What do you think?
Rate this book


Noor Southea arst Arthur Ignatius Conan Doyle kirjutas 1887. aastal oma viletsale palgale lisa teenimiseks jutustuse „Etüüd punases”. Esimest korda astus lugejate ette detektiiv Sherlock Holmes, kes ravis igavust kuritegude uurimisega, ja kui piisavalt huvitavaid pahategusid parajasti ei olnud, siis ka viiulimängu ja kokaiiniga.
Nüüdseks on ta maailma kõige tuntum detektiiv ja tema seiklustele elavad kaasa üha uued põlvkonnad. Kindlasti aitavad sellele kaasa Conan Doyle’i (1859–1930) raamatute põhjal tehtud filmid ja telesarjad ning 19. sajandil tegutsenud Sherlock Holmes on tänu neile muutunud vägagi tänapäevaseks kangelaseks. Paljude jaoks on ta raamatu lehekülgedelt maha astunud ja reaalseks inimeseks saanud. Majja 221b Baker Streetil saadetakse veel praegugi kirju, milles palutakse abi mõistatuslike juhtumite lahendamisel. Kindlasti ei lahtu nende juttude kummaline veetlus ka tulevikus ja üha uued lugejad seavad end koos doktor Watsoniga kuulama järjekordset geniaalselt lihtsat lahendust. Käesolev köide lõpeb Sherlock Holmesi ja doktor Moriarty surmaheitlusega, millega Conan Doyle lootis oma detektiivile lõpu teha. Lugejad aga sellega ei leppinud ning nõnda ei jäänudki see viimaseks Sherlock Holmesi kogumikuks.
237 pages, Paperback
First published December 1, 1893


"Watson, si alguna vez le parece que confío demasiado en mis habilidades, o si dedico a un caso menos esfuerzo del que se merece, hágame el favor de susurrarme al oído "Norbury" y le estaré infinitamente agradecido." —Sherlock Holmes
"In choosing a few typical cases which illustrate the remarkable mental qualities of my friend, Sherlock Holmes, I have endeavored, as far as possible, to select those which presented the minimum of sensationalism, while offering a fair field for his talents. It is, however, unfortunately impossible to entirely separate the sensational from the criminal, and a chronicler is left in the dilemma that he must either sacrifice details which are essential to his statement, and so give a false impression of the problem, or he must use matter which chance, and not choice, has provided him with."
"The small matter which I have chronicled under the heading 'A Study in Scarlet,' and that other later one connected with the loss of the Gloria Scott, may serve as examples of this Scylla and Charybdis which are for ever threatening his historian. It may be that, in the business of which I am about to write, the part which my friend played is not sufficiently accentuated; and yet the whole train of circumstances is so remarkable that I cannot bring myself to omit it entirely from this series."