What do you think?
Rate this book
Ruth
"Loomingu" Raamatukogu 34/35
80 pages, Paperback
First published January 1, 1909
24 people want to read
Ratings & Reviews
Friends & Following
Create a free account to discover what your friends think of this book!
Community Reviews
Displaying 1 - 6 of 6 reviews
February 12, 2022
Viis tärni mitte selle eest, et jube hea raamat oleks, vaid selle eest, et see oli ... elamus.
Uuendatud 12.02.2022
Ellipsis lugedes-arutledes jõudsin järeldusele, et tegelt on ikka jube hea raamat. No fantastiline ju, kui keegi kirjutab detailselt, milline ta unelmate naise seedetegevus olema peaks! Ei aga tõsiselt ka ma arvan et ma jõudsin seekordsel lugemisel mingite (enda jaoks) seniavastamata tähenduskihtideni ja see oli tore!
Uuendatud 12.02.2022
Ellipsis lugedes-arutledes jõudsin järeldusele, et tegelt on ikka jube hea raamat. No fantastiline ju, kui keegi kirjutab detailselt, milline ta unelmate naise seedetegevus olema peaks! Ei aga tõsiselt ka ma arvan et ma jõudsin seekordsel lugemisel mingite (enda jaoks) seniavastamata tähenduskihtideni ja see oli tore!
Read
March 29, 2019Hääd lugemisehuvilikud naeste-, meeste- ja kõik muud rahvad!
Nüüd pean oma arvamised ja tundmused kirjanduslikkudesse fraasidesse suruma ja seda ühe raamatu kohta, mis minu pääle niiviisi mõjunud on, et see mu hinge üleüldist seisukorda on muutnud. Teen seda põhjusmõttelikult lootuses, et raamat huvituse leiab ja minul ühtlasi ühe lugemisepunkti ära täidab. Ja ärgu iseäranis auväärt meesterahvad pahandagu, ei kirjuta ma mitte kibeda meelega nende kohta, mitte vihkamistele õhutades, vaid nõndanimetatud võrdlik-õigust rõhutades, mis kõigile rahvastele sajaprotsendiliselt kuuluma peab. Mis mind seekord kirjutama sundis - see on üks kirjatükk, esialgselt Noor Eesti kolmandas albumis 1909. aastal trükivalguse kätte jõudnud. Selles kirjatükis on J. Randvere, keda siin maal ka keeleteadust studeerinud Johannes Aaviku nime all teatakse, oma salajasemad mõttemõlgutused ja ihad naesterahva kohta paljastanud. Tema on nõuks võtnud paberile panna, missugune üks naesterahva ideal olema peab. Tema jutt on iseäranis intimlik-isiklik, et selle ka naeruvääriliseks võiks teha, kuid nõnda ometi talitada ei tohi, sest mul inimese hinge-elu ja tema vaimu püüdluste vastu sügav austus on. Tähtis on kriitiline meel, mitte salvav keel!
Niisiis naene, keda J. Randvere kujutab, on “õpetatud naene, teaduslik naesterahvas”, kuid kelle kohta ta kohe lisab: “Õiguse poolest on see mina ise, kui ma naesterahvas oleksin.” Niisugune ülestunnistus sunnib vägivallaga arvama, kas mitte J. Randvere, kellel pääaju tegevus kahtlemata edenenud ja kes suure hulga teaduslikka ja kirjanduslikka faktisid mälestuse salvedesse kogunud on, kas tema mitte laialdaselt tuntud antiik Greeka noormeest, nimelt Narkissost meelde ei tuleta!? Sest edeva inimese tarvis enda peegel-kuju tingimata tähtsat osa etendab. Nõnda on temal sellele naesterahvale igasugu nõudmisi mismoodi i n t e l l e k t u a l n e peab olema. Nende nõudmistega ei või muud kui kaasa noogutada, ehkki selline anderikkus uuel ajal geeniusest ehk ülinimesest ja kaunis vähe realiteedist kõneleb, sest see naesterahvas “vaevalt üle oma kahekümnenda eluaasta on sammunud”. Ka on J. Randvere oma ettekujutuses talle koguni ühe Hebrea nime valinud, mis mitte “labane ega igapäevane”, vaid tema järgi “luulelik, energlik ja naiselik” on. See nimi on Ruth nagu arvate võite.
Mis aga imestust sünnitab, et säält maalt kõneleb J. Randvere väga pikka aega selle naesterahva välimisest olevusest, mille ta oma vaimusilma ette on loonud. Näituseks Ruthi pääd “katab tihe mets tumekollakaid juuseid, millede karvad mitte vedelad ega liig õhukesed ei ole, mis jõuetult pääluu vastu lossi langevad ehk üksikute korratute karvadena vedelema jäävad”. Nii saavad kõik suurtsuguse iluduse elemendid kirja pandud: silmad, näovärv (teint!), nina, suu, käed, jalad ja “tagumised hemisfeerid”. Ja mis veel tähelepanekut leiab - tema on ka hääle seedimisele suure tähtsuse annud ja ütleb Ruthi kohta, et “ta seedimise organid, maovedelik, sooled, maks, neerud, põrn, töötavad tugevasti ega lase mingisuguseid segadusi tulla, mis oma halba järelmõju kohe terve organismuse pääle tunda laseksivad”. Ometi tuleb kurvastada, et J. Randvere sõnagi ei kõnele, millist toidupoolist ja kui sagedasti naesterahvas oma suurepäralise organismuse jaoks tarvitama peaks, et ka labasem õpetust võiks võtta! Nagu muiski asjus, peavad ka Ruthi riided suurtsugused olema ja päälegi veel sugulikku ihaldatavust kergitama: “Üleüldse aga on ta toalett pesust pääle kuni kleidini nii ja nagu selleks tehtud, et ta ennast võib kord-korralt riidest lahti koorida, ilma et ta üheski faasises inetu või naljakas välja näeks.” Mis aga jälle J. Randvere unustusse on heitnud, et meie maal iseäranis pakase ajal seda nõuet kaunis raske ellu on viia! Muidugi tuleb eraldi kiitust külvata, et ta kirjatüki hilisemas pooles naesterahvale võltsmoralistlikult vaba armastust ära pole keelanud, temas ühtlasi sõpra, seltsimeest ja armastajat näeb, tema erotlikku poolt tunnistab ja koguni tema a k t i v l i k k u rolli sugulikus vahekorras ära ei pelga. Kahtlemata on selge, et J. Randvere fantasia elu väga vägev on ja et ta oma vaimu poolest kõrgemat inimlikku eksemplari kehastab. Kuid eelolevast järgneb, et tema veidi ka uue aja hipster-nimelist tüüpust meelde tuletab, kelles iga kribu-krabu kraam ja väline näilisus tühjameelset külgetõmbavust äratab ja kes selle läbi naisest erilisemat “mõistuslikku superioriteeti” kuidagi ilmutada ei taha.
Nõnda olen mina oma arvamise “Ruthi” üle tagasihoidmata avaldanud, selle puudusi konstateerinud ja seda märkustega täiendanud. Ilma kartuseta tahan ma veel öelda, et kirjatüki autorist tuleviku tarbeks suurtsugusemat keelemeest kui algupärast kirjanikku oli oodata. Et ta oma naesterahva ettekujutuse mängus täit rahuldust ei saanud, tõendavad muu hulgas kõik relvad, roimad, mõrvad, laibad, kolbad ja sargad, mis eesti keele sisse on jäänud. Sellepärast peaks ka iga naeste-, meeste- või muurahvas end ennekõike ise iseenda vääriliseks tunnistama õppima, kuid iseendasse ometi kahtlemisi, kõhklemisi suhtuma, kui nähtuste ja küsimuste keerukus seda tarviliseks näeb. Fantasia mängu vägevus ärgu siis liig kõrgele pilve piirile kerkigu.
Hääd lugemiseindu ja mõistuse läbi tasakaalus hoitud tundmuseid soovides
Teie truualamlik raamatusõber
Nüüd pean oma arvamised ja tundmused kirjanduslikkudesse fraasidesse suruma ja seda ühe raamatu kohta, mis minu pääle niiviisi mõjunud on, et see mu hinge üleüldist seisukorda on muutnud. Teen seda põhjusmõttelikult lootuses, et raamat huvituse leiab ja minul ühtlasi ühe lugemisepunkti ära täidab. Ja ärgu iseäranis auväärt meesterahvad pahandagu, ei kirjuta ma mitte kibeda meelega nende kohta, mitte vihkamistele õhutades, vaid nõndanimetatud võrdlik-õigust rõhutades, mis kõigile rahvastele sajaprotsendiliselt kuuluma peab. Mis mind seekord kirjutama sundis - see on üks kirjatükk, esialgselt Noor Eesti kolmandas albumis 1909. aastal trükivalguse kätte jõudnud. Selles kirjatükis on J. Randvere, keda siin maal ka keeleteadust studeerinud Johannes Aaviku nime all teatakse, oma salajasemad mõttemõlgutused ja ihad naesterahva kohta paljastanud. Tema on nõuks võtnud paberile panna, missugune üks naesterahva ideal olema peab. Tema jutt on iseäranis intimlik-isiklik, et selle ka naeruvääriliseks võiks teha, kuid nõnda ometi talitada ei tohi, sest mul inimese hinge-elu ja tema vaimu püüdluste vastu sügav austus on. Tähtis on kriitiline meel, mitte salvav keel!
Niisiis naene, keda J. Randvere kujutab, on “õpetatud naene, teaduslik naesterahvas”, kuid kelle kohta ta kohe lisab: “Õiguse poolest on see mina ise, kui ma naesterahvas oleksin.” Niisugune ülestunnistus sunnib vägivallaga arvama, kas mitte J. Randvere, kellel pääaju tegevus kahtlemata edenenud ja kes suure hulga teaduslikka ja kirjanduslikka faktisid mälestuse salvedesse kogunud on, kas tema mitte laialdaselt tuntud antiik Greeka noormeest, nimelt Narkissost meelde ei tuleta!? Sest edeva inimese tarvis enda peegel-kuju tingimata tähtsat osa etendab. Nõnda on temal sellele naesterahvale igasugu nõudmisi mismoodi i n t e l l e k t u a l n e peab olema. Nende nõudmistega ei või muud kui kaasa noogutada, ehkki selline anderikkus uuel ajal geeniusest ehk ülinimesest ja kaunis vähe realiteedist kõneleb, sest see naesterahvas “vaevalt üle oma kahekümnenda eluaasta on sammunud”. Ka on J. Randvere oma ettekujutuses talle koguni ühe Hebrea nime valinud, mis mitte “labane ega igapäevane”, vaid tema järgi “luulelik, energlik ja naiselik” on. See nimi on Ruth nagu arvate võite.
Mis aga imestust sünnitab, et säält maalt kõneleb J. Randvere väga pikka aega selle naesterahva välimisest olevusest, mille ta oma vaimusilma ette on loonud. Näituseks Ruthi pääd “katab tihe mets tumekollakaid juuseid, millede karvad mitte vedelad ega liig õhukesed ei ole, mis jõuetult pääluu vastu lossi langevad ehk üksikute korratute karvadena vedelema jäävad”. Nii saavad kõik suurtsuguse iluduse elemendid kirja pandud: silmad, näovärv (teint!), nina, suu, käed, jalad ja “tagumised hemisfeerid”. Ja mis veel tähelepanekut leiab - tema on ka hääle seedimisele suure tähtsuse annud ja ütleb Ruthi kohta, et “ta seedimise organid, maovedelik, sooled, maks, neerud, põrn, töötavad tugevasti ega lase mingisuguseid segadusi tulla, mis oma halba järelmõju kohe terve organismuse pääle tunda laseksivad”. Ometi tuleb kurvastada, et J. Randvere sõnagi ei kõnele, millist toidupoolist ja kui sagedasti naesterahvas oma suurepäralise organismuse jaoks tarvitama peaks, et ka labasem õpetust võiks võtta! Nagu muiski asjus, peavad ka Ruthi riided suurtsugused olema ja päälegi veel sugulikku ihaldatavust kergitama: “Üleüldse aga on ta toalett pesust pääle kuni kleidini nii ja nagu selleks tehtud, et ta ennast võib kord-korralt riidest lahti koorida, ilma et ta üheski faasises inetu või naljakas välja näeks.” Mis aga jälle J. Randvere unustusse on heitnud, et meie maal iseäranis pakase ajal seda nõuet kaunis raske ellu on viia! Muidugi tuleb eraldi kiitust külvata, et ta kirjatüki hilisemas pooles naesterahvale võltsmoralistlikult vaba armastust ära pole keelanud, temas ühtlasi sõpra, seltsimeest ja armastajat näeb, tema erotlikku poolt tunnistab ja koguni tema a k t i v l i k k u rolli sugulikus vahekorras ära ei pelga. Kahtlemata on selge, et J. Randvere fantasia elu väga vägev on ja et ta oma vaimu poolest kõrgemat inimlikku eksemplari kehastab. Kuid eelolevast järgneb, et tema veidi ka uue aja hipster-nimelist tüüpust meelde tuletab, kelles iga kribu-krabu kraam ja väline näilisus tühjameelset külgetõmbavust äratab ja kes selle läbi naisest erilisemat “mõistuslikku superioriteeti” kuidagi ilmutada ei taha.
Nõnda olen mina oma arvamise “Ruthi” üle tagasihoidmata avaldanud, selle puudusi konstateerinud ja seda märkustega täiendanud. Ilma kartuseta tahan ma veel öelda, et kirjatüki autorist tuleviku tarbeks suurtsugusemat keelemeest kui algupärast kirjanikku oli oodata. Et ta oma naesterahva ettekujutuse mängus täit rahuldust ei saanud, tõendavad muu hulgas kõik relvad, roimad, mõrvad, laibad, kolbad ja sargad, mis eesti keele sisse on jäänud. Sellepärast peaks ka iga naeste-, meeste- või muurahvas end ennekõike ise iseenda vääriliseks tunnistama õppima, kuid iseendasse ometi kahtlemisi, kõhklemisi suhtuma, kui nähtuste ja küsimuste keerukus seda tarviliseks näeb. Fantasia mängu vägevus ärgu siis liig kõrgele pilve piirile kerkigu.
Hääd lugemiseindu ja mõistuse läbi tasakaalus hoitud tundmuseid soovides
Teie truualamlik raamatusõber
Read
August 9, 2020ütlemata lõbus lugemine
October 6, 2018
Meie kirjandusmaastikul on alati olnud oma kindel koht tugevatel ja natuke salapärastel naistel, kes tekitavad nendega ühiste lehekülgede vahele sattunud meestes segadust, meelehärmi ning nõutust. Teele, Tiina ja Karin on ehk parimad näited sellistest naistegelastest. Nad on lihtsalt kuratlikult võluvad!
Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.
Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!
Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.
Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.
Ühe hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on kohati tänaseid olusid arvestades päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
Sarnast nõutud meelehärmi meeste (ja naiste) seas tekitas 1909. aastal meie vanamoelise seltskonna ette astunud Ruth. Võrreldes oma õdedega, ei tekitanud Ruth seda segadust oma tegude ja sõnadega, vaid hämmingut tekitas võimalus tema puhtalt hüpoteetilisest olemasolust.
Haritud ja laia silmaringiga naine? Majanduslikult iseseisev naine? Seksuaalsetest tabudest vaba naine? Meestega (peaaegu juba) võrdne naine? Kõhuhädadest vaba naine? Aga mis saab siis kolmikutest? Kes hoolitseb Kinder, Küche ja Kirche eest? See on ju ennekuulmatu!!!
Sarnaseid küsimusi hakkas meie ühiskonnas aina rohkem sajandi eest esile kerkima. Seda ka tänu Ruthi poolt kehastatud ideaali võimaliku olemasolu välja pakkumisele Aaviku poolt. Sajandeid suhteliselt sarnasena püsinud ühiskond oli äkki suure kiirusega muutuma hakanud ning meeste ja naiste rollid selles samuti.
Ehk kõige suurema muutuse tegigi läbi just võimaluste hulk, mida üks naine võis oma eluga teha. Ta ei pidanud olema enam köögikombaini ja sünnitusmasina sümbioos. Ta võis näiteks valida palju vaevalisema tee - hariduse omandamise mõnes kõrgkoolis. Sellel teel võis ta küll ebaõnnestuda ning lõpuks oma kodukülla "linnas raisku läinud tüdruku" kuulsusega tagasi tulla, kuid nüüd oli tal vähemalt võimalus seda proovida.
Ühe hästi haritud eesti noormehe naisideaali lugemine on kohati tänaseid olusid arvestades päris hirmus, kuid samas annab see meile võimaluse näha neid muutusi, mida meie ühiskond on selle sajandiga läbi teinud. Nähtused, mida me tänasel päeval peame täiesti loomulikeks, sobisid tollal ainult ühe noore ja naiivse üliõpilase peaaegu võimatuna tunduvasse unistusse. Uskumatult palju sellest unistusest on tänaseks ka reaalsuseks saanud.
Teisi minu arvustusi saate lugeda blogist aadressil:
http://kirjanduslikpaevaraamat.blogsp...
January 17, 2025
parim meelelahutus, mida 10 eurosendi eest nautinud olen
"Mis on siis see nii iseäralik, nii mõistatuslik ideal? See on õpetatud naene, teaduslik naesterahvas. Õiguse poolest on see mina ise, kui ma naesterahvas oleksin."
ideaalsel naisel on paksud kartulikoorekarva juuksed, tumedad sinihallid ja väikese roheka noodiga silmad, peenikesed põlvekedrad ning ideaalnaise koduses raamatukogus on kindlasti piibli eestikeelne trükk aastast 1739.
"Mis on siis see nii iseäralik, nii mõistatuslik ideal? See on õpetatud naene, teaduslik naesterahvas. Õiguse poolest on see mina ise, kui ma naesterahvas oleksin."
ideaalsel naisel on paksud kartulikoorekarva juuksed, tumedad sinihallid ja väikese roheka noodiga silmad, peenikesed põlvekedrad ning ideaalnaise koduses raamatukogus on kindlasti piibli eestikeelne trükk aastast 1739.
August 7, 2018
Noore nooreestlase nooepõlve naisideaal. Tänapäeval lugedes mõjub autori naiste vähemate olevusteks pidamine suht eemaletõukavaks. Ning ega ta überfrau kirjeldus tänapäeval enam nii über tundu.
Displaying 1 - 6 of 6 reviews