"Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud.
Siin ähvardas mind aga kodutu staatus ja sain sõimata, et olen spekulant.
Tasapisi hakkasid asjad siiski sujuma – elasin sisse, õppisin. Kohanesin kaebamise kultuuri ja võrdõiguslikkuse kunstiga, harjusin rootslaste abivalmiduse ja konfliktikartusega.
Laevakoristaja ametist jõudsin keeleõpetajaks ja Stockholmi giidiks. Saatuse keerdkäike pidi sattusin õpetama eesti keelt inimesele, kes andis mulle kunagi Moskvas Rootsi elamisloa…
Edasi tuli juba Europaskolan – Euroopa Kool, mille rajamisse haaras mind teine ettevõtlik eestlanna. Oleme oma kooli eest läbi käinud nii tulest kui veest, teda kasvatanud ja kaitsnud nagu oma last – ja meid on saatnud edu."
Loetud "minudest" eristub see eelkõige küpsuse ja ja elukogemuse tõttu. Kui enamik selle sarja lugudest räägivad noore inimese eneseotsingutest, siis selle raamatu autor on enese leidnud ja vaatab sooja huumoriga olnule tagasi. Ma ei tunne selle raamatu autorit, aga ta tundub inimesena, kellega tahaks sõber olla. Siirus, headus, tarmukus, huumorimeel ja mis väga oluline: lugupidamine nii võõra maa kui ka kodumaa suhtes. Pr. Ahonen on ideaalne immigrant, kes on suutnud kohaneda uue riigiga ja samal ajal jääda eestlaseks. Ta oskab näha nii uue kui ka vana kodu eeliseid. Ja see on väga sümpaatne.
Ei oodanud midagi erilist (minu viga), aga tegelikult on see seniloetutest üks parimaid. Kui paljud Minu-sarja raamatud räägivad rohkem inimeste elust võõral maal, siis selles oli ka mõeldud nendele, kes loevad neid raamatuid enne välisreisi. Siit sai veidi ajaloolist tausta ning ka soovitusi, milliseid kohti Stockholmis külastada (ja vastavalt aastaaegadele!). Samas käsitleti ka väga huvitavat üleminekut nõukaajast Rootsi ühiskonda. Soovitan niisama lugemiseks (algus läks küll aeglasemalt, viimased 120 lk praktiliselt ühe hooga), aga ka enne Stocki kruiisi.
Tegelikult jäi raamat minu jaoks sinna kuhugi 3 ja 4 tärni vahele. Leidsin enda jaoks siit raamatust hästi palju äratundmist, kuna ise 2 aastat Rootsis elanud ja selles osas tuleb kõige kirjeldatuga täielikult nõustuda, aga ka põnevat lugemist Rita juhtumistest, sest päris täpselt sellistesse sekelduste satuvad teised inimesed vist harva :P (pean silmas näiteks just kooli asutamist jms).
Rita kirjeldused on alati lõbusa tooniga ning vaadatud läbi huumoriprisma, ka piinlikud või õnnetud seigad. Siin üks näide:
Nimelt lõhkes mul "suurepärases" Aerofloti lennukis kõrva veresoon. Alguses kõrv lihtsalt valutas paar päeva, lõpuks anti mulle nõu minna traumapuntki (CityAkuten). Läksingi. Kõik haiged istusid oma järjekorda oodates kannatlikult ühes tillukeses ruumis ja vahetasid köhides vastastikku batsille. Ootamine venis ja venis. Pärast nelja tundi pääsesin lõpuks lugupeetud doktori kabinetti. Visiit kestis kolm minutitit. Selgus, et teha ei ole midagi, tuleb lihtsalt oodata ja vaadata. Nagu hiljem olen aru saanud, ongi see Rootsis üsna tavaline retsept. (lk 33)
Siin aga selgitav lõik millegi väga rootslasliku kohta, see kirjeldus meeldis mulle väga :)
Sinatamise tagamaad ulatuvad 1960. aastate lõppu, mil Rootsis viidi läbi sinareform. Varem olevat olnud pöördumine, eriti ametiisiku poole, väga hierarhiline, ikka proua see ja too ning härra insener või härra direktor. Et kõik ennast võrdsena tunneksid, lepitigi kokku sinatamises - nooremad sinatavad vanemaid, õpilased õpetajaid, sekretärid peaministreid. Ja vastupidi. Kuid siiski ühe erandiga - kuninga ja kuninganna, ka kroonprintsessi ning tema printsist abikaasaga vesteldes kasutatakse pöördumist tema kõrgeausus. Kui enne sina-reformi oli vaja inimesega piisavalt lähedane olla, et tema eesnime teada, siis tänapäeval on vastupidi - kõiki sinatades ja ainult eesnime kasutades on vaja inimest väga hästi tunda, et ka tema perekonnanime teada. (lk 36)
Soovin, et ma oleks seda raamatut lugenud enne oma hiljutist Stockholmis käiku, kus me lihtsalt jõlkusime ja sedagi enamjaolt vales suunas soovitust, aga lihtsalt ei teadnud ja polnud ette valmistanud. Minu jaoks tõeliselt hea ülevaade Rootsist, rootslastest ja Stockholmist, väga meeldis ka, et raamatu lõpp oli pühendatud sellele, et mis Stockholmis vaatamis- ja külastamisväärset on, kui linna külastama sattuma peaks. Samas ei muutunud see kirjeldus minu jaoks kordagi tuimaks ega igavaks, vaid tekitas ikka ainult huvi (ja kahetsust, et eelmine käik nii ettevalmistamata oli). Ja kui skandinaavia keelte vastu mul enne mingit huvi olnud pole, siis rootsi keel hakkas miskipärast küll praegu huvitama. Siiani lemmik Minu-sarja raamat!
Raamat jagunes laias laastus kaheks. Suurem ja olulisem osakaal oli Rootsit, eelkõige Stockholmi puudutavad kirjeldused ning teine ja pisem, autori enda elu-olu. Kas selline jagunemine mulle sobis, on muidugi teine küsimus.
Raamatus oli väga palju juttu Rootsi traditsioonidest, inimestest ja nende kommetest, tavadest ja üldse kõigest, mis oli kirjutamist väärt. Lisaks anti palju soovitusi ja kirjeldusi erinevate paikade külastamiseks. Sealhulgas näiteks mingisugused pargid, muuseumid, toidukohad jne.
Kurb pool oli see, et autori enda elust oli kuidagi vähe juttu. Vahepeal siin-seal tuli ootamatult juttu ka autori enda sekeldustest ja juhtumistest, mis põimiti täiesti täitsa kenasti kogu teksti sisse, aga üldiselt oli seda pigem vähe. Oleks võinud rohkem juttu olla tema enda elust, kui informatsioonist, mis on kergesti leitav ka internetist.
Üldiselt oli autori kirjastiil nauditav ja lugemine oli väga muhe. Tekst oli ladusalt üles ehitatud ja oli näha, et autor oli elukogenud inimene, kes enne mõtles, kui kirjutas.
Kokkuvõtvalt oli tore lugemine, mida soovitaks ka teistele 🥰
Äge ülevaade rootslastest Stockholmis läbi mitme aastakümne muheda ja südi eestlanna elu ning katsumuste läbi. Linn mis on ühest küljest piisavalt lähedal, aga nõukasüsteemist tulnud inimesele piisavalt ulmeline sisenemiseks. Raamatut saadab mõnus eluterve suhtumine mida oli suurim rõõm lugeda. Kuigi see on 10 a tagasi kirjutatud on seal siiani palju asjakohasust.
Sellele raamatule on minu meelest aeg väärtust lisanud. Juba aastal 2013, kui raamat ilmus, oli tegemist retrospektiivse eksootika-elamusega. 1988. aasta kevadel Nõukogude Liidust välja saadetud dissident Heiki Ahonen ja tema abikaasa Rita sattusid ühest ühiskonnast päevapealt teise ja mitte keegi ei andnud kaasa elamisjuhendit. Praegu elame ise umbes samasugust elu nagu 1988. aasta rootslased. Kui laps soovib Barbiet, siis tuleb poes valida kümnete või, olenevalt poest, sadade nukkude vahel. Nõukogudemaalt saabunud lapse ja ema jaoks oli ootamatult frustreeriv see olukord, kus valik on liiga suur. Ja kui kõrge kontsaga kingi igapäevaselt kanda? Muidugi on ka tänapäeva Eestis alles subkultuur naisi, kes iga päev kannavad kontsaga kingi ja korralikku seelikut, aga väga palju on laienenud see skandinaavialik subkultuur, kelle kohta Ahonenide pere aastal 1988 ütles, et „nad pole ilusad“, sest nad on riides liiga mugavalt. Sellised pisiasjad on "Minu Stockholmi" üks kiht ja minu jaoks tegelikult kõige väärtuslikum. Mida tähendas Liidust lahkumine? 20 kg tohtis kaasa võtta, mida siis võtta? Stockholmis ootas ees veel üks elukogemus: dokumentide ja kogu raha vargus, nii et mitte midagi pole ja sa isegi ei tea, kus aadressil sa elad... See oli vägev metafoor, täielik nullist alustamine. Mõttemänguna sellise olukorra läbi elamine on lugejale hindamatu kogemus. (Mulle meenub seepeale üks teine raamat, „Minu Liibüa“, kus peategelase perekond oli veidi samalaadses olukorras, küll hoopis rikka kapitalismi esindaja, aga elu ei küsi sellest: sõjaolukorras tuli jätta kõik, ja mis kohvriga kaasa sai võetud, kadus lennujaamasegaduses...) Sellistel hetkedel võib olla energiapotenstaali vabastav võime: mida sa tegelikult vajad, mida sa teha suudad? Rita Ahonen igatahes suutis leida uued sõbrad uues linnas ja asutada uue kooli, Euroopa kooli, millest sai Stockolmi üks suuremaid rahvusvahelisi koole. Selle asutamine on minu jaoks põnev kiht, muidugi pole see lihtne (tööelu uuel maal algab koristajana), aga midagi on kogu selles kirjelduses nii üdini rootsilikku ja turvalist, kindlasti tänu soojale huumorile ja ajapuhvrile, mis toimunud eraldab kirjutamise ajast. Ja on tunda ka see, vabandust, nõmedam Rootsi, kus tavakoolis õpetajad kardavad õpilasi distsiplineerida, lastele ei panda hindeid ja viktoriinis võitjate tiim võib nutma puhkeda, sest neil on kaotajatest kahju. Olemas on muidugi ka tüüpiline „Minu...“ sarja teemaring. Millistest toitudest on puudus ja kuidas naabrinaine tuleb ukse taga kritiseerima, kui Rita hapukapsasuppi keedab jne. Ja vägagi ülevaatlik (ning tundub, et mitte vananenud) info sellest, mis Stockholmis peale hakata, kui sinna lihtsalt korraks külla minna.
Ei läinud õppima, lapsehoidjaks ega rikkale mehele. Saabusin Stockholmi 1988. aastal, kui mind oli Nõukogude Liidust armastuse pärast välja visatud. Rita Ahonen.
Päris huvitav ja kaasa mõtlema panev lugemine. Avastasin pärast lugemist, et 2025 aastal on avaldatud ka epiloog, aga seda meie raamatukogus ei olnud. Põhifookus autoril ja tema kogemustel kohvriga teise riiki kolimisel. Ma ei ole eelnevalt mõelnud, kui võrdsed seal kõik peavad olema. Kui abivalmid rootslased võivad (võisid) olla. Sinareform, juuretisehotell, Rita Ahoneni tugevus ja hakkamasaamine. Stockholm on loomulikult kõige keskmes.
Kui Istanbulil olid kõik mainitud kohad kaardil välja toodud ja vastupidi, siis seekord kõiki kaardilt ei leidnud ega kõiki märgitut ei kirjeldatud. Või ma tõesti ei pannud tähele. Lima paigutati natuke valesse riiki. Üks eelmistest lugejatest oli paaris kohas harilikuga märkeid teinud :) Lima allajoonimisest saaksin isegi aru aga -sid -> -i mitmus ei ole ainuvõimalik, milleks seda parandada. Ning paaris kohas tundus oma teadmiste ülesmärkimine. Raamatukogu raamatusse.
Taas üks väga sümpaatne “Minu”-sarja raamat. Ka ajaliselt oli seda põnev lugeda. Raamatu autor läks Nõukogu Liidu ajal Stockholmi ja elanud on ta seal 1988. aastast alates. Aeg oli teine, elu seal erines totaalselt elust siin. Kuidas ta kõigega hakkama sai, kui palju sitkust, vastupidavust ja optimismi ühes inimeses leidub, see oli huvitav algusest lõpuni välja.
Palju sai rootslaste kohta teada. Nad on konfliktikartlikud, väga abivalmid ja sõbralikud. Neile on oluline võrdsus, mis on kohati ülepingutatud. Nad pole pealetükkivad, hoopis tolerantsed ja sallivad erinevustele.
Raamatust sai kasulikku infot ka Stockholmi vaatamisväärsuste kohta. Raamatu autor tõusis laevakoristaja ametist giidiks ja sealt edasi keeleõpetajaks, lõpuks rajas koos teise eestlannaga Euroopa Kooli. Sai põnevat teadmist rootsi haridussüsteemi kohta. Sealt on mida üle võtta ja sama palju ka seda, mida jätta sinna paika.
"Minu Stockholm" on humoorikas ja kohati ahastamapanev lugu ühest Eestist pagenud perekonnast, kellele riiki vahetades huvitavaid seikasid ette tuli. Raamat koosneb põhiliselt kolmest osast: 1. Autori lugu: Stockholmi saabumine, linna ja tavadega tutvumine ning enda õige koha leidmine. 2. Keskmise põlisasuka lahkamine: mida teeb, sööb ja mõtleb üks keskmine rootslane. 3. Linna tutvustus koos väikese pildikogumiga raamatu lõpus. Kokkuvõttes meeldis ning põnev oli lugeda, kuidas Nõukogude Eestis üleskasvanu saab "lääne" maailmasse saabudes kultuurišokke mitmel rindel (Näiteks: Kuidas on võimalik, et müügil on mitut tüüpi liha? Kuidas saab juba aprillis maasikaid osta? Mis puuvili on kiivi?), kuid on siiski suuteline teistsuguse maailmapildiga kohanema.
Täiesti keskpärane Minu sarja raamat. Olen elus paar korda Stockholmis käinud, aga otseselt ei mäleta midagi ning raamatus ka midagi tuttavat ette ei tulnud. Külastada tahaks ikkagi uuesti. Tore, et Rita on endale seal tähendusrikka elu üles ehitanud ja oskab linna ilu ja võlu hinnata. Kui on soovi leida kohti, mida külastada, siis kindlasti lugeda eelviimast peatükki.
Sain Rootsi elu kohta mitmeid huvitavaid seiku teada, mida varem ei olnud kuulnud. Lisaks leiab siit raamatust mitu peatükki, mis on seotud õpetamisega ja uue kooli asutamisega. Seda saab lugeda ka üldisemalt ja positiivset energiat saades - omaette väärtus on raskemate eluhetkede kirjeldused, millest on siiski edukalt välja tuldud.
Mulle meeldivad Minu-raamatud, kus autor on veetnud sihtkohas juba veidi kauem aega, nagu antud raamatu puhul. Muljetavaldavaks ettevõtmiseks oli kooli pidamine.
Mulle meeldis, hea ladus lugemine. Juttu oli nii autori kohanemisest Rootsi eluga, rootslaste olemusest kui ka mida teha, kui Stockholmi juhtud. Hea mõnus lugemine päikese käes lesimiseks :).
Nii ja naa, järjekordne tunnistus sellest, kuidas inimeste jaoks, kes on siit ära läinud, jääks justkui aeg seisma. Mõned arusaamad ja mälestused olid veidrad praegu lugeda.