvikalt audioraamatut lugenud, et kui vahepeal lugesin füüsilist raamatut, siis tema hääl tuli kohe mõtetesse. Eks pean järgmised osad kätte võtma ja sukelduma Süvahavva müstilisse maailma.
Hans Kaldoja oli väga värvikalt audioraamatut lugenud, et kui vahepeal lugesin füüsilist raamatut, siis tema hääl tuli kohe mõtetesse. Eks pean järgmised osad kätte võtma ja sukelduma Süvahavva müstilisse maailma.
August 23, 2020
Hargla oma tuntud headuses. Raamatut käest panna ei saanud, kuigi kerge kõhedus oli kuklas ja juuksed pisut püsti. Vahel tundus, et teemaga käiakse nagu kass ümber palava pudru, aga ikka kuhugi ei jõuta. Samas oli nii paeluv ja põnev.
February 22, 2025
Kodumaine pärimusõudukas.
Parajalt jabur, detailne, pingeline ja pöördeline.
Teiste arvamusi lugedes ei saagi aru, kas õnneks või kahjuks, aga seriaali ma seni veel näinud ei ole. Ja võibolla see andis raamatule oma õudusetoonidelt eelise, et pilt peas juba ette ära ei jookse.
Tegelased olid vahvad, kõik oma kiiksudega. Pereisa aga oli kuidagi eriti juhmakas. Mis mõnes mõttes nagu sobiski nii.
Parajalt jabur, detailne, pingeline ja pöördeline.
Teiste arvamusi lugedes ei saagi aru, kas õnneks või kahjuks, aga seriaali ma seni veel näinud ei ole. Ja võibolla see andis raamatule oma õudusetoonidelt eelise, et pilt peas juba ette ära ei jookse.
Tegelased olid vahvad, kõik oma kiiksudega. Pereisa aga oli kuidagi eriti juhmakas. Mis mõnes mõttes nagu sobiski nii.
December 23, 2024
üli huvitav
November 12, 2025
Kohati täitsa põnev, kuid Harglal on paremat kraami. Endiselt olen seda meelt, et kõik, mis tal pole olnud esialgselt raamat, vaid näidend või stsenaarium, on pigem kehvem kui raamatud.
October 26, 2021
Tavaline perekond saab päranduseks Süvahavva talu ning kolib linnast maale elama. Vanemad Peep ja Kristi on uue alguse üle õnnelikud ning loodavad tänu sellele oma abielukriisi(de)st üle saada. Tütar Arnika on 17 aastane ning pole elukoha vahetusest eriti vaimustuses, aga lepib olukorraga, sest valikut ju pole. Poeg Arno on kummaline, autistlike joontega poiss, kes räägib täpselt nii palju kui vaja ja nii vähe kui võimalik, emotsioone välja ei näita, aga on absoluutse kuulmisega ja arvutab peast paremini kui taskukalkulaator.
Üsna ruttu saavad nad kohalike elanike reaktsioonidest aru, et Süvahavva pole tavaline maja (või vähemalt nii arvatakse). Asi muutub veelgi omapärasemaks, kui nad oma maja pööningult kadunud poisi Kevini leiavad. Loo arenedes tulevad mängu mingi Vaigutaja, salaühing, kohalik nõid Teele jt. Peep, Kristi ja Arnika hakkavad asja oma käe peal uurima ning avastatu pole sugugi mitte tavapärane.
Esimese asjana olgu öeldud, et telesarjana meeldis mulle "Süvahavva" väga, eriti esimene hooaeg, milles toimunud sündmused ongi raamatuks kirjutatud. Seega ei tulnud miski suure üllatusena, kuid meeldis, et raamatu lõpp on seriaali omast natuke erinev. Muuhulgas saame rohkem teada ka Felixi ja Ludwigi kohta (oleksin ma raamatut enne teise hooaaja algust lugenud, oleksin selle tegelase tegutsemismotiividest hoopis paremini aru saanud). Kahjuks ei oska ma hinnata, kui hirmutav raamat tegelikult on, sest üllatusmomenti ju enam polnud.
Lõppkokkuvõttes ütlen, et mulle meeldis. "Süvahavva" on mõnus ja ehe Eesti õudukas, milles on meie oma kodused tondid ja no kus mujal kui eestlaste teispoolsuses end saunas puhtakse pestakse? Jään järge ja lõpplahendust ootama.
Üsna ruttu saavad nad kohalike elanike reaktsioonidest aru, et Süvahavva pole tavaline maja (või vähemalt nii arvatakse). Asi muutub veelgi omapärasemaks, kui nad oma maja pööningult kadunud poisi Kevini leiavad. Loo arenedes tulevad mängu mingi Vaigutaja, salaühing, kohalik nõid Teele jt. Peep, Kristi ja Arnika hakkavad asja oma käe peal uurima ning avastatu pole sugugi mitte tavapärane.
Esimese asjana olgu öeldud, et telesarjana meeldis mulle "Süvahavva" väga, eriti esimene hooaeg, milles toimunud sündmused ongi raamatuks kirjutatud. Seega ei tulnud miski suure üllatusena, kuid meeldis, et raamatu lõpp on seriaali omast natuke erinev. Muuhulgas saame rohkem teada ka Felixi ja Ludwigi kohta (oleksin ma raamatut enne teise hooaaja algust lugenud, oleksin selle tegelase tegutsemismotiividest hoopis paremini aru saanud). Kahjuks ei oska ma hinnata, kui hirmutav raamat tegelikult on, sest üllatusmomenti ju enam polnud.
Lõppkokkuvõttes ütlen, et mulle meeldis. "Süvahavva" on mõnus ja ehe Eesti õudukas, milles on meie oma kodused tondid ja no kus mujal kui eestlaste teispoolsuses end saunas puhtakse pestakse? Jään järge ja lõpplahendust ootama.
October 30, 2023
Oh sa vana Mammamia. Ohohooo. Oi pekk. Et siis Arno isa on Ahvenamaalt ja Ludwig jahib Vaigutajat.
Kui on teine osa. Ootan suurima huviga üldse.... wowowowow. Ma küll paar osa olen näinud seriaali, aga huvi on suur. Kavatsen teisigi Hargla teoseid lugeda.... Suur kiitus autorile!!!! :)
Kui on teine osa. Ootan suurima huviga üldse.... wowowowow. Ma küll paar osa olen näinud seriaali, aga huvi on suur. Kavatsen teisigi Hargla teoseid lugeda.... Suur kiitus autorile!!!! :)
September 30, 2013
Mõnus täiendus sarjale.
November 22, 2015
Indrek Hargla oma headuses!
Absoluutselt kaasahaarav, põnev, ahhetamapanev ja samastumisvõimalusi pakkuv romaan. Aplaus!
Absoluutselt kaasahaarav, põnev, ahhetamapanev ja samastumisvõimalusi pakkuv romaan. Aplaus!
November 1, 2016
Hargla kohe oskab. Põnev oli küll, vahepeal küll veidi algelised dialoogid ja hüplev tekst, kuid see mind niivõrd ei seganud. II osa, siit ma tulen!
Displaying 1 - 25 of 25 reviews